Milleks jälle üks kirjandusfoorum? Kas ei toimu piisavalt kirjandusteemalisi seminare, ümarlaudu, konverentse? Mis kasu võiks olla jälle ühest kirjandusinimeste kogunemisest? Milleks selline nimi – “Paabeli raamatukogu”? Püüaks allpool ühe korraldava osapoolena (lisaks Eesti Rahvusraamatukogule, Eesti Kirjastuste Liidule, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingule ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindusele Eestis) sellele kõigele vastata.
TÄNANE RAAMAT
Tampere ülikooli üldise kirjandusteooria dotsent Mikko Lehtonen on üks selleaastase kirjandusfoorumi “Paabeli raamatukogu” esinejatest. Aastal 2001 ilmus Soomes tema raamat “Post scriptum”, mis kirjeldab päris mitmekülgselt ja katvalt raamatu kui sellise asendit kaasaegses ühiskonnas. Lehtonen kirjeldab enesestmõistetavaid asju või protsesse, mille peale ei satugi tihti tänu nende enesestmõistetavusele mõtlema – näiteks raamatu hea positsiooni sõltumine sellistest leiutistest nagu prillid (95 protsenti üle 45-aastastest inimestest kasutavat lugedes prille), elekter (lugemisele võimaldatud aeg pikenes järsult) ja raudtee (mis kergendas raamatute levi ja müüki, luues aluse moodsale kirjastusturule).
Igatahes, kõnealuse teose esimene peatükk kannab pealkirja “Raamat kultuuri Paabelis”, kus kirjeldatakse järjekordset enesestmõistetavat tõsiasja – ei televisioon, internet ega muu visuaalne meedium ole kahandanud raamatute müüki ega kõigutanud raamatu asendit, pigem vastupidi, näiteks internetist annab kirjutada ja koostada tuhandeid trükiseid. Kuid samas ei tähenda raamat enam kaugeltki ega ammugi vaid ilukirjanduslikku teost – isegi kui suruda mõistesse “ilukirjandus” lisaks proosale, luulele, draamale, esseistikale ja lastekirjandusele veel näiteks filosoofia, sotsioloogia, ajalugu jne. “Kõik trükitu pole kuld”, kirjutab Lehtonen. Jah, vist isegi enamik trükitust pole enam kuld.
ERINEVAD RAAMATUD, TEINETEISEST SAJA KILOMEETRI KAUGUSEL
Kuna Lehtonen kasutas mõistet Paabel, viis see kohe mõtte Jorge Luis Borgesele ning tema kuulsale novellile “Paabeli raamatukogu”. Ei hakka Borgese kirjeldatut üle kordama, eesti keeles saab kõnealust teksti Ott Ojamaa suurepärases tõlkes lugeda, piisab sellest, et üldistavalt küsida: kuidas leida oma tee tekstide mõõtmatuks paisunud universumis? St. olukorras, kus kirjanikud kirjutavad sedavõrd suurel hulgal raamatuid, et kellelgi pole enam võimalust ega võimet olukorrast täit ettekujutust omada ning kirjastajad paiskavad turule üha uusi trükiseid, mis paneb poed ja laod pea paisumiseni täituma. Paabeli-kujund ei viita vaid tõsiasjale, et raamatuid on palju, vaid et lugejal on selles mõttelises ja mõõtmatus, ilma keskmeta “raamatukogus” üha raskem leida oma tekste. Lihtsam on loobuda otsimisest.
Üha rohkem kogen isegi, kuidas soovitus võib anda hoopis vastupidise tulemuse – soovitaja ja soovituse kasutaja viibivad küll ühes ruumis, suhtlevad, kuid metafoorselt võib asetada nad raamatute Paabelis teineteisest sadade kilomeetrite kaugusele.
LUGEMINE KUI ELUVIIS?
Niisiis – raamatul läheb ikka veel hästi, isegi väga hästi, kuid küsimus on ilukirjanduse järjes. Tõesti, olen ise seda meelt, et ka eesti ilukirjanduses on jõudu ja hoogu. Mõeldagu vaid lõppeva aasta peale, mil avaldati päris palju tähelepanuväärseid eestikeelseid ja -meelseid uudisraamatuid.
Palju teravam probleem kerkib aga siis, kui hakata mõtlema, kes ja kuidas seda kõike loeb või mil määral ilmuva eestikeelse ilukirjandusega üleüldse suhestutakse.
Illusioone ei maksa teha, lugemine on ilukirjanduse aktuaalsuse ja tegelikult ka võimalikkuse olulisim lüli ja hetkel ka suurim küsimärk. Kindlasti leidub piisaval, Eesti kirjastusturukest tegusana hoidval hulgal inimesi, kes loevad, kuid esimene probleem väljendub kohe tõsiasjas, et raamatute Paabeli “pindala” on selleks liiga suur, et üks lugeja kõikjale “rännata” jõuaks. Seetõttu tuleb teha valik, kitsendus, märgistada territoorium – keegi loeb ainult ulmet, keegi loeb ainult eestindatud ulmet, keegi loeb ainult eestindatud horror-ulmet; keegi loeb vaid inglise kirjandust, keegi aga vaid 18. sajandi inglise luulet, keegi loeb selle perioodi luulet vaid inglise keeles jne.
See on siiski vaid osa probleemist või üks probleemidest. Küsimise alla asetub lugemine kui harjumus, eluviis. Üha areneva ajanappuse tingimustes satub löögi alla ka/eelkõige lugemine kui “vaba aja tegevus”. Infost üleküllastunud ühiskonnas elamine eeldab kordades rohkem info tõrjumist ja välistamist, kui selle omaksvõttu. Sellest ei pääse ka inimene, kelle elu koostisosaks lugemine on kujunenud; pole midagi kummalist, kui ilmuvast kirjandusest võib suurema osa välistamine tunduda mõistliku sammuna.
Olen peaaegu tüdimuseni kuulnud ilukirjandusega otsesemalt või kaudsemalt seotud inimestelt, kuidas neil “pole aega lugeda”, kuna nad peavad seda tegema “vabast ajast”. Ei teagi, kas keegi neist on eeldanud, et näiteks mu oma töökoht tähendab automaatselt asjaolu, et lugemine kuulub tööaja sisse? Nii see igatahes ei ole, ka mind võib arvata nende hulka, kes loevad vabal ajal, vabast ajast. Samas olen ka ise üha rohkem märganud ennast kordamas: “Pole paraku jõudnud kõnealust teost läbi lugeda, kuna pole kahjuks piisavalt vaba aega.”
MILLISED ON RAAMATU VÕIMALUSED?
Mis väljapääsu peaks siis kinkima mingi kirjandusfoorum? Võiks ju selle korraldamata jätta, ning jõuda selle arvel läbi viiest-kuuest, ehk seitsmestki raamatust? “Paabeli raamatukogu” sünd oli kahtlemata inspireeritud Mikko Lehtoneni raamatust, kuid selle taga pesitses üldisem ajend. Lehtoneni raamat kujutab ju endast mastaapset eneseanalüüsi, sissevaadet sellesse, mis ja kuidas on elada ja töötada kirjanikuna või kirjandushuvilisena kaasaja kirju-mirjus, saba-sarvedeta raamatu-universumis. Niikaua kuni “Paabeli raamatukogu” võimaldab sellelaadset eneseanalüüsi või tekitab seda ehk isegi juurde, on asjal mõtet ja jumet.
Eneseanalüüs või -reflektsioon pole paraku midagi üldist. Paljud eesti kirjandust puudutavad tõrjemehhanismid saavad tihtipeale elujõudu lugematuse pinnalt. Ning selliste tõrjemehhanismide valguses võtavad sõna isegi mitmed siinsed kirjandusinimesed; ka kirjanike hulgas leidub neid, kes küll kirjutavad, kuid jätavad oma kolleegide loodu lugemise tahaplaanile. Tihtipeale kritiseerivad siinset ilukirjandust inimesed, kes tunnevad sellest liiga väikest osa või ei tunne seda üldse. Väited nagu “eesti kirjandus ei räägi tänapäeva inimesega” leiavad pinnase vaid seetõttu, et selline väide kõlab ilusti, küllaldaselt, olukorda katvalt, kuid on tegelikult tühi. Kes on “tänapäeva inimene” – kas näiteks üks 28-aastane tallinlane ja üks 76-aastane Räpina elanik kujutavad identseid “tänapäeva inimesi”? Mis on “eesti kirjandus”? Kas annab samastada Traati Afanasjeviga, Krulli Viidinguga, Vadit Tättega? Lause “eesti kirjandus ei räägi tänapäeva inimesega” kujutab endast üldistust, mis sobib efektiivseks ja efektseks tõrjemehhanismiks, kuid kirjeldab tegelikkust vaid osaliselt.
Kuid teisalt ei tasuks ka siinsel kirjanikul jätta selliseid üldistusi tähelepanuta. Tasub ikka ja jälle üle küsida: kellele ja kuidas kirjutada ning kui kaugele sellises küsimises üleüldse minna? Ning mitte ainult – maksaks pidevalt arutleda ja vaagida mitte ainult seda, kellele teost kirjutada, vaid ja eelkõige seda, kuhu teos sünnib – milline on see sotsiaalne sõrestik, kus teos ringlema peaks hakkama? Millised on teose võimalused? Arvatavasti just seetõttu valitigi eelmise aasta “Paabeli raamatukogu” teemaks kirjandus ja tema avalik, ühiskondlik kontekst – kõneldi eesti kaasaegse kirjanduse suhetest teiste kaunite kunstidega, meediaga, noorsooga, riikliku kultuuripoliitikaga, raamatukogundusega.
LAIEMAD KÜSIMUSED
Käesoleval aasta 15. ja 16. detsembril, mil foorum toimub tänu kultuuriministeeriumi lahkele toele teist korda, otsustasime aga astuda ilukirjandusest veelgi laiema ringi küsimusteni. Püüaksime luua huvitavat foorumit kõikidele kas ameti või hobi korras kirjutavatele inimestele ja nendele, kes kirjutavate inimeste looduga aktiivselt suhestuvad või kokku puutuvad. Seetõttu kutsusime sel aastal esinema ka näiteks ajakirjandusliku taustaga kirjutajaid/kõnelejaid (näiteks Mart Ummelas, Andrei Hvostov, Juku-Kalle Raid), et vaagida kirjasõna vabadusi – milliseid piire seavad kaasaja(s) kirjutajale erinevad sotsiaalsed ja/või psühholoogilised faktorid – ühiskonnas ringlevatest väärtushinnangutest kirjutaja enda super-egoni; konkreetsetes avaldamiskanalitest (kirjastused, raamatukogud, ajalehed, riiklikud toetused) hämaramate asjadeni nagu “lugejate ootus”. Kõik on oodatud Rahvusraamatukokku kaasa ja edasi mõtlema, sissepääs on tasuta.
***
Raamatuid aastal 2006|. Jan Kaus soovitab:
Ilmunud luulekogudest tasuks meeles pidada selliseid teoseid nagu Hasso Krulli “Talv”, Triin Soometsa “Väljas”, Kivisildniku “Vägistatud jäämägi”, Kaupo Meieli “Polügrafisti käsiraamat”, Maarja Kangro “Kurat õrnal lumel”. Kui romaanil ja proosal üleüldse tundus esmapilgul vähem jaksu olevat, siis kurta siiski ei saa: näiteks Mats Traadi “Naised ja pojad” (mis ei ilmunud küll eraldi raamatuna, vaid ajakirja Loomingu neljas numbris), Enn Vetemaa “Vaba Vaimu Vennaskond”, Peeter Sauteri “Vere jooks” hoiavad siinse kaasaegse proosa taset minu jaoks ja meelest piisavalt kõrgel. Lisan hetkel siia positiivsesse nimistusse ka Debora Vaarandi mälestusteraamatu “Aastad ja päevad”. Head tõlkekirjandust ilmub samuti piisavalt – loen praegu Ene-Reet Sooviku tõlgitud Ian McEwani “Laupäeva”, just enne seda Ilona Martsoni tõlgitud Ljudmilla Ulitskaja “Lõbusat matust” – mõlemad meeliköitvad ilukirjanduslikud tekstid.