Euroliitu astudes peavad Eesti riigi- ja omavalitsuste hoonetel lehvima keheteistkümne tähega lipud. Kuidas siis sini-must valgega?
Paraku jättis Eesti lipu 120-aastapäeva üritus nomenklatuurse mulje. Sest hakkamas olid ka kommunistliku minevikuga demagoogid, kelle sõnum välismaal elavatele eestlastele enne taasiseseisvust 1991 oli: “enne peab rikkaks saama, alles siis vabaks.” Kõigil muidugi demonstratiivselt tuulelipuline sinimust-valge lips ees. Mis neil südames oli, teavad nad vaid ise. Rikkaks saamise eesmärgil oldi nähtavasti valmis kõigeks, kasvõi munakollasetriibulistes lipsudes ringi käima.
RELVASTATUD RIIGIPÖÖRE – LAUSLOLLUS
Pole mingi uudis, et pärastsõjajärgsetel aastakümnetel on leidunud neid, kes Eesti Vabariigi sünnipäevadel on rahvuslippu julgenud ka lehvima panna. Paljud julgustüki sooritanud on selle eest vangilaagreisse heidetud. Sellega seoses tekibki küsimus, et kas need inimesed on tänaseks oma tolleaegsete tegude eest rehabiliteeritud. Kvalifitseeris ju tollane “õigusmõistmine”, mis käis KGB diktaadi all, selliseid ettevõtmisi huligaansusena.
Eesti rahvale suure sümboolse tähtsusega Eesti lipu sünnipäevaga, 4. juuniga on seotud ka ühe väljapaistva eesti patrioodi elutee. Nimelt on samal päeval sündinud ühe ajalehe poolt “legendaarseks dissidendiks” nimetatud tuntud vastupanuvõitleja Tiit Madisson. Tema on meie taasiseseisvuse aegne ainuke poliitvang, kes suutis endistest kommunistidest kohtunike arvates luua “kõik tingimused relvastatud riigipöördekatseks”. See “õigusmõistmise suursaavutus” vääriks kindlasti mõne juuraala teadlase doktoritööd. Sellega võrreldes on minuga toimepandud seitsme aasta pikkune juriidiline kuritegu KGB taimelavalt sirgunud kuritahtlike äpardite poolt vaid udune vari.
MOORAMEES JA TEMA TÖÖ
Tiit Madisson viibis 1980ndail kuus aastat nõukogudevastases agitatsioonis süüdistatuna Gulagis. Vaevalt aasta kodumaal olnuna organiseeris ta massimeeleavalduse 23.augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis. Veel hiljaaegu on mitmetes ajalooraamatuis seda sündmust nimetatud taasiseseisvumisliikumise stardipauguks. Ajapikku kaob unustushõlme ka see sündmus, sest Madissoni nimi on noorte jaoks tabuks kuulutatud. Mooramamees tegi oma töö?
KGB poolt Eestist väljasaadetuna viibis ta kaks aastat Rootsis. Sel ajal andis ta Lääne ajakirjandusväljaannetele kümneid intervjuusid, kus alati rõhutas eesti rahva soovi olla vaba. Esines 1987. aasta lõpus USA Kongressi Helsingi komisjoni ees, tegi kaks aastat tööd raadios Vaba Euroopa, esindas Eestit Nõukogude Ikestatud Rahvaste Liidus.
1990. aasta algul kodumaale naasnuna osales aktiivselt Eesti Kongressi töös, sai sinna valitud ligi 6000 kaasmaalase häälega.
KUI MITTE NÜÜD, SIIS MILLAL?
Madissoni represseerijad arvasid, et on ta selili löönud ja täis teinud, kuid Gulagi karastusega võitleja suutis püsti tõusta, valiti Lihula valla rahva mandaadiga vallavanemaks. Nagu tean, on vald, vaatamata suurele kaugusele pealinnast, dünaamiliselt arenev ja kultuurisündmuste poolest (kultuuripäevad, loodusfilmide festival jne) tuntud maanurk.
Ei ole Madisson tänapäeval kaugeltki üksi, veel on inimesi, kes julgevad olla vabad, ilma, et peaksid tantsima võõra pilli järgi. Tolleaegsed mädapaised pole kadunud, sest terve mõtlemisviis pole nomenklatuursete riigijuhtide hulgas tänaseni jalgu alla võtnud. Eelmise sajandi algul Juhan Liiv ütles ettenägelikult, “Tõest ükskord kui terve mõte, ükskord on eesti riik.” Vaevalt aga nägi ta ette, et terve mõtlemisviisini ei ole me jõudnud veel siiani. Esimese sammuna tõe suunas liikumiseks peaks olema viivitamatu Tiit Madissoni juriidiline rehabiliteerimine, et kasvõi osaliselt heastada karjuv ebaõiglus. Kui mitte nüüd, siis millal, Eesti riik?
