PILGUGA TÕUSVA PÄIKESE POOLE: Salalepped, parlamendi ülevõtmised, tulistamised ja mäss. Aasia spetsialistid Tarmo Kelder ja Karin Dean heidavad pilgu Aasia rahutustele. Trajektoor jookseb Taiwanilt läbi Birma Taini.
21. sajandi massimeedia on muutunud televisioonilisteks näitemängudeks, milles kaugete lavade pakutavatest etendustest müüvad (dramaatilise taustmuusika ja kõneleja foonil) enamasti kahjuks verised terrorirünnakud, piiri poole jooksvad sõjapõgenikud, põlevad majad, ohvriterohked õnnetused, enesetaputerroristid, looduskatastroofid, stseenid äärmisest vaesusest jmt – ehk siis konfliktid, kriisid, õnnetused ja olukorrad, milles osalevad vaid selge sõnumiga osapooled. Valimised, hääletamine, valimistulemuste aktsepteerimine, erakondadevaheline võitlus, kallutatud kohtuotsused, sõjaväe või kuningavõimu roll ühiskonnas on vaesed visuaalsete efektide poolest. Nende süžeed on keerulised, nõuavad detailsemaid arusaamu nii lähiaja sündmustest kui ka kaugemast ajaloost ja kultuuritaustast. Neid pole võimalik esitada mõneminutilistes uudisklippides. Pole selge, kes on head ja kes halvad või kuidas need sündmused suhestuvad lääne väärtushinnangutega. Ent pikemaid lugusid uudiste tavatarbija kuulata ei viitsi. Samuti ei paku võitlus lääneski probleemsetel majanduspoliitilistel teemadel seda eksootikat, mida sageli idast endiselt otsitakse.
Järgnev lugu peatub rahutustel Aasias.
1.
Taiwani Maidan
RAHUTU AASIA: 20 aastat Taiwanil elanud õppejõud Tauno Kelder kirjeldab, miks seni nii rahulik saareriik sel kevadel parlamendi vastu mässama hakkas. Küsimus on salalepetes, mis on meilegi ajaloost tuttavad.
Ausalt öeldes olin vaikselt kaotamas lootust iseseisva Taiwani tuleviku osas. Suhteliselt Hiina-meelne KMT – Kuomintang ehk Hiina Rahva Partei – on olnud võimul suure osa ka sellest ajast, mil taiwanlased on oma esindajaid demokraatlikult valida saanud. Tüüpilise iseseisvuslase kuvand on siiani olnud saare lõunapiirkonnast pärit vanaldane talunik või rusikatega vehkiv rahvasaadik, suu roppustest must, kontrastiks valge triiksärgi ja silmnähtavalt hea haridusega insenerist või ärimehest KMT-pooldaja kõrval.
Valitsushoone vallutamine
Kui ma kõndisin neil kevadpäevil Taiwani seadusandliku kogu hoone ümber tänavail istuvate üliõpilaste ridade vahel, mööda nende protestitelkidest, kus sai panna laadima mobiili või arvutit, tuua taaskasutatavat prügi eraldi kastidesse või saada arstiabi, kui mind viisakalt paluti edasi liikuda, et mitte teisi kooserdajaid takistada, kui muigasin president Ma Ying-jeoud teravmeelselt pilkavate plakatite ees, siis tärkas minus taas lootusekiir. Õhus oli laulvat revolutsiooni. Õhus oli Maidani. Need pole ullikesed, keda ekstremistliku vähemuse sildi all kergelt kõrvale lükata. Need nutikad, selgete silmade, kõrge lugemuse ja tugeva enesedistsipliiniga noored on Taiwani tulevik.
Teisipäeval, 18. märtsil, pressis paarsada noorukit, peamiselt üliõpilased, end sisse Taiwani seadusandliku kogu hoonesse ja nende ridade kirjutamise hetkeks, 30. märtsiks, ei ole neid sealt välja saadud jõu, hurjutamise ega keelitustega. Ümberkaudsetel tänavatel on nende toetuseks end maha istutanud rahvahulk, mis esimesel nädalavahetusel paisus üle kümne tuhande. 23. märtsi öösel vallutati mitmeks tunniks ka valitsushoone, kuigi sealt suruti meeleavaldajad märulipolitsei ja veekahurite abil tagasi. President tundub olevat fossiliseerunud. Seadusandlik kogu istub kodus. 30. märtsil toimus presidendipalee ees Ketagalani puiesteel samade üliõpilasliidrite kokku kutsutud meeleavaldus, millel politsei hinnangul osales 116 000 ja organiseerijate ning meedia hinnangul kuni pool miljonit inimest.
Millest selline aktsioon?
Asja keskmes on Taiwani ja Hiina valitsuste vahel eelmisel aastal sõlmitud leping, millega pooled avavad teineteisele terve suure hulga teenindussfäärist. Põnev on, et kogu loo ümber on emotsioone rohkem kui rubla eest, vettpidavat infot aga vaevalt kopika võrra. Teeme lühikokkuvõtte faktidest ja küsitavustest.
2013. aasta 21. juunil kirjutati leping alla Hiinas, Shanghais. Sellega avab Taiwan Hiinale 64 ja Hiina Taiwanile 80 teenindussfääri kuuluvat majandusharu. Tundub, et soodne kaup, nagu valitsus väidab. Kuid meediat ega isegi seadusandjaid ei teavitatud selle detailidest hetkeni, mil juba allakirjutatud leping pandi faktina üldsuse ette.
Kui tekst jõudis rahvasaadikuteni, siis hakkasid isegi mitmed KMT esindajad mõmisema, et sellisel kujul läheb leping vastuollu nende valijate soovidega, mille peale president Ma, kes ühtlasi juhib Kuomintangi, teatas, et vastuvaidlemist ei ole ja kõigile parteidistsipliinist kõrvalekaldujaile tehakse uut ja vana.
Allkirjastamise järel läks leping ratifitseerimisele Taiwani parlamendis ehk Seadusandlikus Yuanis. Ratifitseerimiseks on ette nähtud 90 päeva, mille jooksul toimub kolm lugemist. Pärast esimest, üldjoonelist lugemist jõudis leping detailseks arutamiseks vastavasse parlamendikomisjoni. Valitsuspartei KMT viis läbi talle eesistumiseks ette nähtud kaheksa istungit üheainsa nädala jooksul (mõnele päevale plaaniti kolmgi koosolekut), kusjuures paljud majandusharude esindajad on öelnud, et said kutse istungile kas liiga hilja, et kohale jõuda, rääkimata ettevalmistamisest, või ei saanud seda üldse. Samuti olid KMT ja opositsioonis olev DPP (Demokraatlik Progressipartei, mille suunitluseks on Taiwani iseseisvus) leppinud kokku, et leping võetakse ette klausel klausli kaupa. Kui aga läbivaatamiseks läks, teatas KMT-sse kuuluv komisjoni eesistuja, et arutada võib klauselhaaval, kuid teksti muuta ei tohi ja hääletamisele läheb see tervikuna.
Käesoleva aasta märtsiks, üheksa kuud hiljem, ei olnud DPP oma kaheksa istungiga veel lõpuni jõudnud. Vahepeal oli president Ma tervele maailmale, kaasa arvatud Ameerika ja Euroopa kommertskojad, kuulutanud, et leping ratifitseeritakse enne 2014. aasta juunit.
Leping ise on üleval valitsuse kodulehel, kuid nii paksult täis ebamäärasusi ja mitme erineva numbrikoodi ristkasutamist, et sellest rägastikust läbinärimine võtab ka majandusprofessori oimetuks. Majandus pole teatavasti täppisteadus ja kõik põhineb eeldustel. Taiwani valitsus eeldab, et kõik läheb kui lillepidu (näiteks Hiina peab kõigist reeglitest kinni jms) ja sellest tõuseb taiwanlastele suur tulu. Vastalised kinnitavad aga miskipärast, et see on kahjulik, iseäranis väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, ja isegi kui kõik läheks kui lepse reega, saavutaks Hiina oma peaeesmärgi – integreerida Taiwani majandus enda omasse.
Esimene mäss Taiwanil
17. märtsil kuulutas Kuomintangi kuuluv komisjoni eesistuja, et kuna ettenähtud 90 päeva on ammu läbi, siis loeb ta lepingu arutatuks ja see läheb 21. märtsi plenaaristungil lõplikule hääletamisele. Kuna KMT-l on Seadusandlikus Yuanis absoluutne enamus, siis oleks see tähendanud, et kogu vaidlus on läbi, ja lepingu vastuvõtmisena ajakirjandus ka asja välja hõikas.
Järgmise päeva, 18. märtsi õhtuks oli Seadusandliku Yuani ette ja ümber kogunenud rahvamass – suures jaos üliõpilased, kuid kohal oli ka õppejõude, vabaühenduste aktiviste ja niisama huvitatuid. Nõuti komisjoni otsuse tühistamist ja lepingu punkthaaval läbivaatamist. Kella üheksa paiku ronis umbes 300 meeleavaldajat üle tara ja tungis hoonesse, välja jäi veel sadu inimesi. Seesolijad hõivasid peasaali, barrikadeerisid uksed ettejuhtuvate toolide, ventilaatorite ja muu träniga ning suutsid tagasi tõrjuda politsei korduvad katsed tulla neid välja ajama. Melu käigus läks katki üks aken ja üks politseinik sai raskesti vigastada, kuid vigastuste täpsemaid põhjuseid ei ole siiani avalikustatud: tõenäosus, et üliõpilased teda meelega vigastasid, on umbes sama suur kui see, et ta kolleegid talle ise nurga taga kolki andsid.
Respekt kõigile politseinikele, kes oma rasket tööd ausalt teevad. Viis päeva hiljem toimunud valitsushoone vallutamisel pälvis üliõpilaste erilise tunnustuse just üks politseinik, kes oma tööd väga tulemusrikkalt ja samas vägivallatult tegi – ta nimelt seisis akna juures ning puhus oma vilet vahetpidamata ja nii kõvasti, et sissetungijad selle mulgu juurest tagasi tõmbusid.
Tema oli siiski erand: fotod veekahuritega jalust rabatud ajakirjanikest, veriste nägudega noorukitest ja teadvuse kaotanud arstidest, pärit 23. märtsi ööst, mil täisvarustuses märulipolitsei meeleavaldajad valitsushoonest välja rebis, oli totaalne PR-bläkk valitsusele, eriti just peaministri kinnituste taustal, et politsei käitus väga õrnalt ja ainult patsutas protestijatele õlale ja soovitas neil lahkuda. Aga muidugi.
Kelle peos on munad?
Ligi kaks nädalat hiljem on Seadusandliku Yuani saalis ikka veel paarsada üliõpilast. Nende peamised nõudmised on järgmised. Kõigepealt tuleb leping tagasi lükata ja alustada nullist. Selleks on aga eelnevalt vajalik välja töötada seadus, mis paneks paika läbipaistva, demokraatliku protseduuri kõikide Hiinaga suhteid reguleerivate aktide käsitlemiseks.
President Ma, kes on kogu konflikti käigus otseselt ja avalikult asjast rääkinud vaid kaks korda, on küll kutsunud protestijate esindajad endaga kohtuma, kuid korranud ka, et lepingut tagasi ei lükata: sellel olevat rasked tagajärjed Taiwani inimestele ja majandusele. Juba tükk aega on mind piinanud küsimus: mis paganama moel Hiina kommud president Mal mune pihus hoiavad? Mingid korralikud fotod Maga pornoskandaali keskmes äkki?
Kuidas praegune kriis laheneb, pole veel teada. Kas praegustest üliõpilasliidritest saavad kunagi samasugused paadunud poliitikud, nagu on sellessamases seadusandlikus kogus, mida nad täna okupeerivad? Tõenäoliselt.
Kuid üks on üsna selge: Taiwan ei maga enam, ja tänased äratajad on homsed teejuhid. Maidan Taiwan.
2.
Aasia, vastuoluline ja segane
MAAILMA TÄNAVAD: Tallinna Ülikooli poliitgeograafia doktor Karin Dean analüüsib rahutusi Aasias ja uurib, kas neid üldse saab läänemaailmas toimuvatega võrrelda. Juku-Kalle Raid küsis Karinilt mõned tüüpilised läänlase küsimused ida rahutuste kohta.
Kas üldse saab võrrelda rahvarahutusi Euroopas – näiteks Ukrainas – rahutustega Aasias?
Võrrelda ju võib, aga see ei pruugi aidata erinevaid rahvarahutusi mõista. Igal rahutusel on oma ajalugu, juured, kulg, võtmeisikud ning lugematu hulk nüansse, mis sündmuste käiku mõjutavad. Näiteks Ukrainaga samal ajal toimunud massirahutustes Tais protesteeriti sarnaselt valimised võitnud võimukandja vastu. Mõlemas kasutati vägivalda, kuigi Tais kümneid kordi vähem. Ent sellega sarnasused ka lõppevad. Kuigi Tais avaldasid meelt sajad tuhanded inimesed, et välja juurida korrumpeerunud ärimagnaatidest poliitikutedünastia, mis riigi arvelt vaid oma vara suurendas, teatasid need samad protestijad, et ei soovi ega toeta uusi valimisi (mida valitsus lahkesti pakkus), kuna nad kaotaksid nagu eelnevalt neljal korral varemgi. Nõuti hoopis demokraatia ajutist katkestamist ja niinimetatud spetsialistide nõukogu määramist. Üks suurem erinevus ongi ka just see, et Tais pole võimalik rahutusi esitada mustvalgelt ning selgepiiriliselt, pannes paika head ja halvad, nagu Ukrainas, vähemasti meie jaoks Eestis. Lääne meedia esitas Tai massirahutusi vastuoluliselt ja segaselt. Traditsiooniliselt on rahvusvaheline kogukond ja meedia protesteerijate poolel, kes avaldavad rahulolematust korrumpeerunud valitsuse vastu – aga mida teha siis, kui need protesteerijad boikoteerivad ja füüsiliselt tõkestavad uusi valimisi?
Ent ka Aasias ei paneks ma kõiki rahutusi ühte patta ega võrdleks neid tingimata omavahel. Tais toimuv on osa 2006. aastal alguse saanud poliitilisest kriisist, kus kordamööda on tänavatel (lihtsustatult kirjeldades) kas linnade keskklass, haritud ja jõukad – kes nõuavad demokraatia ajutist katkestamist – või siis vaesed riisikasvatajad maapiirkondadest ja linnavaesed, nõudes, et nende hääl läheks arvesse.
Kas rahutusi tekitavad asjaolud on sinu hinnangul maailmas sarnased või saab neidki liigitada?
Põhjused on tavaliselt poliitilised ja majanduslikud. Astutakse üles ebaõigluse, korruptsiooni või võimu kuritarvitamise vastu, millega sageli kaasneb suure osa elanikkonna virelemine toimetuleku piiril. Kagu-Aasias, näiteks Myanmaris ja isegi Vietnamis, on rohujuure ja intellektuaalse eliidi tasandil survestatud meeleavaldustega ka oma riigi liialt Hiina-sõbralikku majanduspoliitikat. Päästikuks võivad olla valimistulemused, avalikuks tulnud korruptsioon, järsk hinnatõus, korrumpeerunud poliitikuid õigeks või opositsiooniliidreid süüdi mõistvad kohtuotsused.
Äkki kirjeldad mõnda neist.
Kuna ma eelpool tõin näiteks Tai, siis avaksin sealseid rahutusi edasi. Bangkoki tänavatel alates novembrist toimunud massirahutusi ei saa mõista ilma teadmata riigi viimase 10 aasta poliitilisi arenguid, aga ka laiemalt Tai kultuurilist tausta. Tais on neli korda (valimistel 2001, 2005, 2007 ja 2011) ülekaaluka häälteenamusega võimule tulnud üks äärmiselt populistliku valimisplatvormiga erakond, kuigi erinevate nimetuste all. Selle taga seisab karismaatiline, kompromissitu, eksimatu populistliku instinkti ning enda ja riigi vara vahet mittetunnistav Thaksin Shinawatra, kelle valitsemise ajal hakati Taid kutsuma Thailand Inc, sest Thaksin juhtis riiki nagu firmat. Sagenenud poliitilised mahhinatsioonid, korruptsiooniga seotud skandaalid ja Thaksini sekkumine meediavabadusse ärritas aga aktiivsemaid rahvakihte ning kuningakoda nägi temas samas ohtu oma võimule. Thaksin inspireerib tänaseni oma poolehoidjaid ehk tema populistlikust poliitikast otseselt kasu saanud vaeseid riisikasvatajaid ja linnavaeseid – tehes seda alates 2006. aastast välismaalt, kuhu ta tollal riigis võimu oma kätte võtnud sõjaväelise režiimi eest põgenes, aga ka oma õe Yingluck Shinawatra juhitud valitsuse kaudu, mis valiti võimule 2011. aastal. Massimeeleavalduste tõukeks novembris saigi Yinglucki valitsuse katse amnestiaseaduse sisseviimisega Thaksin riiki ja poliitika juurde tagasi tuua. Üles astusid linnaelanikud ja riigi haritud eliit, keda varjatult toetab kuningakoda. Thaksini erakondi jätkuvalt valivaid rahvamasse nimetavad nad äraostetavaks ja manipuleeritavaks pööbliks, kelle enamushääl toob Tai riigile ja demokraatiale vaid kahju. Loosungiga „Shutdown Bangkok, restart Thailand“ tahavad nad, et loodaks spetsialistide nõukogu, kes ajutiselt Tais valitsedes viiks läbi põhjalikud ja süsteemsed reformid – ja et alles siis korraldatakse uued valimised.
Kuni Thaksini tulekuni valitseti Tai riiki mõõdukalt – poliitikud on olnud mõõdukalt korrumpeerunud, keegi pole üritanud riigis või majanduses domineerida. Tai riigis on ja luuakse tohutuid rikkusi ja jõukust, Tai kuningas on Kagu-Aasia rikkaim ning kümne rikkaima hulgas on koguni kolm tai perekonda. Ent traditsiooniliselt on jõukust, ka võimuga kaasaskäivaid rikkusi, jätkunud kõigile. Selle lõi tasakaalust välja Thaksini tulek poliitikasse, tema kompromissitu valitsemisstiil ja „võitja võtab kõik“ lähenemine nii poliitikas kui ka majanduses.
Kui suurt rolli mängib inimeste käitumispsühholoogia ja kultuurikontekst oma õiguste eest võitlemisel? Ida rahvad on ilmselt palju kollektiivsemad?
Inimeste käitumispsühholoogia, seotud ka kultuuriruumiga, mängib ikka teatud rolli. Näiteks Aasias saadakse kergesti tänavatele tohutuid rahvamasse. Eks seal on ka probleemid ja rahvamassid suuremad kui meil Eestis. Ent väga suurt rolli mängivad Aasias karismaatilised juhid, keda jagub erinevate tõekspidamistega leeridesse – nimetada võib siin Aung San Suu Kyi’t Birmast; Thaksin Shinawatrat või tema rivaale Sondhi Limthongkuli või Suthep Thaugsubani Taist; Anwar Ibrahimi Malaisiast; Filipiinide endist presidenti Joseph Estradat; ka Indoneesia diktaatorit Suhartot armastasid kümned miljonid indoneeslased. Karismaatiliste omadustega isikud on Aasias üldiselt edukad rahvamasside mandaadi saavutamisel. See on ajalooline pärand ja kultuuripärand. Paljudes paikades ei seota tänaseni võimu mitte ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste suhete süsteemiga, vaid isikuomadustega.
Millised rahutused ja mässud osutuvad kõige jõhkramaks?
Kui sõjaväeline režiim tulistab rahulikult meelt avaldavasse rahvamassi, on tulemused kõige jõhkramad. Nii juhtus Birmas 1988. aastal, mil pealinna tänavail hukkus umbes 3000 inimest. Veelgi jõhkramaks oleks võinud tulemused muutuda 1986. aastal Manilas Filipiinidel, mil ajakirjanduse pakutud 1–2 miljonit inimest tänavatel näitab eelkõige seda, et neid oli meeletult palju. Ent seal eiras suur osa sõjaväge oma kindralite käske rahvamasse tulistada, tulles väeosade kaupa koos relvade ja helikopteritega rahva poole üle. Jällegi – erinevad lood, sündmuste arengud ja võtmeisikud.
Kas oled Aasias ise ka rahutuste keskele sattunud?
Massimeeleavaldustest Aasias pole ma kunagi osa võtnud. Birmas töötasin vähemusrahvuste keskel, kes džunglilistel äärealadel pidasid valitseva sõjaväelise režiimi vastu geriljavõitlust ning suured lahmakad riigi territooriumi olid nende kontrolli ja valitsuse all. Tundsin end katšinitest geriljaarmee kaitse all ohutumalt kui ei kuskil mujal Birmas, nende kontrollitavatel aladel toimisid koolid, haiglad ja korravalve. Ent Lõuna-Tai muslimitest separatistid kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks terrorismiakte – viskavad pomme Tai valitsusega seotud paikadesse või tulistavad riigiasutuste töötajaid, sealhulgas kooliõpetajaid. Ohutum oli olla koos muslimitest külaelanike või nende juhtidega kohalikes külades ning teatud paikadest hoiduda. Reegel on aga alati see, et tuleb teada kohalikke olusid ja poliitikat.
Paraku ei jõua info paljudest ida rahutustest peaaegu kunagi Euroopasse…
21. sajandi massimeedia on muutunud televisioonilisteks näitemängudeks, milles kaugete lavade pakutavatest etendustest müüvad (dramaatilise taustmuusika ja kõneleja foonil) enamasti kahjuks verised terrorirünnakud, piiri poole jooksvad sõjapõgenikud, põlevad majad, ohvriterohketed õnnetused, enesetaputerroristid, looduskatastroofid, steenid äärmisest vaesusest. Ehk siis konfliktid, kriisid, õnnetused ja olukorrad, milles osalevad vaid selge sõnumiga osapooled. Valimised, hääletamine, valimistulemuste aktsepteerimine, erakondade vaheline võitlus, kallutatud kohtuotsused, sõjaväe või kuningavõimu roll ühiskonnas on vaesed visuaalsete efektide poolest. Nende süžeed on keerulised, nõuavad detailsemaid arusaamu nii lähiaja sündmustest kui ka kaugemast ajaloost ja kultuuritaustast. Neid pole võimalik esitada mõneminutilistes uudisklippides. Pole selge, kes on head ja kes halvad, või kuidas need sündmused suhestuvad lääne väärtushinnangutega. Ent pikemaid lugusid uudiste tavatarbija kuulata ei viitsi. Samuti ei paku võitlus lääneski probleemsetel majanduspoliitilistel teemadel seda eksootikat, mida sageli idast endiselt otsitakse.
Väga suurt rolli mängivad Aasias karismaatilised juhid, keda jagub paljudesse erinevate tõekspidamistega leeridesse.
Räägime pikemalt demokraatiast Euroopast Aasiani
Massilistel meeleavaldustel Euroopast Aasiani nõutakse demokraatiat. Täna räägitakse Taiwani Maidanist. Ent näiteks Tais nõuavad tuhanded meeleavaldajad kuningriigis demokraatia ajutist katkestamist.
Birmas/Myanmaris on valitsus sisse viimas niinimetatud distsiplineeritud demokraatiat. Valimised toimuvad nii Venemaal, Krimmis, Ukrainas, Myanmaris, Tais, Singapuris kui ka Malaisias nagu enamikus riikides maailmas. Ent see ei tundu igal pool tagavat demokraatiat. Samas, demokraatiat oma tegevuse kirjeldamisel kasutavad tavaliselt ka valitsused, kelle vastu protestitakse, ning paljud teisedki huvigrupid. Kas toimumas on demokraatia võidu- või allakäik?
Läänes võtame demokraatiat iseenesestmõistetavalt ning omistame või vähemasti soovime seda sellisena näha ka väga erinevates kontekstides ja erinevate arengute kaudu tekkinud riikides mujal maailmas. Ent näiteks lääne arusaamade seisukohalt Tai massirahutusi kajastanud lääne meedia teemal – viimast süüdistatakse Tai ühiskonna sügavuste mittemõistmises – kommenteeris Tai Väliskorrespondentide Klubi president Anasuya Sanyal järgmiselt: „Me ei saa muuta seda, kes või kust me oleme. Osa probleemist on see, et … meil on demokraatia jaoks vaid üks sõna, ja et selle definitsioon on väga range.”
Kõigil neil teemadel avaneb 25. aprillil võimalus kuulata arvamusi ja seisukohti tuntud ühiskonnateadlastelt, poliitikutelt või aktivistidelt Hiina Rahvavabariigist, Taiwanilt, Taist, Singapurist, Myanmarist (Birmast), Venemaalt, Ukrainast ja Eestist. Nad lahkavad demokraatiaga seotud teemasid oma riigis, vastates ka kuulajate küsimustele ja arutades teemasid edasi ümarlauas koos Eesti ajakirjanike ja poliitikutega. Üritus toimub Tallinna Ülikooli Tallinna saalis algusega kell 10, jaotudes kaheks paneeliks ja kokkuvõtvaks ümarlauavestluseks.
Info ürituse kohta karindean@ehi.ee