Mõttevahetuse täielikul tardumisel on mitu põhjust. Ühelt poolt tuleneb see mentaliteedist, mille kohaselt võidab see, kellel on surres rohkem asju. Selline mõtteviis ei lubagi mõelda abstraktsetes igavikulistes kategooriates ega isegi mitte strateegilises mõõtkavas. Teisalt on inimesed, kes elavad mõnekümnesekundiliste soundbite’ide maailmas, üha võimetumad lülituma ümber sügavama analüüsi rezhiimi.
Naabrist parem?
Avalik mõttevahetus selle üle, kuhu Eesti teel on ja mis üldse on Eesti mõte, on seni keskendutud eelkõige lihtsalt sõnastatavatele ja selgelt mõõdetavatele teetähistele, näiteks pääsme lunastamine “klubilistesse” ühendustesse, nagu Euroopa Liit, NATO, eurotsoon. Eriti hästi läheb meile peale “naabrist parem” olemine, mida on samuti võimalik erinevate edetabelite alusel
numbriliselt mõõta. Mõnikord püüame oma olemist edenemist mõtestada igavikulisemate, põhiseaduslike suundade kaudu, nagu eesti rahva, keele ja kultuuri hoidmine üle aegade. Ent kuidas me neid eesmärke sisustame? Kas peame silmas etniliste-geneetiliste eestlaste hoidmist ja paremaks aretamist? Või Eestis elavate inimeste elukvaliteedi hoidmist ja tõstmist? Ehk midagi kolmandat? Me ei mõtle ega vaidle nende küsimuste üle. Kui mõnes mainitud asjades on probleeme, siis kerkivad nad ajutiselt avalikkuse tähelepanu fookusesse, aga enamasti ainult ajutiselt.
Hiiliv üheparteisüsteem
Enam eelmainitud põhjustest pärsib mitmekesist ja edasiviivat mõttevahetust asjaolu, et Eesti on muutumas üheparteiriigiks. Enamus meist mäletab üheparteiriiki, ja me teame, miks see on halb ja ohtlik. Aga aja möödudes ei oska me seda enam ära tunda, seda enam, et uus üheparteisüsteem ei ole meile okupantide poolt kaela peale istutatud, vaid tärkab meie oma ühiskonna seest. Jah, ka üheparteiriigis toimub mõttevahetus, aga see toimub siseringis. Isegi selle üle, kas saata Nõukogude väed Afganistani kommunistlikku riigipööret kaitsma, toimus NLKP Keskkomitee poliitbüroos terav vaidlus. Avalikkus sai sellest teada aastakümneid hiljem salajaste arhiide avanemisel. Sellised kinnised arutelud on ohtlikud – me oleme juba näinud, millega need päädivad. Ma olen rääkinud vajadusest põlvkonnavahetuse järele. Siim Kallas heitis mulle ette vanade ja noorte vastandamist. Olen kaugel ealise vaenu õhutamisest. Aga ega vanameelsus ei olegi ealine kategooria. Stagnatsioon ei tähenda ilmtingimata ja üksnes gerontokraatiat. Jah, Bre?nev oli vana ja põdur, aga stagnatsiooni vohamise eest seisid hoopis nooremad mehed – kohalikud parteisekretärid Tartus ja Tapal, Paides ja Pärnus ja igal pool mujal. Nad olid rahul oma priviligeeritud positsiooniga ühiskonnas ja organisatsioonis, mis esindas tingimusteta õiget seisukohta ja kus ka nemad olid mõnede piiratud arutelude juures, millest laiem avalikkus loomulikult osa ei saanud.
Kuidas üheparteiriik tekib?
Esiteks, vale mõte karjutakse maha. Seda saab teha mitmel moel. Näiteks võib konkureerivaid vaateid naeruvääristada stiilis “vasakpoolsed on lollid ja laisad, ei mõista majanduse ja ühiskonna toimimist”. Ka võib alternatiivseid vaateid stigmatiseerida: vanemahüvitise süsteemi üle ei tohi debatti avada, see on riigile ohtlik, suisa riigivaenulik! Lisaks saab debatti tappa ka administratiivsete vahenditega. Mõelge näiteks, milline oli “debatt” allikakaitseseaduse üle? Teiseks tõhusaks üheparteiriigi poole liikumise meetodiks on sundparteistamine ehk kõigi strateegiliste ametipostide täitmine inimestega, kes on vandunud truudust “õigetele seisukohtadele” läbi liitumise õige parteiga. Selle räigeks ja õnneks harva esinevaks vormiks on ametipostidele
kandideerijate käte väänamine, pehmemaks vormiks on kohtade täitmine juba vanade
parteikaaslastega. Sellest ei ole pääsenud ei aadeemiliste ega põhiseaduslike institutsioonide juhid.
Olemuslikult mitteparteiliste postide mehitamine erakondlastega loob eelduse, et edutatu jätkab õige ideoloogia heaks töötamist. Teiselt poolt antakse selge sõnum, et tee ihaldusväärsete kohtadeni viib läbi õige erakonna.
Kolmandaks, saab juhtiva partei võimu kinnistada poliitiliste vahenditega. Parteide rahastamise süsteem on võimu põlistamise jõulisemaid vahendeid. Juba võimu nautivaid erakondi soosib riiklik rahastamine, ent ka erasponsorid mõistavad, et “riigiparteile” on vaja olla meele järele. Võimu püütakse põlistada ka valimisseaduste muutmisega. Mäletame hästi viimaste Europarlamendi valimiste eelset muudatust, mis tegi valimisnimekirjad kinniseks, kuna partei ise teadvat ju kõige paremini, kes on sobiv teda esindama. Samasse auku läheb omaaegne surve kohalike valimisliitude kaotamiseks.
Õige mõte – vale mõte
Võib ju küsida, kas ongi vaja segavaid alternatiive, kui “õige mõte” on leitud? Vastan: jah, on küll. Sest absoluutselt õigeid ja absoluutselt valesid küsimusi ja lahendusi ei ole. Tõde on aja kulgedes ja konteksti muutudes pidevalt uuenev ja arenev. See põhimõte pädeb ka ühiskonna ees seisvatele sotsiaalmajanduslikele probleemidele lahenduste otsimisel. Kui jääme oma naba imetlema ja usume, et oleme leidnud muutumatult õige vastuse, siis me ei pruugi märgatagi, et küsimus ise on juba muutunud.
Parim antidoot üheparteisüsteemile on mitmeparteisüsteem, kus ei ole ainuõigeid ja täiesti valesid vastuseid, kus toimub pidev debatt, kus tõde on ajas muutuv ja kus alati tohib esitada küsimusi ja neile peab alati vastama. Kui me hakkame igal hommikul Eesti demokraatiat uuesti looma, siis püsib Eesti mõte ärksana ja värskena.