Vana asi, et nii pealinn kui Tartu imevad suvel tõsiselt. Tartu sureb seoses maikuuga lihtsalt välja, tudengid kaovad koju ning niipaljukest seda Emajõe Ateenat meile jääbki. Mõni üksik kunstijoodik välja arvata, võiks linnapiirile septembrini riputada sildi “Closed”. Tallinn jälle sigineb joodikutest pungi, Tallinnat on tabanud teatud Prahastumine, kus ilma buldooserita üldse vanalinnas liikuda ei saa. Jah, see on halb. Ja hea. Hea seepärast, et SKP ja kõik see muu blä-blä-blä, halb seepärast et elanikest (tsivilistidest, püsiinimestest) tühi vanalinn on rohkem inimauru jõul töötava rahamasina moodi kui iialgi varem.
Normaalne inimene läheb loomulikult linnast minema, selge nagu seebivesi. Mitte ainult suvel, vaid üldse kogu aeg. See selleks. Paraku ei jõua kõneväärselt huvitavat toiduelamust pakkuv ettevõtja linnast sadat meetritki eemale ja see on juba möga.
Vaadake, härrased ettevõtjad, aga ka kõikvõimalikud hämara silmavaatega regionaalpoliitikud: te jahute kogu aeg, et Tallinn pole mingi Eesti. Aga on. Kus kurat saaks normaalne turist kasvõi normaalset hambaalust – mõtlen näiteks saja kildi raadiust linnadest? Mitte kuskilt. On ket?up. On friikartul. Aga pole ühtegi loovat ideed.
Selle suve algul olen mööda kullakallist kodumaad kõvasti ringi trampinud, ent fantaasiailminguid näinud napilt: kamoon, mereäärsetes kohtades ei osata isegi lihtlabast räime grillida, mida kohalikud joodikud ju niikuinii igal varahommikul püüavad ja millest saaks kujundada midagi “rahvuslik ?ikk-modern” stiilis; kaubaartiklit, nagu sardiinid Portugalis, mille võks näkku moorida igale lärmavale briti poissmehele sõnadega (parafraas A.A. Milne’ilt): “Vat see ongi just see, mida eestlased kõ?ge rohkem armastavad”.
Võimalusi on sadu, olge head, kasutage neid, siis pole nõme toredaid külalisi räpasest pealinnast välja seiklema viia, pole karta pihvi ja friikartuli varitsusi.
Aga. Kiidusõnad ka. Setumaal hästitöötavaid ja hea mõtlemisstiiliga kohti juba on. Lahedad turismitalud näiteks. Veel paar tükki Peipsi ääres, Mustvee kandis, siis mõni Ida-Virumaa pleiss (aga need on hullult lahedad oma sirgjoonelises slaavilikkuses, mida eestlane parem ärgu proovigu).
Ent. Saaremaa on tagumikku keeratud, igal faking soomlasel on seal kesamökki, makkararavintola ja lonkerokraan, Hiiumaa on (õnneks veel) perifeerne.
What’s up?
Tehke midagi, sellid.
Turgu ju on.