Objektiivselt võttes Vadjamaad ei ole. Enam. Kui seda piirkonda üleüldse kuidagi nimetatakse, siis Ingeriks. Aga kuni XV sajandi lõpuni, mil Moskva vallutas Novgorodi riigi, nimetati Narva jõest piki Soome lahe lõunakallast kuni Neevani ulatunud maariba Vadjamaaks, Novgorodi riigi Vadja viiendikuks. Seda asustasid eestlaste lähim sugulasrahvas vadjalased. Ja kui uskuda mõningaid ajaloolasi ja keeleteadlasi, siis tuleneb ka tänapäeva Ida-Virumaa lõunaosa ja Jõgevamaa alal asunud muinasmaakonna Vaiga nimi vadjalaste nimest, kes olla moodustanud kas just enamiku, aga vähemasti suure osa sealsetest elanikest.
Nüüd ei moodusta vadjalased enam kuskil ei enamikku ega suurt osa elanikest. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 73 vadjalast, vadja keele oskajaks erineval tasemel pidas end 774 inimest. Seda, et see tase võis tõesti väga kõikuv olla, nägin oma silmaga juuli teisel nädalavahetusel Luuditsas (vn Lu?itsõ) toimunud vadja rahvapeol, kuhu oli kokku tulnud sadakond üht või teist viisi vadja asjaga seotud inimest. Tuldud oli peamiselt ümberkaudsetest küladest, kus vadjalasi veel elab: Liivt?üläst (Peski), Jõgõperält ja Luuditsast endast, aga muidugi ka kaugemalt Leningradi oblastist. Ei puudunud külalised Eestistki.
Kohal oli rühm vadja ja ingeri keelt kogunud Tartu Ülikooli üliõpilasi dotsent Heinike Heinsoo juhtimisel. Ja lisaks Tartu Ülikooli professor Tõnu Seilenthal, kes on ühtlasi Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liige ning väisas Vadjamaad selleks, et anda üle Fenno-Ugria Asutuse esimene Ilmapuu auhind Vadja Kultuuri Seltsi juhataja Tatjana Jefimovale. Seilenthaliga koos käis Vadjamaal ka allakirjutanu.
Lõunatund Jaamalinnas
Teekond Vadjamaale algab Tallinna bussijaamas, kus kohtun 10. juuni varahommikul Seilenthaliga, et astuda Tallinna-Peterburi bussi pardale. Viimane peab meid viima Kingiseppa – ülemöödunud sajandi vadjalastest, ingerlastest ja eestlastest linnarahva enamusele Jaamalinnana tuntud 50 000 elanikuga rajoonikeskusesse.
Jaamalinna silikaattellistest bussijaamakökatsi ümbrus tolmab ning raske on aru saada, et oleme tõepoolest linnas, mitte mingis kolkakülas. Kuid infrastruktuur töötab, jaamahoone hämaras sisemuses trellitatud aknakese taga istuv baaba teab täpselt öelda, et paari tunni pärast läheb järgmine buss Laugansuu, kurikuulsale sadamale nime andnud Ust-Luga poole. Et seega aega veel on, siis otsustame koos professorihärraga end veidi turgutada. Selleks ei sobi mitte miski paremini kui ?a?lõkk ja õlu lähedalasuva Baltika kirju kandva kiletelgi ees. Õlu libiseb hea ja märkan, et telk on püstitatud strateegiliselt geniaalsele positsioonile: titetoodete yнивермаг’i ette. Sel ajal, kui noored prouad ja nende vähem noored emad käivad mähkmepampe ja titekärusid ostmas, istuvad härrasmehed vilus ja libistavad kesvamärjukest. Saan aru, et olen Venemaad ja sealse rahva nupukust alahinnanud ? Samas: õlletelgi pidajad on armeenlased.
Tähelepanekuid külateelt
Ligemale kahekümnekohaline väikebuss kihutab rappudes ja vankudes piki teed, millest kahel pool laiuvad põllud ja heinamaad, silmapiiril tume metsatriip. Meist vasakule, läände, jääb tontlik tööstuskobar: tornid, mahutid, tehasehooned, kõrged korstnad. See on Fosforit: keemiatehas ja samanimeline asula.
Professor Seilenthalile tuleb ähmaselt meelde, et üle kolmekümne aasta tagasi sai siin käidud: toona veel koos legendaarse Paul Aristega, kes oli vadja keele ja rahva uurimise alusepanija ning – nagu peagi isegi veenduda võin – vadjalaste seas poolenisti pühaku staatuses mees.
Olles end endise kalakombinaadi ühiselamu umbses euroremonditud toas sisse seadnud, võtame sama asutuse столовая’st kaasa mõned õlled ja suundume pärastlõunasele avastusretkele. Meie eesmärk on kõndida Laugansuust Jõgõperäle, mille koolimajja peaks olema majutatud üliõpilased. Matk pole just lühemate killast, ent huvitav. Jõgõperä on nimelt külaehituslikult terviklikult säilinud ridaküla. Selliselt on võimalik kujutada ette, kuidas Vadjamaa omal ajal välja nägi. Muidugi on enamik maju uued ja kuuluvad Peterburi venelastele, kes neis suvitavad, kuid kord sirgele, siis looklevale teele lähemale, vahel aga ka sellest kaugemale, krundi sügavusse ehitatud hoonetega asumi struktuur on vana.
Jõudnud lõpuks Jõgõperäle, nendib Seilenthal võidunud silikaattellistest koolimajale osutades, et palju on muutunud võrreldes tema eelmise külaskäiguga. Ta osutab koolimaja kõrval tühjalt seisvale rohelisele puulobudikule ning ütleb, et see teenis toona koolimaja aset ning “uut” hoonet polnud ollagi ?
Õhtu Luuditsal ja Laugansuus
Otsustame marssida edasi Luuditsasse, sest õhtu pole veel poisikegi ja tühja koolimaja ees istumine näib mõttetu ? Jalgsiretk osutub tüütuks, aga lõpuks hakkavad majad paistma. Need on nummerdatud ja numbrid ulatuvad välja ligikaudu sajani. Meie eesmärk on jõuda küla teise otsa. Eks tuleb jälle edasi kõmpida. Möödume autolavkast, mille juures mutid sabas seisavad, ja uurime, kas küla teises otsas “veel” 1970ndate alguses olnud pood on alles. “Loomulikult,” saame vastuseks hämmeldunud õlakehituse. Alles ligemale veerand tunni pärast taipan selle põhjust: küla teine ots on tõesti kaugel. Aga me jõuame sinna. Ja jõuame kohe ka poe kõrval elava Tatjana Jefimova majapidamiseni.
Tema üllatus on kaugeid külalisi nähes suur. Veel suurem on aga nii tema kui ka minu üllatus, kui Tõnu Seilenthal kraamib kaukast välja 20 000 krooni 500-kroonistes sedelites: täpselt nõnda palju raha kaasneb Ilmapuu auhinnaga. Nii üleandja kui selle vastuvõtja loevad pangatähed üle, allkirjad antakse paberitele ning kui ametlik osa on tehtud, tuleb lauale parim okro?ka, mida olen eales söönud: värske, paksult täis oma koduaia maitserohelist ja maitsed on kõik tasakaalus. Taevalik! Taevalikud on ka järgmiste käikude road, kuid piirdudes ainult nende kirjeldamisega, saaks leheruum enne otsa ?
Peagi viskab järgmise päeva külapeo ettevalmistustega ühele poole saanud perepea meid autoga Laugansuusse ja tee peal vahetavad härra Jefimov ja professor Seilenthal ka mõned vadjakeelsed laused. Nimelt on Vadja Kultuuri Seltsi esinaine venelanna, keda nakatas vaimustusse läänemeresoome väikerahvast tema abikaasa ?
Kuid õhtune ühiselamu, mille peamise klientuuri moodustavad Lauga lahte rajatava suursadama ehitajad, ei paku just palju. Nii sean koos professoriga sammud hirmkoleda ühika taga voolavat jõge ületavale kõrgele raudsillale, kust avaneb hunnitu vaade laiuselt Pärnu lahe suudmeosaga võrreldavale Lauga jõele, mille kaldaid sisemaa pool palistavad ilusad männimetsad ja mille suudmes seisavad rannale tõstetud roostes kalapaadid. Imetleme vaadet ja läheme pärast jõe põhjakaldal seisva poe ette hängima ja õlut jooma. Kah tegevus ?
Viina ja õlut voolaku jõena ?
Järgmisel päeval turgutame end sööklas pakutavaga, milleks on mannapuder (jätan vahele), kohupiimapannkoogid (pole vigagi) ja järelroaks pakutav õlu (suurepärane!). Siis viib tee tagasi läbi Jõgõperä selle teises servas seisva koolimaja poole, kust avastame ka välilaagris olevad üliõpilased. Koos nendega sõidame kohalikku liiniliiklust kasutades (pilet oli vist 3 rbl) edasi Luuditsasse. Veendume, et külapeolised juba kogunevad. Varustame end kesvamärjukesega, kaeme ühe kohaliku rahvalauliku hauda täitsa tavalise õigeususurnuaia välimusega kalmistul ning ootame ürituse algust.
Nagu kõik asjad Vene Föderatsioonis, algab seegi kõnedega. Küll kiidavad vadja rahva olemasolu ja elujõudu Kingisepa rajoonivalitsuse töötajad, küll keegi Piiterist tulnud tegelane, küll mingi mitteametlik bojaar, kel käsi sees sadamaäris. Kõigil on hea meel. Vadjalastel ka. Hiljem Seilenthal seletab mulle: väikesearvuliste vähemusrahvaste pidamine oma rajooni või oblasti territooriumil meeldib juhtkonnale, sest nii saab Moskvast turismi ja kultuuri edendamiseks raha pumbata, kartmata seejuures maskottrahva poolt mingit ohtlikku peatõstmist.
Aga ohtlikust peatõstmisest ongi asi kaugel. Heisatakse punase vadja ristiga lipp, tehakse kõvasti laulu ja tantsu, korraldatakse vadja roogade degusteerimise võistlus ja seejärel võib pidu alata. Ergava päikese eest on laudade kohale pandud katusealused, mille varjus mõnus viina ja õlut võtta ning süüa mägede viisi kartulisalatit, kõikvõimalikke saialisi, lattide viisi suitsuvorsti, singivalikuid, mägedeks laotud hapukurke ning kõike muud head ja paremat. Rõhk on siiski viinal.
* * *
Rahvamäng viinaga
VADJALASTE KULTUURIELU: Helme tutvustab huvitavat spordiala – viinajooksu.
Et kohaliku kultuuri rõhk on viinal, sellest räägib ka kohalik rahvamäng, mis võiks Eestiski populaarseks muutuda. Nimelt kui pidu juba hoos, aga veel mitte liiga hoos oli, koguti kokku kaks võistkonda – kummaski kümmekond meest-naist -, kes pidid seisma rivis. Kummastki rivist 5-6 sammu kaugusele asetati tool, millele pandi alustass kurgiviiludega, suletud viinasosku ja pits. Signaali peale pidi esimene võistleja jooksma lauani, avama viinapudeli, täitma klaasi ja sööstma tagasi rivi lõppu. Siis oli kord järgmise jooksja käes, kes pidi pitsi kummutama ning kolmas haukas pealevõtukat. Ja nii edasi. Võitis oma pudeli kõige kiiremini lõpetanud võistkond.
Pean häbiga tunnistama, et jäin sellest ehedast, põlvkondi ja klassipiire ületavast mängust kõrvale. Samas: vaadates pärast osalejaid, kes üsna sihitult mööda peoplatsi ringi kakerdasid, polnudki see võib-olla kõige rumalam otsus ?
Selle asemel istusin pika laua taga, tegin inimestega juttu ja kuulasin, mis teised räägivad. Nagu üsna ruttu võis veenduda, valdavad Tartu Ülikooli tudengid vadja keelt üldjuhul soravamalt kohalikest muttidest. Ja pole ka midagi imestada: elades keset valdavat vene enamust ei ole neil vähestel, kel vadja keel veel lapsepõlvekodust kaasa antud, keelt mitte kellegagi praktiseerida. Nii ta ongi isegi mitte pühapäevakeel, vaid keel, mida saab rääkida eesti üliõpilastega. Kurb.
Samas kinnitas vadja rahvapeo toimumine ning sellel valitsenud hea meeleolu, et kui ka sellel keelel pole muud tulevikku kui end vadjalasteks pidavatele inimestele regionaalse eripära andmine üksikute sõnade lisamisega nende muidu venekeelsele jutule, siis alati leidub inimesi, kellele ei piisa lihtsalt venelaseks olemisest. Kes tahavad tunda oma kandi ajalugu ja leida sidet selle kunagiste asukatega. See on mõneti kurb, aga parem nii kui üldse mitte ?