Iga maa tulevikku võivat ennustada selle järgi, kuidas ta käsitleb oma minevikku. Mida ausam ning avatum see on, seda vähem vaevleb rahvas komplekside ja foobiate käes, seda vähemtõenäolisem on, et ta ühel hetkel oma hirme naabrite peal välja elab.
UUED VANA TÜÜPI TEOSED
Venemaa viimase aja arenguid jälgides pole üllatav, kui avastada, et nii nagu Venemaa ise on tagasi pöördumas kas Stalini või siis paremal juhul Nikolai I aegadesse, ilmuvad ka Vene raamatulettidele sootuks uut tüüpi – või õigemini vana tüüpi – raamatud. Uut laadi esindavad need lihtsalt viimase viieteist aasta jooksul Venemaal ilmunud ajalooraamatute taustal, mis nii mõndagi küll veel maha vaikisid, mõningaid hetki Venemaa lähiajaloost aga üsna avameelselt kirjeldasid.
Üheks küllaltki hästi läbikirjutatud sündmuseks kujunes näiteks Talvesõda 1939-1940 ehk stalinliku Venemaa kallaletung Soomele, mida mõni autor on nimetatud “kõige häbiväärsemaks sõjaks Vene ajaloos”. Nüüdseks näib see etapp vene ajalookirjutises hakkavat läbi saama. 2006|. aastal Moskvas kirjastuse Veet?e poolt välja antud raamatus “Soome-Venemaa. Kolm tundmatut sõda” teeb “tuntud sõjaajaloolane” Aleksander ?irokorad viimasel aastakümnel Soome-Vene sõdadest “liberaalide” poolt avaldatud ülevaated maatasa, nimetades neid osaks ajaloo ühest suurimast venevastaste jõudude poolt dirigeeritud desinformatsioonikampaaniast.
Nüüdseks olevat kätte jõudnud aeg anda vene lugejale toimunust tõene pilt. Nimelt polevat Soome olnud sugugi mingi väike rahuarmastav riik, vaid agressiivne kiskja, kes XX sajandi jooksul mitte üks, vaid lausa kolm korda Venemaale kallale tungis. Soomes kehtestatud fa?istlik kord enne kui Hitleri-Saksamaal, seal tegutsesud SSüksused ning rahvast hoiti koonduslaagrites. Maad juhtinud avantüristide klikk eesotsas “füürer” Mannerheimiga, kes unistas Suur-Soomemaa moodustamisest Venemaalt kistavate põliste alade arvel.
VIGA: PIIRIRAHVAD JÄETI OMAPEAD
Seda lugedes võiks arvata, et tegemist on propagandakirjutisega ? la “Tallame puruks Valge-Soome mao”, kuid ei. Raamatu autor pretendeerib selgelt teaduslikule lähenemisele, on töötanud arhiivides ning viitab neile ka oma töös. ?irokoradi kinnituse kohaselt on tema eesmärk “valgete laikude” kõrvaldamine vene ajalooteadusest.
Raamatut lugedes saab ka selgeks, miks on Soome näol olnud tegemist sedavõrd agressiivse riigiga. Nimelt olevat Venemaa ees ajaloos pidevalt tänuvõlglaseks olev Soome soovinud endale haarata Venemaa igipõliseid territooriume, sealhulgas Karjalat. Tegelikult olevat Soome tervikuna aegade algusest alates olnud Vene riigi osa ja maksnud Novgorodile andamit. Venelaste tungi soomeugrilaste asutatud aladele ei saa ?irokoradi arvates seejuures nimetada ekspansiooniks, väikestele kokkupõrgetele vaatamata toimus territooriumite laienemine rahulikult ja heatahtlikult ning tuli kohalikele rahvastele vaid kasuks. Sellele vastandab ?irokorad Saksa ja Taani rüütlite vallutuspoliitika, mille all kohalikud rahvad raskelt kannatasid ning mille tulemusel Venemaa küljest kisti hulk talle kuulunud alasid. Sellele vaatamata kuulus keskajal suurem osa Karjalast Venemaale. Olukord muutus alles XVII sajandil, mil Rootsi segaseid aegu kasutades veel täiendavalt suure osa Vene alasid endale haaras.
XVIII sajandi alguses läks Venemaa vasturünnakule, vallutades Põhjasõja käigus osa alasid Rootsi käest tagasi. 1808. aastal alustanud Rootsi Inglismaa õhutusel sõda Venemaa vastu, kuid sai lüüa ning kogu Soome ala ühendati Venemaaga. Vene valitsejad käitusid vallutatud aladel aga enneolematu humaansusega, andes nii Soomele, Poolale kui Balti provintsidele ulatusliku autonoomia, tagades ainult oma riigikaitseliste vajaduste rahuldamise. ?irokoradi arvates oli see aga viga: integreerimise asemel jäeti piirirahvad omapead. Valitsevate klasside sepitsuste tõttu levisid nende seas natsionalistlikud meeleolud ning oma tänamatuses üritasid nimetatud rahvad hoopis Venemaast lahku lüüa, kuigi Venemaa koosseisus oli neil ideaalne elada, keegi neid ei venestanud ega seganud.
KUIDAS SOOMLASED RAHVA VAESUSESSE PAISKASID
Õnnetuseks sekkus Nikolai II lääneriikide ja “liberaalide” õhutusel maailmasõtta, mis sai Vene impeeriumile saatuslikuks. Seda kasutades tõstsid natsionalistid pead, saades ulatuslikku toetust sakslastelt. Venemaa käitus ka nüüd väga vastutulelikult, tunnustades Soome iseseisvust. Soomes alanud kodusõtta punaste ja valgete vahel Venemaa loomulikult ei sekkunud, küll tuli valgetele appi keiserlik Saksamaa. Seda kasutades tõusis Soomes võimule “füürer” Mannerheim, kes vallandas valge terrori ja sulges suure hulga elanikkonnast koonduslaagritesse, soovides liita Soomega suure hulga igipõliseid Vene territooriume. Õnneks takistasid Mannerheimi sakslased, muidu oleks ta Venemaa ajutist nõrkust veelgi suuremas ulatuses ära kasutanud. Siiski suutis Soome Tartu rahuga Venemaa küljest suure hulga maid lahti kiskuda.
Venemaa juhid olid aga sedavõrd leebed, et vaatasid sellelegi läbi sõrmede. Kui Soome juhid oleks olnud mõistlikud, oleks Soomest võinud saada juba 1920-1930 omalaadne Hongkong, mis oleks Venemaaga kaubeldes uskumatult rikastunud. Soome juhid ei soovinud aga aru saada, et oma julgeoleku kindlustamiseks on Venemaal lihtsalt vaja Karjalat ning saari Soome lahes. II maailmasõja järel on Soome ju näidanud, et saab hästi ka nendeta elada, miks ta ei oleks seda saanud siis pärast I maailmasõda teha. Soome juhid paiskasid oma rahva aga vaesusesse. Soomes kasutati haakristi eraldusmärgina tankidel ja lennukitel juba enne Hitlerit, sealne Kaitseliit (Skyddskar) oli aga sisuliselt sama mis SS.
KUIDAS SAADA ARU VASTUTULELIKKUSEST
Sellel taustal oli ?irokoradi meelest igati loomulik, et ühel hetkel ei jäänud Venemaal lihtsalt muud üle, kui oma julgeoleku tagamiseks vajalikud sammud astuda. Molotov-Ribbentropi paktist läheb ?irokorad vaikides mööda, mainides vaid, et “isegi” Saksamaa sai aru Venemaa vajadustest. Sõja ajendiks saanud Mainila laskude üle ?irokorad ei arutle, tema jaoks pole suuremat tähtsust, kas tegemist oli NKVD provokatsiooni või soomlaste endi laskudega. Sõja alustamiseks oli Venemaal nimelt põhjust küllaga: ükski suurriik ei saavat ju taluda, et on surutud mingisse lahesoppi ega oma vaba väljapääsu meredele. “Nii nagu 1700. aastal, nii oli ka 1939. aastal rikutud Venemaa elulisi huvisid ja tal tuli jõuga tagasi võtta see, mis oli temalt segaduste ajal 1608-1617 ja 1917-1922 jõuga ära võetud.” Venemaa rahuarmastavat iseloomu demonstreerib ?irokoradi arvates leping Kuusineni valitsusega, kes olevat seisnud soome rahvale lähemal kui oma rahvast põlgav Mannerheim.
Talvesõja sündmusi kirjeldab ?irokorad oma raamatus üsna põhjalikult, ironiseerides soomlaste poolt tõstetud kära üle “95 tsiviilisiku” hukkumise pärast Helsingi pommitamistel. ?irokoradi meelest oleks tulnud Soomet nimelt kõvemini pommitada. ?irokorad väidab ka, et Vene poole kaotused Talvesõjas polnud nii suured kui väidetakse, soomlaste omad olid aga kõvasti suuremad. Punaarmee poolt kantud kaotusi seletab ?irokorad viletsama varustuse, eriti puuduva talvevarustusega.
Järgnevalt keskendub ?irokorad soomlaste eriti salakavalalt alustatud koostööle fa?istliku Saksamaaga ning rünnakule N. Liidu vastu. ?irokorad möönab küll, et Punaarmee pommitas tõepoolest eelnevalt Soomet, kuid see oli möödapääsmatu tegevus, kuna Soome oleks niikuinii sõtta astunud. Järgneb ülevaade soomlaste ?irokoradi meelest mannetust sõjakäigust 1941. aastal ning pikad süüdistused soomlaste vastu seoses Leningradi blokaadiga. 1944. aastal lõi Punaarmee Soome armee täielikult puruks, kuid erakordset vastutulelikkust ilmutades loobus Soome vallutamisest ning sõlmis temaga rahulepingu. Tulemuseks oli Soome erakordne õitseng, mis jõudis haripunkti 1970.-1980. aastatel. Just soov arendada heanaaberlikke suhteid Soomega tõi kaasa ka vaikimise kõigist kolmest XX sajandil Soomega peetud sõjast N. Liidus.
HEA KOKKUVÕTE KOGU IDAPOOLSEST ARUSAAMAST
Autori kokkuvõte on lihtne: kui Soome tahab õitseda, siis peab ta oma suure naabriga hästi läbi saama ning mitte unistama mingite territoriaalsete pretensioonide esitamisest. Unustada tuleks ka astumine mõnda naabri vastu suunatud sõjalis-poliitilisse liitu. NATO pole ?irokoradi arvates nimelt sugugi sedavõrd süütu organisatsioon, nagu mõni kinnitab. Küll lendab ta aga peagi ajaloo prügikasti nagu kõik teised sõjalised liidud ja poliitilised organisatsioonid. ?irokorad ennustab, et XXI sajand läheb ajalukku samasuguste sõdade ja kataklüsmide poolest nagu eelmine sajand ja sõjajärgne periood läheb sujuvalt üle sõjaeelseks perioodiks.
Sellise uhke ähvardusega oma teost lõpetades võtab ?irokorad lausa erakordse avameelsusega kokku Venemaal maad võtva arusaama minevikust ja tulevikust. Venemaal on selle kohaselt omad “elulised huvid”, mille mittearvestamisel tema naabrid kiirelt pulbriks tehakse. Selline avameelsus teeb autorile au. Võimaldab ta ju mitte ainult soomlastel, vaid ka teistel Venemaa naabritel aru saada, mis suunas on Venemaa arenemas. NATO-sse astumine näib selle taustal igal juhul järjest õigema otsusena.