THE SPECIALS: GHOST TOWN
Specialsi “Ghost Town” on mu lemmiklugusid sellelt bändilt. Täielikult haige süntekaalgus ja siis tulevad teised instrumendid sisse. Esimest korda nägin ma massiliselt skinne ja ka Specialsit Potsdami ska-festivalil. Specials oli seal peaesineja ja ? skinheadid olid lihtsalt seal. Enam kui tuhat lühikeste juustega tüüpi poolosärkides, traksides ja teksades. Tegelikult olid seal esinatud kõik skin-stiilid läbi aegade: 60ndate mod üle 70ndate oi! Skinist kuni 90-te hardcore stiilini. Aga pidu oli vägev. Ja mul tekkis tahtmine olla üks neist kui enam kui tuhat kõri karjusid lugude vahepeal “Skinhead! Skinhead!”. See oli unity, millest räägitakse nii palju! Üks seltskond, müügilaudadel ska ja punkajakirjad, plaadid ning särgid. Seal sattusin ma jutu peale mitmegi tegelasega, kellest aastate pärast said mu head tuttavad.
Lava oli natukene orus, ma seisin nõlva peal ja vaatasin kuidas üle tuhande skinheadi rokkisid: ja see oli lahe tunne. Ümber oli Potsdam, õieti selle üks enim räämas osasid Babelsberg. Juba teel festivalile tekkis mul tunne, et ma olen teise filmi sattunud. Metroojaama perroonil istusid kamp skinne ja tühjendasid õllepurke. Kui ma läksin tänavale, oli esimene, mis ma nägin, suur paks skinhead rohe-valges Fred Perris kes istus jaamahoone vastas kõrtsi ees laua taga ja tühjendas õllekannu. Edasi minnes suurenes skinnide kontsentratsioon seda enam mida lähemale ma jõudsin kontserdipaigale. Natuke kõhe tunne oli. Ma olin tol ajal punkar, kandsin kõrgeid saapaid ja dreadlocke kuklal. Ma olin kuulnud õuduslugusid punkarirte ja skinheadide vahelisest vaenust. Ja neist tüüpidest ei kinkinud keegi mulle poolt pilkugi. Liikudes läbi Babelsbergi võssakasvanud ja räämas “vaimulinna” läksin ma läbi seltskonna, keda ma olin enne pidanud vaimudeks. Need olid skinheadid, moodsa linnafolkloori sünge ähvardus, võigastav vari muidu nii laheda peopanemise taustal. Ja nüüd ma olin nende tüüpide keskel ning oleks, et keegi oleks kulmugi kergitanud!
4-SKINS: ONE LAW FOR THEM (AND ANOTHER LAW FOR US)
Ma ei püüa väita, et skinnid on hingelised intellektuaalid. See polegi asja mõte. Aga teisalt on pilt, mida tavainimene omab sellest seltskonnast, ülepingutatult primitiivne. Tavainimene näeb skinheade ainult teatud olukordades. Näiteks enne või pärast kontserti, kui gäng läheb läbi linna, neil on hea tuju, mõned õlled hinge all ja nobody gives a shit. Siis muteeruvad ka kõige armsamad ja tagasihoidlikumad nohikud nendeks kelle pärast tavakodanik juba kaugelt tänavapoolt vahetab. This is our concept of fun, olla tänavate kuningas! Seda ei juhtu tihti, aga kui, siis täie eest!
Kunagi ütles mulle üks rasvas arhitekt, et kui skinheadidel oleks küljes mingi märk et kes on head ja halvad, siis ta veel usaldaks nendega ühes metroovagunis sõita. See ongi see asi, et subkultuuri hulka ei kuuluta mitte selleks, et ennast pidevalt kellegi eest õigustada vaid selleks, et tahetakse tõmmata vahe “meie” ja “nende” vahel. Ning “nemad” – väikekodanlased, korralikud kodanikud õnnelikus kodus – ei saa niikuinii aru, miks üks inimene ei taha olla nagu nemad. See käib kõigi muidu nii “mõistlike” inimeste kohta. Kui juuksed on lühikesed, saavad tolerantsus ja inimarmastus otsa. Inimene saab aru, et homod, immigrandid, üksikemad ja kes veel on ühiskonna ja meedia ohvrid ning tegelikkus näeb teistmoodi välja kui ajalehtedes kirjeldatatud. Aga kui asi puudutab skinheade, siis ajalehed ju ei valeta!
Kui sind peetakse marutõbiseks koeraks, siis see provotseerib ja ajendab inimesi terroriseerima. Tegelikult on vist igaüks meie seast kogenud seda tunnet. Sa lähed metroovagunisse või McDonald’sisse, näed hirmunud pilke ja siis hakkad sigatsema. You Want It, You Get It! Ka mina olen õllepurke loopinud ja naernud selle üle, kui perekonnaisad oma lastega ruttu järgmises peatuses rongist lahkuvad. See ongi asja mõte: see on meie territoorium, homme oma kontorites saame meie teie käest, aga öö pole veel läbi!
THE BUSINESS: MARADONA
Jalgpall on skin-kultuuris oluline. See ei ole ainult fännimise asi, vaid ka suhtlemisvorm. Enne mängu kohtusime sõpradega ja jõime mingis döneriputkas mõned õlled. Siis läksime staadionile. Seal kohtusime teistega, seisime staadioni rinnatise ääres ja elasime kaasa. Pärast läksime kõrtsi ja arutasime mängu minut-minutilt läbi.
Skinhead-kultuur on sündinud briti jalgpallihuligaanide kultuurist. Ning sellisena on ta levinud ka Inglismaalt väljapoole. Jalgpall tähendab “meie” meeskonda, ühiseid läbielamisi ja rõõme, aga ka mälestusi sellest kuidas me koos mängudele sõidsime. Ning see kui kohtunik ülekohtuselt vilistab ja kollaseid kaarte jagab, on isiklik solvang. Jalgpallikaklused on enam huligaanide rida, seal on vähe skinne. Enam käib jalgpallifännimine selle kaudu, et kohtudes teiste linnade fännidega kiideldakse oma meeskonna headusega. Ja seal on ka vahe “meie” ja “teie” vahel, ehk “teie” meeskond on siiski vähem lahe kui “meie” oma! Ehkki tõeline jalkafänn tunneb harva mängijaid isiklikult, on igaühel selline tunne, et lemmikmeeskonna mängijad on su vennad ja sugulased. Kui nad käituvad ebaausalt (mis on suhteline mõiste), siis ka fännil on häbi. Kui lemmiktormajal on peres õnnelik sündmus (mida iganes) siis rõõmustasime ka meie. Kui mängija läks üle vastasmeeskonda (ka jalgpall on äri!), siis pidasime me sihukest reeturiks ja olime vihased.
Selles suhtes kehtivad ka jalgpallis aumeeste reeglid, mida mängijad palju vähem järgivad kui fännid. Ja seepärast vihkavad enamik jalkafänne Maradonat. Kui kultusmängija hakkab kokaiini manustama ja läheb paksuks, siis on see enamikule jalgpalli reetmine. Jalgpall on sport meestele suure algustähega ja sellepärast on tribüünidel ka skinnid. Pekine narkomaan on aga paaria, kes häbistab kogu spordiala. Ja kuna jalgpall on osa fänni elust, siis ka teda!
MARVIN GAYE: I HEARD IT THROUGH THE GRAPEVINE
Seda lugu kuulsin ma esimest korda televisioonis, vist McDonaldsi reklaamis. Reklaam ise oli mulle kama, aga ma armusin sellesse loosse silmapilkselt ja siiani on tegemist ühe mu lemmiklooga. Kui nüüd vaadata skinheadkultuuri, siis selle näol on tegemist ühe kõige valestimõistetuma tänavakultuuriga üldse. Siia juurde käib ka soul-muusika. Kui Berliinis hakati jälle korraldama souli pidusid, siis oli enam kui 2/3 publikust alati skinheadid. Ja see oli Tarantino aja tipul, kui kõik tudengid rammisid souliklubide uksi! Ega enamik neist ei taibanud tuhkagi, miks me seal olime. Ja ega tüüpilisi bulvarilehe-skinne seal polnudki. Berliinis eksisteeris juba tükimat aega kamp smart-skinne, kes kuulasid vaid vana Motowni ja reggaet. Nemad armastasid tulla üritustele triiksärkides, ülikondades, lipsud ees jne. Ning läikivad Docid.
Vähesed teavad, et soul oli Inglismaal 1960ndatel skinnide ja jalgpallifännide muusika. Tegelikult mängitakse siiani Inglismaa staadionitel enne ja pärast mänge souli. Soul on väga tantsitav ja cool. Kui sa oled see mees, kes riietub stiilis smart & sharp, siis on see just õige soundtrack. Ja selline “arusaamatus” tekitas alati ka furoori souli-pidudel. Ega neile tudengitele ja hipidele meie kohalolek ei meeldinud. Meie aga lihtsalt tulime, olime, tantsisime ja kõik oli okay. Nii poole aasta pärast harjusid ka “normaalsed” meie kohalolekuga. Mõnega sai sel teemal pikalt räägitud, mõni aga üritas alati piki seinu käia, kui skinid kohal olid. Souli-peod, enne kui nad üles haibiti, olid totaalsed underground üritused millele isegi reklaami ei tehtud. Sellepärast oli ka tolerants sellistel üritustel kõrgem kui mujal. Ja ma arvan, et paljud üliõpilased vabanesid oma tobedatest eelarvamustest just sellisel teel: nad tulid kohta, kus oli lahe muusika, rahvas oli rahulik ja tantsis. Probleemi ei tekitanud keegi ja igaüks lasi teisel olla nii nagu vaja.
Soul omas stiilsuses on pelgupaik. See on ebatervislik: kokteilid, täissuitsetatud ruum, piljard, cool välimus, palju alkoholi, aga ikkagi täielik kontroll enda üle (et mitte olla mitte-cool). Ning sellisena tuleb ka tõlgendada seda, miks me käisime souliklubides. Me läksime sinna välja elama seda, millest me olime ainult lugenud. Souli kõrgaeg Londonis, kui inimesed tantsisid ennastunustavalt, suitsetasid mittu pakki sigarette õhtul ja vaatasid piinilikult, et saapad hommikuni läigiksid. Modernne aeg jäi ukse taha ja me üritasime seda unustada nii palju kui võimalik. Siin sees oli väljamõeldud maailm, mille kandjaks olime meie ja me andsime oma parima, et seda ka teha.
PRINCE BUSTER: JUDGE DREAD
Kõik skinheadid ei kuula vana Jamaika skad ja reggaet. Ent seda muusikat pidasid ka need tegelased “meie territooriumiks”. Ehk selles kõrtsis, kus mängiti kuuekümnendate jamaika beat’i, kogunesid ka skinheadid. Lihtsalt selleks et suhelda, aeg maha võtta ja tüdrukuile külge lüüa. Aga oli ka neid, kes ainult sellele muusikale elasid. Minu tutvusringkonnas on piisavalt neid, kelle plaadikogus pole ühtegi punk plaati. Selle eest rändasid need mehed pidevalt Inglismaale, et second hand plaadipoodidest vanu jamaika rariteete välja tuhnida. And we loved it! Kui ma plaate mängima hakkasin, sain ruttu aru, et ska-nighteritel on oma kohustuslik programm. Vanad jamaika rocksteady ja ska hitid, siis nende lugude skinhead reggae versioonid (skinhead reggae on reggae, mida tehti nii 1960ndate lõpupoole, nime sai sellest, et publik peamiselt skinnid, mis sest et artistid mustad) ja siis pärast uuemaid asju, aga ikkagi jäädi sündsalt varemate 1980ndate aastate piiridesse. Kurat, see kanoniseerimine käis mulle närvidele ja ma olin üks esimesi, kes hakkas teistmoodi muusikat mängima, ehk ka uuemaid bände sisse pikkima. Siiski on skinhead dance üritus, kus mängitakse vanu hitte ja rariteete ja selle pärast sinna tullaksegi. Uut skad saab ka pungiklubides kuulata ja old school on üks võimalusi olla omaette omas seltskonnas. Ma arvan, et üks tõsine nii 20ndates skin teab enam reggae muusika juurtest kui enamik oi kui trendikaid reggae DJ-sid. Aga see ongi enam nagu prioriteetide asi.
JUDGE DREAD: UP WITH THE COCK
Ma mäletan seda kontserti selgelt, nagu oleks see eile olnud. SO36 saal oli täis, seal oli vähemalt 500 inimest. Judge tuli lavale, käes kummist kukenukk, röögatas: This is the cock! Ja show algas. Judge Dread on üks vähestest valgetest reggae lauljatest, kes muidu mustas reggaes läbi on löönud. Ja kümme aastat tagasi ainuke valge artist, kelle plaate müüdi Londoni reggae poodides. Tegelikult on paljud küsinud, mis mõte sel skinhead olemisel on? Rassistid te pole, natse ei seedi, hipisid ka mitte, need ajalehtede “päris” skinnid, sellest ma saan aru, aga teie? Aga mis mõte on olla heavymees või räppar või mida iganes? Lihtsalt oled, see on üks olemise viise. Ega me muud ei teinud ka, kui käisime kontsertidel, jõime õlut, tegime pulli. Nagu ka iga teine subkultuur. Ainult et neist ei kirjutatud ajalehtedes nii palju, ja kui, siis mitte nii halvasti. Sestap oligi Docidega ringikäimine ja juuste lühikeseks lõikamine tegelikult kuraasi demonstratsioon ja midagi, mille üle oldi uhked. Sest niipalju jama sadas paremalt ja vasakult sulle kaela, kogu aeg tuli keegi uurima, et mis mehed siis teie olete. Ja sellepärast oli skinscenes maailma vingeim küünarnukitunne, natuke nagu meie ja kogu maailm meie vastu. Ja kontsert oli üks koht, kus rahvas tuli kokku, nägi tuttavaid ja pärast istuti hommikuni pargis ning joodi õlut. Kogu matemaatika, on sellest nii raske aru saada?
OPRESSED: NAZI-SKIN
Opressedi olen ma ka näinud. Ja mitte väga ammu, jaanuaris 2005| Berliinis. Bänd, keda mitmed saksa punkrockfännid on unistanud näha ja mis esimest korda tuli Saksamaale just 2005|. aastal. Opressed on ka bänd, kes Euroopas algatas ja toetas traditsioonilise skinkultuuri võitlust poliitika vastu subkultuuris. Mille eest natsid neid ka vihkavad. Tegelikult oli rinne natsidega 90ndate aastate Berliinis selge ja arusaadav. Teatud klubid olid nende omad, teised meie omad. Teatud bändid olid meie, teatud nende omad. Ja kui vales kohas kohtuti, siis sai ka kakeldud. Tegelikult oli neonatse Berliinis vähe. Enamik neist pesitses külades linnast väljas ja üldse on see müüt, nagu oleks neonatsid mingi eriline suurlinna töölisklassi liikumine. Külanoored puha, ka väikelinnades oli neid palju. Suurtes linnades nende sõna ei maksnud. Nüüd on Saksamaal natsi-skinnid enam vähem välja surnud, neonatsi asjas domineerivad jalkahuligaanid ja tehnomuusika. Aga armastust nendega polnud, pigem ignorants. Ehk nagu mu sõber Mirko kunagi ütles: Sa ei saa iga päev kümme korda kakelda, igaüks tahab rahulikult elada. Ja siis lähed sa neist mööda. Tavainimene vahet ei teinud, aga asja sees olles oli embleemidel, jakivärvil, saapasääre kõrgusel ja sellistel asjadel eluline tähendus mille abil pandi inimesi paika. Aga Opressed on lahe, sellest kontserdist räägin ma veel oma lastele!
SLAPSHOT: HANG UP THE BOOTS
See tunne, et kõik on läbi, tekkis mingi skapeo ajal. Nagu alati, mängisin ma oma vanu kuuekümnendate hitte. Ainult et seekord oli nii, et publiku seas polnud ühtegi tuttavat nägu. Klubi oli täis noori skinne ja punke. Nad teadsid kõiki lugusid peast. Siis ma hakksin vanu northern souli asju mängima. Rahvas elav nes ? ja laulis kaasa. Need plaadid olid lindistatud enne nende ja minu sündi, siis, kui mu vanemad tantsupeol käisid.
Noored olid tulnud, et jätkata seda, mida meie omal ajal kandsime. Nad teadsid sellest kultuurist piisavalt, et asja elus hoida. Tegelikult ei oskagi nagu midagi öelda. These were the best years of my life, selles olen ma kindel. Aga iga asi lõpeb ükskord! On tore, kui see, mis on sulle armas olnud ja tähendas sulle kõike, mida sa hindasid – sõprus, küünarnukitunne, kokkukuuluvus – ei sure välja, vaid elab edasi. Ikkagi oli see moment, kui ma riputasin oma Doc Martensid nagisse, valus. Kuigi ma olin seda juba enne kuulnud. Teistelt. Aga hea on teinekord tagasi tulla ja näha et scene elab, et noored võtavad asja südamega, ei häbene seda subkultuuri mille kasuks nad kunagi otsustasid ja mille südamesse võtsid.