Kõigepealt ütle, mida peaksid Sinu arvates teadma jamaica kultuurist ja muusikast need inimesed, kes sellest senini mitte midagi ei tea?
Jamaica kultuur on tulnud nii väikese saare pealt, aga mõjutanud väga palju inimesi üle maailma. Paljud panevad Jamaica lipule ja riigile võrdusmärgi Bob Marleyga, mis on iseenesest väga tore. Reggae-muusika, kanep, palmid ja sinine ookean on ju esimene pilt, mis silme ette tuleb. Jamaicalased on väga avatud rahvas, ütlevad välja seda, mis mõtlevad ega kõhkle oma tegudes – nii heas kui halvas mõttes. Fraas don’t worry be happy päris kõikide asjade kohta siiski ei käi. Kellad on neil keeratud Jamaica aja järgi – soon come (varsti tulen) ja me deh pan mi way (ma olen teel). Ehk siis teisisõnu, kui sa lepid jamaicalasega kokku, liida 2-3 tundi sellele otsa.
*
Kuidas üldse dancehall-muusikasse jõudsid ja kuidas tuli otsus Eestist ära minna mujale õnne otsima?
2002.-2003|. aasta paiku kuulsin juhuslikult mõnda dancehall’i lugu ja nägin paari videot, mille selecta Scandal Bag (Cool Runnings Sound, FIN) oli Eestisse smugeldanud. See oli midagi nii teistsugust, et sel ajal ma ei oleks isegi osanud seletada, miks see mulle meeldib. Reggae-dancehall-muusika vaibil on lihtsalt selline seletamatu tõmme ning nüüd on sellest saanud suur osa minust.
*
Kas Sa tegeled praegu ka tantsimisega?
No peegli ees enda toas ikka tantsin. Tegelikult klubis vahest juhtub ka, aga peamiselt tegelen ikkagi muusikaga. Kui esinen, on mul enamasti kaks taustatantsijat, kellega koos me rutiine teeme jne.
*
Too mõni näide mõnest erilisest juhtumisest, mida oled pidanud läbi elama, et end muusikamasinavärgis maksma panna?
Juhtum Brooklyni stuudiost, kuhu mind oli kutsutud. Öelnud, et ma olen Euroopa reggae-artist, naersid nad põhimõtteliselt mulle näkku, et umbes nice try. Küsisin siis, et milliseid biite nad teevad ja kui nad hakkasid mängima ühte konkreetset biiti, palusin neil see peale jätta. 15 minuti pärast oli mul enamik lugu valmis. Kui seda esitasin, muutus nende suhtumine ja rääkima hakati lepingust, millele mina vastasin, et see on vaid üks näide. Siin New Yorgis on konkurents niivõrd suur, et peab ennast maksma panema.
*
Sinu singel “Call Me Back” koos Mr. Lexxiga on väga tegija lugu.
Ma ise n-ö produtseerisin selle, sest kogu biit oli minu dikteeritud stuudios. Vokaalid olid juba enne olemas, nii et tuli ainult biit teha ja siis saatsin selle oma vennale Johannesele Jay Low Productionisse, kust see peale töötlust läks edasi Rootsi Boho Soundi masterdamiseks.
*
Palun räägi lähemalt oma koostööst Lexxusega.
Loo “Call Me Back” kirjutasin umbes aasta tagasi, aga kogu aeg oli refräänist nagu midagi puudu. Kohtusin Mr. Lexxiga ühel photoshoot’il, jäime suhtlema ja muuhulgas mainisin talle, et olen artist. Paar päeva hiljem olime juba stuudios seda lugu salvestamas. Alguses ei osanud ta minult sellist stiili oodata. Ta ilmselgelt eeldas, et mina kui naisartist laulan refrääni ja tema salmiosa, kuid sellele reeglile tegin ma küll lõpu. Praegu mängitakse seda lugu juba enamikus reggae-raadiojaamades üle kogu maailma.
*
Kellega teistest artistidest oled koostööd teinud ja kuidas on sujunud?
California reggae-artistile Kushile laulsin taustavokaale. Bar-bee kõige viimase singli sõnad on minu kirjutatud. Olen stuudios olnud vanakooli hip-hopi legendi Jeru the Damajaga. Samuti üllitab üks tuntumaid Jamaica tantsijaid Bruck Up albumi, mille esimene singel “Sunglasses At Night” on juba väljas. Temaga samuti lihtsalt sattusime stuudiosse ja ma pidin sisse laulma tema refrääniks. Produtsendile nii meeldis, et nad jätsidki selle refrääni, kuigi algselt tahtsid nad Rihannat sinna peale.
* * *
Alguses tantsija, nüüd laulja. Arvestades seda, kus ja kellega Listonia on viimasel ajal lindistanud ja töötanud, paistab tal olevat läbilöögipotensiaali. Listonia on parim näide sellest, kuidas inimene armastusest teatud muusikastiili vastu selles ka edu saavutab. Tema tee on kulgenud tasa ja targu ning Eesti avalikkuse eest peidus. Seda enam on nüüd põhjusi, miks Listoniat tasub teada.