Äripäev katsus taas üles soojendada vana head üleskutset – avalikustame oma sissetulekud. Ja loomulikult lõppes seegi punnitamine tulemusteta. Eesti ühiskond ei ole ausaks mänguks valmis.
AUS MÄNG INDIVIIDIDELE EI SOBI
Ühiskonnale peaks aus mäng ju kasvõi teo reetiliselt kasulik olema nagu aus mäng ikka, iseasi on indiviididega. Ehk õieti sellega, palju neid indiviide on, kelle elu-olu ning plaanidega selline aus mäng ei sobi. Põhjendused avalikustamise vastu on ikka olnud tatised ehk absurdsed – küll kardetakse, et kui teada saadakse, et rikas oled, hakkavad sind ründama kõiksugu kaubapakkujad, küll seda, et ründajateks on vargad ja röövlid. Ka äratavat tulude ilmsikstulek paksu kadedust jne.
Ühelt poolt on inimese tulud muidugi tema eraasi ja justkui mingi intiimsaladus, mis võõraste pilkude eest peaks varjatud olema. Teisalt on see paratamatult üldine asi – sotsiaalse loomana tuleb tasuda makse. Ja just selle kohta ei tea meil keegi vähegi täpsemalt, kui paljud meist seda teevad ja kui paljud mitte.
VÕIMALUST NORMAALSEKS ÜHISKONNAKS EI OLE
Väliskülalised tunnevad põhjendatud hämmeldust Tallinna tänavail purjetavate üle mõistuse käivalt rohkete kalliste autode üle. Tõepoolest, kuidas on see võimalik riigis, mille eelarve ulatus veel mõni aeg tagasi mõne Soome keskmise suurusega linna omani! Kuidas on võimalik, et kalleid maju ja kortereid kerkib selles vaesusepesas kui seeni. Ning vahe riigi rikkama ja vaesema seltskonna vahel kasvab kui mitte astronoomilise, siis murettekitava kiirusega ometi. Asi näikse olevat, et meie tahe oma paljukannatanud maakamaral normaalne ühiskond püsti panna paistab olevat väike, liiga väike. Meie loosungiks sobiksid pigem taolised röövlikreedod nagu «Igaüks enda eest, jumal kõigi eest!» või «Pärast meid tulgu või veeuputus!» Kui me millelegi selles mõt-tes loodame, siis Looja ehk Euroopa Liidu või NATO peale.
MEID TULEB KAITSTA MEIE EEST
Üleüldse näib meie ühiskond sarnanevat nii mõneski mõttes mõisaga, kust härrad-valitsejad on mingiks ajaks mingil põhjusel ära läinud ning vaesed moonakad omapead jätnud. Ning nemad oma harimatuses ei oska teha paremat kui lammutada või oma tasku pista ning laiali tassida kõik, mis vähegi ripakil. Ning teha muudki pahandust. Kui Härra liig kauaks ära jääb, hakkab situatsioon läbi udu moonakale endalegi muret tekitama ning ta paneb salaja käed risti ja palvetab, et härra juba tagasi tuleks. Ja teda kaitseks. Tema enda eest.
ISSI, TULE KOJU!
Noh, mõtleb nii mõnigi kergendusega, nüüd tuleb Euroopa Liit ja ütleb kuidas me olema ja mida tegema peaksime. Iseseisvus on harjumatule ilmselgelt vastumeelne ja vastik asi. Muuhulgas pressib ehk rahategijailt lõpuks maksudki välja, nii et keegi meist ei peaks sõpra, sugulast või muidu omataolist selle jälkusega solvama. Ning lõpetab ka metsalaastamise, ohjeldamatu joomise, parkide ja puiesteede hävitamise, üksteise surnuks sõitmise, mõttetute majakolakate püstitamise sobimatutesse kohtadesse jmt. Ja teeb muudki head, mida siinkohal üles lugeda ei jõua. Meie aga vaatame tänus tema poole pisarsilmil üles. Nagu alati, traditsiooniliselt.
