1944. aasta veebruaris saatis Peipsi idakaldal olev ja venelaste juhitud Eesti Partisaniliikumise Staap Peipsi edelakaldal paiknevatesse soodesse 500-võitlejalise partisanisalga. “Partisanibrigaadide purustamisel etendasid olulist osa ka I Eesti Julgeolekupolitsei pataljoni võitlejad, kes Murakasoo lahingutes põrmustasid vastase põhijõud,” kirjutas Mart Laar teoses “Sinimäed 1944”.
Neis paikades matkaja kasutab tihtilugu teatmikku “Kas tunned maad”. Ja seal kirjutatakse: “Alutaguse lõunaosa, sealhulgas ka Tudulinna ümbruskonna metsades ja külades (Ees-Roostoja, Taga-Roostoja, Mõurasaare jt.) pidasid rahvatasujad – partisanid – Suure Isamaasõja päevil mitu edukat lahingut. Mäurasaare talu, mille lähedal külmunud soos asus partisanide lennuväli, käis rasketes heitlustes korduvalt käest kätte. Siin langes kangelasena 18-aastane partisan Tammemets, kellele Mart Raud on pühendanud luuletuse.”
Tõepoolest, eks tuleb ju tuttav ette: “Nüüd lahingust väsinud, lumme nad heitsid./ Oli vaikne ja pilves; aeg hommikust ööd/. Juba kolmas neil nädal siin loode pool Peipsit?/ teha rasket ja auväärset tasumistööd./ Ja nad pehmesse hange kui villasalve pea uinudes vajusid? Maantee pool valvel – seisis partisan Tammemets.” Mõeldakse kunagist roobasteed, mis läheb mööda praegusest Imatu külast ja mis on ammu degradeerunud läbi sünge metsamaastiku kulgevaks jalgrajaks.
NUHIME TAMMEMETSA JÄREL
Kes sa küll olid, oo partisan Tammemets? Võrumaa langenute nimekirjast saame teada: Heinrich Tammemets, sündinud 1924. aastal Võru lähedal, mobiliseeritud Punaarmeesse 1941. aasta sõjasuvel, langenud 20-aastasena 1944. aasta märtsis. Siin on kaks kirjeldust salapärasest Mäurasaare lahingust.
Uno Masing, “Kui võideldi kodupinna eest?”, Toronto, ajaleht “Võitleja”, 1982: “Õhtu leidis eesti sõdalased Mäetaguse külast, mis asub Murakasoo põhjaserval. Soosaartel ja lõunatipus asuval Möurassaarel asusid vaenlased. Murakasoo ise, tohutu suur lumine lagendik, mille lõunaosas asusid kolm metsaga kaetud saarekest, oli suvel läbipääsmatu. Järgmisel päeval pidi alustatama venelaste väljaajamist nende positsioonidelt. Eelmisel päeval olid nad käinud üle soo ja ilmunud tallu, kus ainult kaks naist juhtusid kodus olema. Neid päästis naiste tavalisest saatusest venelaste kätte sattumisel ainult see, et venelastega olid kaasas olnud ka eestlastest punaarmeelased.
Ööseks laskus rahu üle metsade ja soo, aga see vaikus oli ainult näiline, sest mõlemal pool sood olid valvsad silmad oma peiduurgastes. /—/ Hommikuhämaruses alustati rünnakut. Nüüd kaikus mets sõjahäältest ja soo peal lõhkesid miinid. Venelased kihutati välja soosaartelt ning neid jälitati. Möurassaare, kus venelased olid viibinud pikemat aega, nägi kole välja. Talupere oli mõrvatud, hooned roojastatud. Kõikjal vedeles ingliskeelsete kirjadega tühje konservikarpe. Maha oli jäetud ka esemeid, mis vihjasid sellele, et talus olid viibinud ka naispunaväelased.”
Punakorpuse 7. ja 249. diviiside ajaleht “Tasuja”, märts 1944, Leningradi lähedal: “Ühes metsatukas on meie rahvatasujate salk peatunud rännakpuhkuseks. Partisanid on heitnud pikali otse lumele, et puhata pikast matkast väsinud jalgu. Äkki kõlab aga komandöri käsklus, luurajad on märganud partisanide asukohale lähenevat vaenlase üksust. Rahvatasujad haaravad relvad ja asuvad vaenlast varitsema. Vaenlane läheneb paha aimamata. Teda on mõnisada hästi relvastatud meest. Käskluse peale avavad partisanid vaenlase kolonnile tule kõigest relvadest. Vaenlane lööb segadusse ja taandub. On kuulda, kuidas saksa ohvitserid vängete sõimusõnadega sõdureid rünnakule sunnivad partisanide vastu. Areneb äge tulevahetus. Partisanide laskemoona-tagavara ei piisa pikemaks lahinguks ülekaaluka vaenlasega ja neile antakse taandumiskäsk. Rahvatasujad tõmbuvad tagasi metsasügavusse. Kuigi partisanid on juba kadunud, kestab ühes kohas äge tulistamine. Vaenlastest igast küljest sisse piiratud, kaitseb ennast noor partisan sm. Tammemets. Ta on jalast haavata saanud ja seltsimeestel ei õnnestunud teda kaasa võtta. Sm. Tammemets on juba pikali niitnud kümmekond vaenlast, siis vaikib ta relv, sest magasin on tühi. Sakslased jooksevad partisani poole, sest nad loodavad teda elusalt vangistada. Kui vaenlased on jõudnud üsna temani, heidab sm. Tammemets granaadi otse enese kõrvale. Plahvatuses hukkub vapper partisan, kuid ka teda vangistama tulnud grupp vaenlase sõdureid.”
KES SA OLID, “TASUJA”?
Ütleme, et partisan Tammemetsa hukkumisest loodud propagandamüüti järgib täpselt ka Mart Raua kuulus poeem, mis vahetult pärast sõda oli koos omataoliste luuletöödega “Orest Aul” ja “Kunstnik Andrus Johani” eeskujuks ajaloo toonastele heroiseerijatele: “Saksa valangud tuiskasid koredas hanges, / nad lootsid – nüüd käes on see sangarlik salk. / Aga näe – kes vaid tõusis, et tulla, see langes – / jalad jooksult neid otsekui lõigati alt. / Kuid nähti: ei kõiki siin suudeta tappa, / ning käsklust: läbi murda ja tõmbuda rappa! / kuulis partisan Tammemets. / Tema kohta, ta arvas, ei võinud see käia – / nimelt siin tuli vastu pidada veel. / Oma kaaslaste kaitseks ta kohale jäi ja / aina piirajaid niitis nii põllul kui teel. / Seltsimehed end rünnakuks koomale võttes / üles tee poole vaadates laususid mõttes: / jõudu, partisan Tammemets.”
Kõige noorem põlv ei anna mulle andeks, kui ma ei kirjeldaks siinkohal ajalehte “Tasuja”. Ajalehe “Võitlejaga” oli asi selge, see ilmus Torontos sõja järel. “Tasuja” aga ilmus 249. laskurdiviisi staabis, selle vastutavaks toimetajaks oli Ludvig Raudlinn, selles kirjutasid näiteks Aadu Hint, Lembit Remmelgas ja Arnold Meri. Partisanide juurde “Tasuja” ei tulnud, ilmaaegu ootasid nad väikest lennukit värskete “Tasujatega” külmunud soos, kuid üldiselt kirjeldati “Tasuja” tulekut nii: “Kas ajaleht “Tasuja” on tulnud? Seersant Tagel, punaväelane Vahemaa, punaväelane Rudolf Tamm saavad lehed kätte ja sammuvad kiirkäigul oma ühiselamutesse, kus otsekohe kogunevad nende ümber autojuhid. Algab ühislugemine. Ruumis valitseb vaikus. Pineva tähelepanuga jälgivad sm. Tsupsmani üksuse võitlejad “Tasuja” artikleid. Nad ootavad “Tasujat” kolmandalgi aastal kui oma parimat sõpra. Parteiorganisaator vanem Karulas.”
RAHA EI MASSA?
Idast tuli meie piiride poole terve korpus, rohkemgi veel Ja sel korpusel olid oma ajalehed, oodati kirjasõna, soldatite kõnekäänud olid küll karmid, kuid kujutada meie punakorpust pilusilmse süldiajulise laviinina, mis meid 1944. aastal kanna alla vajutas, nagu “Võitlejast” seda näha saab, on liiast. Eesti Laskurkorpuses olid esindatud kõik meeleolud hardast isamaalisusest endiste sulaste ja karjapoiste revan?istlike meeleoludeni oma seniste peremeeste suhtes. Kavalad ja naeruhimulised eesti soldatid (kui nad ikka olid eestlased!) käitusid tihtipeale hoopis nõnda, nagu käitus kord ?vejk. Nagu Albert Repson on pajatanud, liikusid eelsalkade kaitseriietuses luurajad väikeste gruppidena, kamuflaa?irõivastusest ei saanud kohalikud elanikud arugi, millisesse väkke mehed kuuluvad, kuna eesti keel oli ju niikuinii suus. Kord küsitud ühelt väikese maja trepil seisnud eidekeselt toobi piima. Eit küsis, kui kaugel on punased, aga nemad ju olidki punased! Saanud punaväe eesti sõdur toobi joodud, kui kohe järgnes nõudmine: “Tuobi jõid, raha ei massagi? Võeh!” Sai siis eidekesele pihutäis riigimarku antud – ei see lepaleht siinmail maksnud enam. Vanakese meelest aga maksis.
Eestlane on ikka eestlane: kohe tunneme ära! Alati on tal taskus võõras valuuta, alati püüab ta realiseerida oma spetsiifilist “Eesti edulugu”.
TALU AJALUGU
Mäurasaare on iidne soopoolsaare talu, kus ennevanasti märjast maast hoolimata saadud suuri saake. Mäurasaare nimi tuleneb murdesõnast mäur – “mäger”. Kolmekümnendail aastail kirjutati siinkandis üles säärane ütlemine: “Mäurasaare poisid käisid mardisandis, siis neil olid suured loomanaarist õõristatud näod ees.” (Iisaku).
Suure ajalooga silmitsi seismine aga lõpeb kõikevõitva kurbusega, kui rändajad on jõudnud Mäurasaare tegeliku talukoha juurde Muraka rappa. Kunagisest majast on järgi jäänud vaid üks vundamendikivi nõgeste korra all. Pääs lähimale soosaarele on tõepoolest problemaatiline, sest pinnas kiigub.
Läheme keerukat teed pidi tagasi ja jõuame taas Iisaku kiriku ja poe juurde. Seal siis selgubki, et õigus oli just nimelt “Võitleja”- väljaandel, mitte aga “Tasuja”-väljaandel. Poe ees istub hallipäine taat, kes oma elamusi neist aastatest meiega on nõus jagama. Siis saabki selgeks, et partisanidest olid enamus venelased, aga oli ka kohalikku rahvast, näiteks vennad Apsud, Prants ja Heinsoo. Partisanid teadsid, et Mäetagusel asuvate politseipataljoni jõudude ründamiseks on parim platsdarm just Mäurasaare. Selleks tapeti Mäurasaare pererahvas maha ja kohe. Perenaine ja peremees tassiti ühte hunnikusse ning närvilisusest või sadismist olid võõrvõitlejad maha kõmmutanud ka Imatu küla hobuseid. Imatu külas elabki praegu veel vaid üks inimene ning vahest on ka ajaloosündmused selle masendava allakäigu põhjuseks.
Partisanide tugikoha likvideerimisest, millest jutustab ka “Partisan Tammemets”, kõneleb hallipäine taat sel kombel: “Partisanide äraviimine? Eks neid oli raske soodevahelt kätte saada, suure lumega ka veel. Osasid talutati minema, osad vist panid lõikama, sest pole ju teada? ega neid keegi lugend. Kuna nad aga ümber piirati, siis juhtus ikka kõik see, mis sellistel puhkudel lahingutes ikka juhtub.”
Punakuriteod ei aegu mitte iialgi.