Kui ma vahel tahan nooremaid kolleege ja kaasvõitlejaid veenda, et olen auga “vana peeru” nimetuse välja teeninud, hakkan neile pajatama lugusid muistsetest aegadest. Ajastust, mille kohta setu keeli öeldakse – siis, ku innevannane elläi viil elli. Ehk: kui ennemuistne elukas veel elus oli. Vahel tuleb pähe, et ehk on Setumaal siiani mõni dinosaurus kuskile metsatukka ära peidetud.
11 palgapäeva kuus …
Ega noorukid mind enamasti usu. Sest lood on uskumatud. Lugu mehest, kes avas õllesid sahtlikäepidemega nii, et kork sahtlisse kukkus. Kunagi keegi tõmmanud sahtli liiga hoogsalt lahti ja avastanud, et polnud see midagi korke täis … Kaks paksu telefoniraamatut oli all, et uhkem paistaks. Näiteks.
Aga kui tahta neil silmad tõsiselt punni ajada, võib alati rääkida ennemuinasest töötasude süsteemist.
Praegu, kui suur osa inimesi on harjunud, et ilus päev on vaid kord kuus, esimene, viimane, viies või kümnes enamasti, ei taha noorukid uskuda, et kunagi oli palgapäevi kaks! Rääkimata sellest, kuidas vapras ajakirjanduses oli veel nii veider asi nagu honoraripäev, st maksmine ilmunud lugude eest. Ja neidki oli kaks! Tallinnas Ajakirjandusmajas näiteks 10. ja 25. kuupäeval, palgapäevad olid 1. ja 16. kuupäeval, seega pikim vahe kahel rahal oli 10 päeva … Tartus, Edasis, oli elu veel parem, honoraripäev saabus igal kolmapäeval.
Milline elu, mis. Kui palju muretum … Isegi kui miski jama juhtus, ei pidanud liiga kaua tühja taskuga ringi käima. Ja mis elu oli veel nendel, kes niinimetatud haltuuraga tegelesid, st kirjutasid-joonistasid-pildistasid, kuhu aga juhtus. Tollal oli see lubatud, mõnel pool isegi soositud, millest kah noorukid aru saama ei kipu. Üks mees – ausalt, see ei olnud seekord mina – arvas kord kokku, et 11 päeva kuus on papipäevad.
Kulumise kiirus ei sõltu summa suurusest
Muidugi te ei usu. Ega mina kah hästi taha uskuda oma ema jutte, et 60. aastatel võinud honorari juba järgmisel päeval kätte saada … No kuidas need tollased raamatupidajad oma arvelaudadega küll hakkama said, polnud neil ju isegi elektriga kalkulaatoreid. Aga said. Arvutasid nagu jumalad.
Mistõttu teised seda nii väga tegema ei pidanud. Erinevalt nüüdsest, kui, jah, korra kuus on õnnetunne, et rull arvel … aga see jääb lühikeseks. Kohe tuleb liising, võtab oma, siis muud nipet-näpet nagu krediitkaardid ja teised liisingud, arved, otsekorraldused niikuinii. Põmm ja paari päeva pärast tundub tasku taas tühi. Tuleb hullunult arvestama hakata, et ikka järgmise kuuni välja vedada.
Mis on raske. Ega ole kaugeltki kõigile jõukohane. Kõige kummalisemal moel isegi raamatupidajatele – ise kuuldud, kuidas inimene kirub suurt härrat: mul on palgalehed tehtud, millal ta küll selle kliki teeb, raha on nii otsas kui otsas … Teistest, tuhmimatest ja udusematest kujudest rääkimata. Oi, keeruline.
Eriti veel nüüd, kui paljudel, väga paljudel palkasid veel vähemaks ka tõmmati. Tagasi pole vist pandud, mistõttu jutud masu lõpust tunduvad vahel vägagi… hmm. Aga olgu sellega.
Meelde tuleb hea sõbra ja kõigi eesti kirjanike Juhi Karl Martin Sinijärve kunagine arutlus, kui me viimast sanitaarsajakat (kroonides muidugi) jagasime: raha kulumise kiirus ei sõltu summa suurusest. Pigem tuleks eelistada laekumiste suuremat tihedust numbrile.
Siin on sügav tõde sees. Raha totaalne otsalõppemine tekitab ju kõige muu kõrval masendust ja meeleheitlikke tegevusi. Umbes: niikuinii on otsas, mis seda viimast venitada… löön läbi. Või siis tobedaid laene nädalake enne palgapäeva. Laenuraha kipub teadupärast ülikiiresti kuluma… Ja see tuleb tagasi maksta, mistõttu järgmine kuu on kah taskutiisikus silmaga katsuda. Hea veel, kui on isiklikud laenud, aga kiirlaene jagatakse ikka veel.
Kord nädalas oleks mõistlik
Siin tuleb meelde angloameerika mõnevõrra teistsugune palgasüsteem ehk nädalapalk. Reedel saad oma nutsu kätte ja nädalavahetus vähemalt saab muretu olema. Mis paneb imestama, on see, et pole kuulda olnud, et keegi selle peale tulnuks, kui väljaheide ventilaatorit tabas ja palkade vähendamiseks läks. Võinuks ju pakkuda – ükskõik, kumb siis, kas laisk tööline või kasuahne kapitalist – et vähemaks läheb, aga tihedamini saab. Seesama kord nädalas. Kunagi krooni algusaegadel näiteks üks putka maksis inimestele nädalas sajaka ja neljandal reedel kogu ülejäänud palga. Sajakas (kroonides) oli siis muidugi veel suur raha. Mõnus oli olnud, tunnistavad osalenud. Mingi raha on ikka saadaval ja suured maksed jäävad suure laekumise päevale. Aga muidu rahulik – reedel midagi ikka saab. Ei ole vaja niipalju muretseda.
Lisapidi – tihedamad laekumised õpetanuks ehk seda va säästmist. Kui tahad mingit suurt kulu teha, siis pead natuke kannatama, mitte et lööd palgapäeval kõik läbi ja siis sööd kuu aega makarone. See nädal niipalju järele jätta, järgmine, ülejärgmine, tskae, polnudki valus, isegi kalapulki jaksas osta … Ja närvi oli hoopis vähem.
Vahel tundub sihuke mõte endalegi päris hea olevat. Ja poleks ka nüüd hilja, vist. Ja oleks ehk abiks, vist.
Andke andeks, aga ei ole masusiletäpepupu ju veel kaugeltki läbi.