Teade legendaarse, nüüd juba kolmekümnel maailmatuuril kontserte andnud Bob Marley saatebändi The Wailers Tallinnasse jõudmisest mõjus paraja kultuuriokina. Seda enam, et avastasin kontserdi toimumise info nädal varem kusagilt Viru keskuse stendilt. The Wailersi kodulavadeks on viimasel kahel aastal enim püsivalt olnud Hollandi reggae-üritused, bändi vahendab aktiivselt aga seal pesitsev agentuur Paperclip. Tänu teadmisele, et The Wailers esineb Hollandis endiselt löögijõu säilitanud undeground-muusika klubides, ei tekitanud uudis kontserdist minus liigseid eelarvamusi, pigem huvi asja oma silmaga kaema minna.
FAMILYMAN KUULUS ENNE BOBI
The Wailersi tugisambaks ja muusikaliseks direktoriks on tänapäeval Aston Familyman Barrett (viimast olevat ta olnud ka Bob Marleyle toim). Mees, kes koos oma venna Carlton Barrettiga ühines Bobi bändiga kuuekümnendate lõpus ja on peale seda kaasa teinud kõikidel Bob Marley And The Wailersi albumitel. Kui Viru keskuses Amarillos pika ootamise järel Astoniga lõpuks kohtuda õnnestub, tahaks justkui kinnitust, kas see minu vastas istuv must, sügava pilgu ja vahepeal lõbusalt, isegi lapselikult itsitav jamaikalane on ikka tõesti peagi kuuekümneseks saav rastafari, lugematute geniaalsete reggae bassikäikude autor, kes loonud või oma käekirjaga kirjutanud sellised Bob Marley And The Wailersi lood nagu Rebel Music, Who The Cap Fit ja Want More.
Appi tõttab Trooja sõdalase kiivriga plaat, Trojan Tighten Up Box Set, kus pöörleb ja mässab roots reggae, mis peaks olema kohustuslik kõigile, kes stiili siiani eelarvamustega suhtuvad. Just see muusika kujundas oluliselt UK reggae scenei 60ndate lõpus ja 70ndate alguses. Familyman heidab korraks pilgu plaadile, nimedele nagu The Ethiopians, The Upsetters (bänd, milles vennad Barrettid mängisid enne The Wailersit rahvusvaheliseks hitiks kujunenud loos Return Of Django/Dollar In The Teeth), The Dynamites, The Maytals, ja pomiseb oma karmis, raskesti tabatavas patois keeles: Jah, osa neist on bändid, kellega ma varases nooruses koos töötanud ja mänginud olen.
FAMILYMAN ÕNNISTAS REGGAE
Rääkides oma käekäigust enne Bob Marleyga ühinemist, märgib Aston, et reggae juurde jõudmisel oli tema elus tohutult oluline roll raadiol.
Kuulasime muusikat üle maailma. Meil on Jamaikal kaks raadiojaama, ühe nimi on RJR ja teise nimi JBC. Kuulasime sealt souli, natuke funki, rhytm`n`bluesi, natuke sambat, jazzi ja calypsot. Kõiki neid stiile kuulates lõime me reggae ja siis me õnnistasime selle ühe ja sama päikese all. Reggaest sai rahvusvaheliselt tuntud muusika, mis võttis väga palju erinevaid vorme. Üks neist on dancehall, üks hip-hop. Palju erinevaid lehti ja oksi on sellel puul. Aga I & I mängib rootsi. Iga kord, kui me midagi mängime, on see roots, jutlustab Aston.
FAMILYMAN PUHUS WAILERSILE HINGE SISSE
Hiljem, reggae ürikuid uurides, selgub, et Familyman on mänginud, arraneerinud või produtseerinud selliste artistide plaatidel nagu Dennis Brown, Gregory Isaacs, Lee Scratch Perry, Big Youth, Ken Boothe, Delroy Wilson ja Augustus Pablo. Arvestatava tõuke oma muusikalist ekspertiisi käiku lastes andis Familyman ka Burning Speari karjäärile.
Kui Bob Marley õpetaja Peter Tosh ja Bunny Wailer 73. aastal Wailersist lahkusid, oli just Familyman see, kes kutsus kokku erinevad muusikud, et organiseerida sessioonid bändi uue albumi Natty Dread lindistamiseks. Maureen Sherldani raamatus Soul Survivor on kirjas, et Bob oleks enda sõnul võinud olla tunduvalt parem kitarrist, kui ta parajasti oli. Paraku ei õpetanud Familyman talle lihtsalt rohkem akorde.
FAMILYMAN PEATAMATU
Jaak Jürissoni ja Toomapoegade legendaarselt singlilt nime maha vehkinud Amarillos on kohtumine Familymaniga nagu kohtumine kellegagi teiselt planeedilt. Mees on ilmselt terve öö üleval olnud ning korralikult ette valmistatud Jamaika kultuurilugu lahata püüdvatele küsimustele pole täna realistlikus laadis vastuseid oodata mõtet. Aston Barrett viibib selleks pisut teistsugusel lainel, sisekosmoses, kuhu sisse purjetamiseks on vaja teistsuguste purjedega laeva kui minul.
Arvestades fakti, et ümberringi seguneb eesti, soome ja inglisekeelne segamulin ühtlaseks jutumüraks ja et Familymani intervjueerib täielik outsider jamaikanduse ja Piibli asjus, pole ime, et viimane lootus kõik hiljem diktofonilt sõna-sõnalt kinni püüda nurjub. Ei aita ka intervjuu ajal mitu korda tehtud ettepanek pooleks tunniks kuhugi vaiksesse nurka maha istuda. Familyman lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu, ta ei ole huvitatud korraliku intervjuu andmisest. Ta kummardub hoopis diktofonile lähemale ja praalib justkui otse kusagilt lavalt kahe reggae-loo vahepealt: Its the non-stop thing with The Wailers. Well keep promoting Bob Marley and The Wailers!
FAMILYMAN JA TEMA MITU PEREKONDA
Lühiversiooni sellest, kuidas Aston nime Familyman sai, kuulen ma aga ikkagi ära. Ma panin endale selle oma karjääri varastel aastatel. Nimi on seotud sellega, et jagades vastutust, oleme me kõik üheskoos bänd. Kõige tähtsam on aga see, et sa oled selle eest vastutav. Sa oled Familyman. Praeguseks hetkeks olen ma legend.
Nimi ise iseloomustab tema kandjat sajaprotsendiliselt. Nagu selgub, on Astonil perekond Jamaikal, perekond New Yorgis ja perekond Canadas.
Sõna rastafari tähendab Familymani sõnul suurt loojat.
Ja kes on suur looja? Loomulikult Lord God Mighty Himself, kinnitab Familyman ja tõuseb lauast, et minna hotelli ja enne kontserti paariks tunniks pikali heita.
Kolme tunni pärast annab The Wailers Café Amigos laivi, mis kujuneb aasta sündmuseks pea kõigile siinsetele reggae-fännidele.
* * *
* Milliste ootustega kontserdile läksid ja millised on muljed tagantjärgi?
Dj Erikson: Läksin vaatama juba ainuüksi sellepärast, et seal olid kohal varases reggae-muusika elus ilma teinud mehed nagu näiteks Glen DaCosta. Mõtlesin, et bänd mängib ainult oma vanu lugusid ja kõnnib siis lihtsalt lavalt minema. Koht oli ka selline, et midagi head oodata ei julgenud. Aga kontsert tuli lõppkokkuvõttes välja parem kui lootsin. The Wailers tegi enda lugudest isegi dub-versioone.
Lisaks oma lugudele mängisid nad ka näiteks The Skatalitesi. Süldiks nende laivi kohe kindlasti nimetada ei saa, väga head olid ka laulja vahetekstid.
Maali (kohalik reggae-aktivist): Püüdsin seda asja täitsa eelarvamustevabalt võtta, läksin kohale nagu ühele heale reggaekontserdile ikka. Paljude jaoks sai koht muidugi takistuseks. Toredaks tegi minu jaoks ürituse see, et üldse selline asi juhtub. Ja et niipalju inimesi kohale tuli, seda oli hea ja ühendav tunda.
* Kuidas kõlas The Wailers võrreldes teiste reggae-bändidega, keda laivis varem näinud olete?
Dj Erikson: Jamaikal olen ma varem näinud Bunny Wailerit. The Wailersi kontsert oli ka Bunnyga võrreldes sada protsenti hea, kohal olid naistaustalauljad, kõik oli väga professionaalne. Üksteist inimest on The Wailersi täiskoosseisus, Tallinnas oli kohal kuus. Tavaline soomlastest naistelantijatest koosnev publik ei paistnud eriti välja, nad jäid ikka rohkem tagaplaanile. Bänd läks rahvaga kaasa ja vastupidi. Keegi puhus rahva seast pasunat ja DaCosta vastas sellele lavalt omakorda.
Maali: Olen näinud bände nii Jamaikal kui Rootsis Uppsala reggae-festivalil. Fiiling oli Tallinnas parem, sest oli rohkem sõpru, kellega seda jagada. The Wailersi liikmed ütlesid ise, et Jamaikal nad ei esineks, Jamaika polevat selleks veel valmis!
Kidramehe ja saksofonimängija arvates oli täitsa üllatav, et tuli niipalju rahvast ja oli selline melu. Korralduse poole pealt oli ehk pisut kummaline, et reklaami peaaegu polnudki. Oleks võinud natukenegi informeerida ja kaasata ka neid inimesi, kes Eestis reggae-liikumisega seotud on!
* * *
Bob Marley and The Wailersiga lugematutel tuuridel. 5. novembril Tallinnas esinenud muusikud:
Aston Familyman Barrett bass
Earl Wya Lindo orel
Glen DaCosta saksofon
Vin Gordon tromboon
Lauljana astus The Wailersi ridades üles endine City Heati juhtiv vokalist Gary Nesta Pine.