Pea kümme aastat on Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa kehastanud nähtust nimega Eesti Litograafiakeskus. Nende Tartu Kunstimuuseumis avatud näitus, mis muuhulgas esitleb keskuse teist graafikamappi “Armastus 21. sajandil”, on pealkirjastatud “Nad on juba kohal!”. Näitus riiklikus kunstimuuseumis on Litokeskusele kindlasti tunnustus ja kvaliteedimärk, ent on nad siis tõepoolest “kohal”? Jättes kõrvale Litokeskuse tööde füüsilise asumise fakti kunstimuuseumi seintel, on Litokeskuse kohalolu tänapäevase Eesti kunstiteadvuses huvipakkuv küsimus.
Enda asemel peedistavad kunstnikud rahvast
Vaevalt on kellegi jaoks uudis, et kujutava kunsti ühiskondlik kajapind on jäänud ahtamast ahtamaks. 1990-ndate agressiivne traditsioonidest lahti tõukumine muutis kunsti valdava osa publiku jaoks arusaamatuks, mõttetuks ja vastikuks. Esteetiline paradigma asendati kontseptuaalsega, traditsioonilised väljendusvahendid uutega.
Osutus, et nüüdisaegne, kuraatorite meelest intrigeerivaid, elulisi teemasid käsitlev kunst jättis inimese ükskõiksemaks kui kirutud nõukogudeaegsetes tsensuuri ja valede tingimustes loodu. Aastakümnetega väljakujunenud haritud ja anga?eeritud kunstipublik peletati näitusesaalidest välja ning nähes publiku eemaldumist, otsustati süüdistada mitte iseennast, vaid vanameelsete vaadetega rahvast. Jäi tsunftisisene õlalepatsutamine, sõbralike kunstikriitikute läbitungimatut fraseoloogiat kasutavad kiidulaulud näitustele, mida keegi ei vaata. Nii ei olegi kindel, kas 2010|. aastal üldse mõni kunstnik “kohal” on ning noorema kunstnikkonna jaoks pole see valdavalt ka probleem.
Ülbed 1990-ndad
Selles nigelavõitu situatsioonis on Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa positsioneerinud ennast teatud mõttes traditsiooni geriljade, radikaalsete mitteradikaalidena. Kui 1990-ndatel toimus suur inimeste ja asjade prügikasti heitmine, leidis kõigi koletuslike ideoloogiate kõrval pangepõhjas koha ka selline süütu nähtus nagu Eesti estampgraafika.
Ülbed üheksakümnendad kleepisid graafikale negatiivse stereotüübi, seda peeti aegunud, nomenklatuurseks meediumiks, mis seostus tillukeses formaadis eskapistliku ilulemisega (1970/80. aastate naisgraafikute plejaad). Olukorras, kus kõik meediumid olid võrdsed, osutus mõni siiski võrdsemaks ning klassikaliste kunstiliste väljendusvahendite nagu maal või graafika kasutajad pidid ennast kontseptualismi ja uue meedia preestrite ees lakkamatult õigustama.
Vahetult fotograafiale eelnev sammuke
Eesti Litograafiakeskuse tegevus on sellel taustal kindlasti vastuvoolu ujumine. Esimestel aastatel Pärnus ja seejärel Tallinnas on nad jonnakalt pühendunud ühe anakronistliku mainega graafikatehnika rehabiliteerimisele.
Digitaalsete paljundusvahendite ajastul võib massiivsete trükipressidega jändamine tunduda kummastav, isegi sektantlik. Lito on tõepoolest ehtne tööstusrevolutsiooni laps. Leiutatud Napoleoni sõjakäikude päevil, viis lito 19. sajandil reprodutseerimistehnika uuele tasemele. Vanematest graafikatehnikatest palju tõhusama menetlusena andis kivitrükk võimaluse argipäeva illustratiivseks saatmiseks. Walter Benjamini tuntud teesi kohaselt oli litograafia vahetult fotograafiale eelnev sammuke mehhaaniliste reprodutseerimisvahendite progresseeruvas jadas, mille tulemuseks oli kunstiteose unikaalsuse, selle aura kadumine.
Meie ajal võib siin küll märgata nihet teises suunas – digitaalsete reprodutseerimisvahendite ajastul on mehhaaniliselt reprodutseeritud kunstiteos (graafiline leht, autorifoto) vähemalt osa kadunud aurast taastanud.
Üllatav ja värske mõju
Kuigi Litokeskuse tegijad on rõhutanud järjepidevust Eesti graafika traditsioonidega ning armastust väärika meediumi vastu, on Visnapi ja Alesmaa kunst olemuselt nüüdisaegne, kantud pigem väljastpoolt tulevatest impulssidest kui efemeersetest sisekaemustest. Kunstnikud on ka suhetes avalikkusega ennast välja pakkunud kui kunstniku maskotti, püütud on teha kõik, et inimesed julgeksid jälle galeriiuksest sisse astuda. Õnneks ei piirdu see soov olla vaataja jaoks atraktiivne meediastrateegiaga, vaid väljendub ka kunstnike reklaamilikult agressiivsel viisil üldhuvitavaid teemasid käsitlevas loomingus.
Nii mõjub meie pseudoteadusliku sõnavaraga uhkeldaval kunstimaastikul üllatavalt juba Litokeskuse poolt etteantud teema, millele mapis esindatud üksteist kunstnikku oma tõlgenduse annavad – armastus 21. sajandil. Kui nüüdisaegne kunst armastab rääkida seksist ja vägivallast, kehalisusest ja manipulatsioonidest jne, siis Alesmaa ja Visnap kinnitavad mapi eessõnas, et armastus ei ole muutunud sõnakõlksuks, millest rääkimine on mõttetu ja millel puudub sügavam sisu.
* * *
Näitusel eksponeeritud portfoolio
Näitusel eksponeeritud portfooliosse kuuluvad lehed on suureformaadilised, sageli popilikult jõulistes värvides, enamasti on pildid rajatud ühele löövale kujundile, mida sageli vürtsitab irooniline huumor.
Kuigi tööde lahendused on plakatlikult löövad, ei saa graafikamappi kuuluvaid töid kuidagi pidada kommertskunstiks, sest tööde tähendus ei avane enamikul juhtudel sugugi lihtsalt. Siinkohal on abiks ka mapis ja näitusel töid saatvad kunstnike sõnalised mõtteavaldused armastusest. Kui sageli kunstnikud tõrguvad oma raskesti de?ifreeritavaid töid kommenteerimast, siis Litokeskuse tegijad on Visnapi sõnu kasutades otsustanud tõestada, et kunstnikud ei ole maavälised olendid.
Arvestades seda, et tegemist on nooremapoolsete kunstnikega, on tekstid üllatavalt loetavad, vältida on suudetud tüüpilist ja tüütut teoreetilise sõnavaraga epateerimist. Näituse tekstilise osa pärliks on Peeter Alliku silmatorkavalt kunstniku ja tema tööde nägu melanhoolselt naljakas mälestuskatke.
* * *
Erinevad pildimaailmad
Kuna näitusel esinevad kunstnikud pole tundmatud, pakub portfoolio formaat valitud sisselõike iga kunstniku pildimaailma, nii nagu see väljendub lito tehnikas. Jaak Visnapi töödes on ühendatud erootika ja huumor, Kadri Kangilaski ja Toomas Altnurme lähenevad armastusele orientaalse religiooni ja psühhedeelse müstitsismi kaudu, Peeter Allik esineb tuntud satiirilises groteskis, Laurentsius & co on endalikult dekadentselt esteetiline, jne.
Mappi koondatud kunstnike väga erinevate käsitluste tõttu ei paku näitus üldistust armastuse kohta 21. sajandil. Küll aga on tegemist esteetilise, naljaka ja piisavalt vaatamishuvi äratava näitusega, mida võib soovi korral vaadelda valitud dokumendina armastuse saatusest meie ajal.
Lisaks portfooliosse kuuluvatele töödele on Viltuse Maja näitusel väljas hulganisti Litograafiakeskuses teostatud graafilisi lehti erinevatelt kunstnikelt Evald Okasest Leonhard Lapinini.