Alates 1978. aastast on Mamoru Oshii re?issöörina teinud 18 filmi, peamiselt animakraami.
Tema kõige tähelepanuväärsem ja tunnustatum töö on – äärmiselt edeva pildiga –
kultusfilmi staatusesse tõusnud anima-asi Ghost in the Shell (1995). Visuaal on äärmiselt detailiderohke ja õõvatekitavalt tõetruu. See anime põhineb oma teistegi tööde poolest kuulsa Masamune Shirowi mangal.
Lugu ise järgmine. On aasta 2029 ja käes totaalne infühiskond – kõik toimib seotuna arvutite ja kübertehnoloogiaga. Taolises ühiskonnas on ka kriminaalne element äärmiselt küberneetiline. Peamine, mis eristab inimest arvutist-masinast on ghost, ehk siis inimhing kõige kontsentreeritumal kujul.
Aga mis juhtub siis, kui arvuti Al suudab luua oma isikliku ghosti? Algselt välisministeeriumi poolt loodud arvutiprogramm The Puppet Master põgeneb elektroonilise universumi avarustesse.
Astub mängu tegelane Motoko Kusanagi, kes on Jaapani valitsuse cyber-terrorismi ja cyber-häkkerite vastu võitlemise üksuse Section 9 tippagent. Teda on ka pisut täiustatud, nii et kohati leidub temas rohkem masinat kui inimest. Kas ta suudab ära hoida täielikku kaost cyber-maailmas?
Okei. See on nüüd küll hästi lihtsustatud pilguheit sellesse hästi mitmetasandilisse ja mitmeplaanilisse maailma, kus kogu lugu on üsna detailselt ja laialt läbi mõeldud. Keda huvitab, see saab sellesse maailma süveneda DVD lisamaterjalide abil, kus on päris detailselt lahti kirjutatud nii tehnoloogiasse, tegelastesse kui üldse cyber-maailma puutuv taust.
Aastal 2004| sai Ghost in the Shell ka järje – Innosence, kus aastat loetakse 2032 ja filmi peategelaseks on Section 9 küborgist detektiiv Bato. Inimesed on unustanud, et nad on inimesed. Maailmas eksisteerivad vaid küborgid, kellel on mehaanilised kehad ja ainult hing veel inimese oma; pluss robotid, kelles pole mingeid inimlikke elemente.
Lisaks sellele, et Mamoru Oshii oskab teha väga edeva pildiga animefilme, oskab ta teha ka harukordselt veenva ja innovaatilise pildikeelega mängufilme. Selle tõestuseks toon esile poola näitlejatega, Poolas filmitud ja poolakeelse jaapani filmi Avalon.
Mõte teha film Poolas meenutab mulle kunagist Kivisildniku ideed minna naftaväljadele tööle, teenida palju pappi ja lavastada siis Oidipus niimoodi, et osta maa, kus see
kõige odavam ja osta inimesed sealt, kus kõige odavam.
Igal juhul: Avaloni puhul lisab poolakeelsus lindile juurde pigem mingi salapärase dimensiooni, kuivõrd on häiriv.
Lugu ise. Tulevikus on peamine meelelahutus ja ka rahateenimise võimalus illegaalne sõjamäng Avalon. Kas üksi või grupis tegutsedes tuleb hävitada nii palju vastaste sõjatehnikat kui võimalik ja saada edasi järmisele levelile. Mängus on võimalik koguda punkte, mida saab reaalis rahaks vahetada. Üks kõvemaid tegijaid mängus on t?ikk nimega Ash. Ta on kuulnud, et eksisteerib veel üks tase – spetsiaalne A, kus ei saa hädaohu korral resetti teha ja on reaalne oht viga saada – muutuda üheks “köögiviljaks” haiglatoas. Otse loomulikult – Ash ei rahuldu vähemaga, kui väljakutsega minna tasemele Spetsiaalne A.
Teose pildikeel on äärmiselt vinge – mängus olles siuke mõnusalt helge pruunikas toon; kui mõni tegelane või sõjamasin pihta saab, siis puruneb see kildudeks ja haihtub. Kui aga resetti teha, siis muutub kogu kübermaailm mõnusalt kihiliseks ja kaamera sõidab läbi nende erinevate kihtide. Reaalne maailm on hästi hallides toonides, räpane ja trööstitu. Selgeid värve kui selliseid näeb ainult siis, kui Ash ostab päris toitu, muidu söövad nad seal mingit täiesti halli karva körti.
Ning Spetsiaal A tasand on täisvärvides. Kui te ka ei ole eriline sci-fi või küberteema austaja, siis Ghost in the Shelli ja Avaloni võiks ikkagi ära vaadata, kui kõige uuenduslikumaid ja edulisemaid produkte omas ?anris.
Suuremates netipoodides on mõlemad filmid ka DVD-na täiesti saadaval.