Ühel õhtul lugesin järjekordset uudist mõttetutest vene poliitikutest, kes nagu muistegi ja ikka tulutult püüdsid seada end üles ühte valimisnimekirja. Ilmselt jälle selleks, et Tallinna linnavolikogus avalikult vene keelt rääkida ning end võimalikult kõrge hinna eest Eesti poliitikutele maha müüa.
KOHAD, KUS EESTI KEELES EI SAA
Neid sisutühje valimisplatvorme lugedes sündis mu peas idee, mille edukas teostamine oleks poliitiliselt surmav nii mõnelegi Riigikogulasele ja ministrile – tasuta eesti keele õppe võimaldamine. Asja mõte pole mitte niivõrd keeleseaduse täitmine, vaid praktilise keeleoskuse andmine neile tuhandetele, kes sooviksid eesti keelt õppida, kuid ei oma selleks võimalust.
Et misasja, hakkame riigi raha eest venelastele keelt õpetama? Jah, ja olen täiesti kindel, et kui idee ellu viia, teeks see paremaks vene keelt rääkivate inimeste elu Eestis ning aitaks muuta meie väikest ühist kodumaad oluliselt ühtsemaks. Ja muidugi näitaks, et poliitikud tõesti hoolivad riigikeele väärtustamisest.
Kas olete kunagi kõndinud Lasnamäel Kotka poes või õhtustanud võsareporteri kombel mõnes Kopli baaris? Vast olete käinud ekskursioonil seal, kus toodetakse igast seinasolevast rosetist tulevat elektrit, ehk Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas? Kui olete, siis teate, et üheski neist paikadest ei saa eesti keeles oma asju aetud.
KEELEÕPE RIKASTELE
Miks see nii on? Riigikeele õppimine on tänapäeva Eestis luksus ja rikaste pärusmaa. Vaestel inimestel lihtsalt ei ole eesti keele õppimiseks vaba raha. Omal ajal Loksal Vene Gümnaasiumis õppides tuli ka mul eesti keele selgeks saamiseks kulutada oma raha kas või juba ainult selle pärast, et saada Eesti Vabariigi kodanikuks ning mitte olla halli värvi alieni passi kandja enda kodumaal.
Kuid lähemalt hindadest. Minu ema, üle 50-aastane kõrgharidusega Loksa lastepäevakodu õpetaja, sai 7-aastase närvilise õppetöö tulemusena eesti keele selgeks. Ta on nüüd Loksa linna elu üks aktiivsemaid edendajaid ja minu luureandmetel kavatseb isegi kohalikku linnavolikku kandideerida. Ta kulutas keeleõppele? umbes 30 000 krooni. Meie perel vedas, et sai säästud suunata keeleõppesse, kuna mina üksiku lapsena iseseisvusin kiiresti ja isa töökoht lukksepana ei nõudnud keeleoskust. Nüüd aga, kui ema on saanud Eesti kodanikuks, tahab ka Stalini repressioonide eest Ukrainast Eestisse põgenenud isa eesti keele selgeks õppida.
75 000 AINUÜKSI TALLINNAS
Ainuüksi Tallinnas on tööturul 75 000 aktiivset venekeelse taustaga ja eesti keelt mitterääkivat inimest. Nende ees seisavad päevast päeva samad probleemid, mis minul ja minu vanematel kunagi olid. Ehk – vaba raha nappus ja hirm eksamil läbikukkumise ees, kuna siis riik tehtud kulutusi ei kompenseeri.
Kui võtta keelekursuste hinna aluseks Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt pakutud kuni 6000 krooni õppekulude kompensatsiooni (mida saavad praegu ainult need, kes eksamid läbivad) ning seada eesmärgiks õpetada kõigile soovijatele viie aastaga keel selgeks, tuleks Tallinnas linnaeelarvele lisakuluks 90 miljonit krooni aastas. See on vähem kui 2% linnaeelarvest. Võrdluseks, Edgar Savisaare 500 krooni igale pensionärile maksab linnale 50 miljonit aastas.
Nii võiks viie aastaga kõigile soovijatele eesti keele selgeks õpetada. Olles lugenud meediast peaminister Andrus Ansipi tagasihoidlikke seisukohti, võib tempo kujuneda kaks korda aeglasemaks/odavamaks, see tähendab 10-15 aastat.
Valitsusliikmel pole suurt vahet. Eesti keelt mitteoskav inimene on keskmisest vaesem ja tema lapsed satuvad tõenäoliselt mitte muusikakooli, vaid tänavale. Las siis need Tjotja Ma?a lapsed kerjavad, peaasi, et ministrite tuttavate-sugulaste käest ei juhtu pappi küsima.
Parem õppigu ikkagi eesti keel selgeks, see on tööjõuturule ning kogu riigile tervikuna.