0.
Uims: Freddyga kohtusin esmakordselt aastal 1987 tema bändi Anonyymne AK korteriproovis. Olin plaadimäel tutvunud AK kitarristi Marek Gedviliga ja kuna elasime mõlemad Männikul, hakkasin Marekil sageli külas käima. Olin selleks ajaks aastakese kitarri plänninud, aga oma bändi mul veel polnud. Teiste tegemisi vaatasin kõrvalt seda suurema huviga. Minu klassivennad Pelgulinna keskkoolist panid oma ansamblile nimeks Pahad Päevad ja paralleelklassi kuttidel oli bänd Timukate Klooster, millest hiljem kasvas välja Eesti esimene thrash-metalgrupp Palat. Klassivendade suust kuulsin tihti jutte kellestki Freddyst, kes linna peal punkarite seas ilma tegevat. Muidugi oli mul hiljem hea meel lugupeetud noorpoeedi enesega tutvuda.
1.
Marek töötas Männiku betoonitehases, mis paiknes tema kodumajast kiviviske kaugusel, otse üle raudtee. Töölt tulles ootasid semud tihti teda juba maja ees. Anonyymse AK koosviibimistele Mareki poole võeti alati võimaluse korral õlut kaasa ja kirjutuslaua sahtlitesse oli kogunenud kaks sahtlitäit õllekorke (kollektsioonile pandi alus vist küll juba Mareki eelmise bändi, Osakond 79 proovides).
Tihti oli Freddy seltskonna keskpunktis, pajatades värvikalt oma viimaste päevade seiklustest, näiteks sellest, kuidas ta oli mööda kuurikatuseid miilitsate eest põgenenud. Vahel võis ta vaikides diivaninurgas istuda, raamat põlvedel, ülejäänud kamba tegemiste vastu vähimatki huvi ilmutamata. Need hetked tekitasid Freddy vastu respekti ja olid ehk esmane põhjus, miks ma ei mõelnud pikalt, kui 1991. aasta kevadel tuli Müül (Margus Müil, tänane Kroonika peatoimetaja – toim.) välja ideega teha Freddyle ettepanek Anonyymse AK taaselustamiseks uue koosseisuga, sest vana oli 1989. aastal lõplikult lagunenud. Psychoterrori nimi oli mul selleks ajaks juba olemas (võetud Austria naljabändi Drahdiwaberl ühe albumi pealkirja järgi). Olime koos Mõmmiga (Andres Aru, praegu J.M.K.E. trummar) plaaninud seda nime kasutada uue bändi loomisel, aga ei olnud veel sobivat lauljat leidnud.
2.
Üks meie plaanitava grupi lauljakandidaat oli ekspunkar ja underground-kunstnik, tehnofriik Leho Siivo, kes arvas, et bändi nimeks võiks panna hoopis The Oil Mining and Processing Company (Õli kaevandamise ja töötlemise kompanii) ja laulutekstid tuleks võtta tehnikaleksikonist. Leho tuba oli kusagilt kokku korjatud rauakola täis, ta kuulas iga päev industriaalset musa ja ajas regulaarselt pea pardliga paljaks. Mõmmi kinkis Lehole sünnipäevaks raudteeliipri, aga psühhoterrorit hakkasime tegema Müüli ja Freddyga.
Üks sentimentaalne mälestuspilt Anonyymse AK lõpuajast. Olin oma klassiga keskkooli kunstipraktika ajal Männiku betoonitehase tööstushooneid joonistamas ja märkasin Mareki endise kodumaja juures (ta ise oli juba mujale kolinud) raudteevallil sipelgapesa, millel ilutses Anonyymse AK logoga trummitaldrik. Ilmselt olid selle sinna lennutanud ümbruskonna vene pätid, kes Mareki korterisse sisse olid murdnud.
* * *
0.
Freddy: Lauri Leisi, kunstnikunimega Uims, nägin ma esmakordselt Männikul, Mahla tänaval Marek Gedvili pool, kellega tegime punkbändi Anonyymne AK. Aeg-ajalt astus ta läbi ja mulle jäi meelde just Mareki tollane lühiiseloomustus Lauri kohta, et ta on selline pisut uimane, aga kitarri ludistab jube hästi. Et kui siis kolm-neli aastat hiljem Müül mulle rääkis, et leidis laheda kidramehe, kellega võiks koos bändi teha, lisades, et Lauri Männikult, siis ma nii kohmasingi, et “aa, uimane Lauri või?” ja Müül mugandaski selle “uimase” Uimsiks ja nii saigi olema. Kuttidel oli plaan alustuseks AK lugusid mängida ja paar lugu meil kavasse sattusidki, milledest oleme salvestanud “Nitrokaifi” oma esimesele kassetile “Tusk. Töötus. Armetus” ja “Ebanormaalse”, mis läks mingile indie-kogumikule (Sue Darling).
Rohkem tundsime aga tarvidust midagi jube kiiret ja vihast teha. Meie esimesel laivil Tartus festivalil “Kalapäevad” patsutas üks habetunud tüüp mulle tunnustavalt õlale ja ütles, et väga hea grindcore oli. Tunnistan, et kuulsin sellist väljendit siis vist esimest korda.
1.
Mäletan, et esimese kontserdi eelõhtul kogunesime Uimsi poole Karusmarja tänavale, kus poole ööni õlut kaanisime ja ühe akustilise kidra abil proovi tegime. Mõmmi trummeldas lusikatega vastu köögilaua serva. Kui siis päeval liikuma asusime, kinnistas Uims oma nime veel kord. Nimelt oli tal vaja teel bussipeatusse kolmel korral tagasi tuppa tõtata, kuna midagi ikka maha ununenud oli.
Uims nägi päris boheem-romantiline välja neil päevil. Õlgadeni pisut lokkis kiharad, alati mingi kahtlase päritoluga hall parmumantel seljas ja kentsakad kandilised kamassid jalas. Trummar Mõmmi seevastu ikka elegantselt mustas, tumeda juuksepahmaka ja värvitud silmadega The Cure-mees. Ja Mõmmi oli tollal ka tsipake tüsedusele kalduv, nii et polnud väga raske märgata temas sarnasust Robert Smithiga. Müülil aga oli vististi just käimas Sid Viciouse periood, mida ta oma pikkadel koibadel lõõberdades läbi huumoriprisma üsna lõdvalt välja kandis.
2.
Ma ise olin sel aastal päris vastik tüüp, tigestunud, alkoholi kuritarvitav tanksaabastes nudipäine pätipoiss. Terrori algusaegade laivid olidki pahatihti kõvas joobes destruktiivaktid ? la endale pudel pähe puruks lüüa, loosungiks “mina olen loll punkar, ma vihkan teid kõiki”. Huvitav on takkajärgi märgata mõningast ajalist paralleeli G.G. Allini enesehävitusliku lavaeluga just neil masendavatel 1990. algusaastatel. Seda enam, et minul näiteks polnud õrna aimugi sellisest artistist ja muidugi meie nii hulluks vähemalt laval ei läinud ka, aga lavatagustest ma parem ei räägi. Igatahes Mõmmil sai varsti villand ja pärast seda, kui me Müüliga Bastioni aia kontserdi kasina tulurahaga kahekesi jalga lasime, vihastas ka Uims. Müüs kitarri maha ja hakkas jooma.
Nii aastat-kaks hiljem tuli aga minu ellu täiskarskluse aeg ning tärkas taas hea isu rokenrolliga elu vürtsikamaks seada.
3.
Võtsin oma joomahulluses kirjutatud tekstivihiku ühes ja sõitsin Uimsile külla. Ja Uimsi köögis hakkas neid lugusid jälle tulema, üks hoogsam kui teine. Olime ka pisut väsinud igasugu core’dest ja leidsime vahelduseks ehk meloodilisemaid teid saateks mu karjetele. Uimsi viisiseaded ongi mu lauludele mõneti kui yin-yang.
Ega Uims pole sugugi nii leplik sepp, kui välja paistab ja eriti on rõõm seda tunda tema komponeeringutes ja just kõikvõimalikes nähtamatutes nüansikestes, mida, usun, ka mina mõista oskan. Kuid jah, muidugi – laiskus, mugavusetarve ja käegalöömine on samuti Psychoterrori, meie bändi põhiolemuses alati olemas. Ja ehk just see meid elus hoiabki.