Sel ajal, kui Eesti justiitsminister võitleb mitmel rindel pedofiilidega, soovib tema Norra kolleegist justiits- ja politseiminister saada õigust vaadata noorukitest varjupaigataotlejate … suguelundeid.
Pole välistatud, et lähitulevikus võib sellise sooviga liituda ka mõni meie ministritest. Norra justiitsministri soovi vastu on ägedalt protesteerinud koalitsioonipartner Norra Sotsialistlik Vasakpartei ning Rassismivastane Keskus. Mõlemad on lubanud teha kõik endast oleneva, et noorukitest varjupaigataotlejate suguelundid ei oleks vahtimiseks ei ministrile ega ka kellelegi teisele.
Ole lapsuke ja sind ei saadeta välja
Kuidas üldse on võimalik sellise poleemika tekkimine? Norra on varjupaika otsivate migrantide silmis tõotatud maa. Selle aasta esimestel kuudel esitati Norras 1552 varjupaigataotlust, millest umbes sada esitasid alaealised. Eestlaste jaoks on see number täna veel hoomamatu, meil esitati eelmise aasta peale kokku 40 varjupaigataotlust, millest kolm esitasid alaealised.
Iseenesest ei peeta Norras märkimisväärseks probleemiks varjupaigataotlejate suurt arvu, vaid liiga suur on nn võltsalaealistest taotlejate osakaal. Paljudel juhtudel on väidetavalt alaealisena taotluse esitanud isik hoopis täisealine ehk vanem kui 18-aastane.
Varjupaigataotlejal on kasulikum olla alaealine, sest sellega kaasneb näiteks soodsam kohtlemine ja varjupaigataotluse mitterahuldamise puhul on raskendatud alaealise väljasaatmine kodumaale. Üldjuhul tuleb alaealine tema päritoluriiki tagasisaatmisel anda koduriigis üle emale, isale või lähisugulasele, kuid enamik neist väidab, et nad orvud, mis paljudel juhtudel vastab siiski ka tõele. Olukorra lahendamiseks plaanivad nii Norra kui ka teised Põhjamaad rahastada näiteks Afganistani ja Iraaki lastekodude ehitamist, mis võimaldaks orbusid üle anda eestkosteasutustele ja hõlbustaks seega alaealiste tagasipöördumist kodumaale. Täisealise isiku tagasisaatmiseks konkreetse vastuvõtja olemasolu ei nõuta, piisab vaid päritoluriigi nõusolekust, mis teeb täiskasvanud varjupaigataotleja tagasisaatmise tunduvalt lihtsamaks ja kiiremaks.
Vead vanuse määramisel
Euroopa Liidu liikmesriikides on üldlevinud praktika, et varjupaigataotleja vanuse hindamisel arvestatakse nii tema füüsilist kui ka vaimset arengut. Enamik liikmesriike üritab varjupaigataotleja vanust kindlaks teha taotlejat intervjueerides, kontrollides kaasasolevaid dokumente ning levinud on ka luustiku röntgenuuringud (uuritakse ennekõike kätt, rangluud ja/või rannet). Vähem on riike, kes kasutavad ea kindlakstegemiseks lisaks eelnevale ka arsti, hambaarsti või psühholoogi abi.
Eksperdid leiavad, et kuigi on mitmeid vanuse kindlakstegemise meetodeid, on nooruki täpset vanust raske hinnata. Nooruki ealine areng võib sõltuda mitmetest asjaoludest: rassist, rahvusest, toitumisest, keskkonnatingimustest, psühholoogilistest ja kultuurilistest erinevustest. Vanuse eksimise määraks peetakse 1,5−2 aastat. Seega, kui testid näitavad, et varjupaigataotleja on 20-aastane, tuleb euroopalikule kultuuriruumile omaselt pidada teda alaealiseks, sest võimalik eksimuse määr tõlgendatakse isiku kasuks.
Hoolimata võimalikest vigadest vanuse määramisel, näitab liikmesriikide praktika, et vähimagi kahtluse korral tuleks varjupaigataotleja testimine läbi viia. 2004|.−2008|. aastal Belgias vanuse testi läbinutest olid ainult 37% alaealised. 2005|.−2006|. aastal Prantsusmaal de Gaulle’i lennujaamas testitutest olid pooled alaealised.
Üliintiimne katse
Norras otsivad enim varjupaika Eritrea, Afganistani ja Somaalia kodanikud, paljud neist väidavad, et on alaealised. Vaata peale ja intervjueeri nii palju kui tahad, kasuta ea kindlakstegemiseks eelpool kirjeldatud meetodeid nii palju kui suudad, ikka on raske veenduda, kas tegemist on alaealisega või mitte. Arvatavasti seetõttu tekkiski Norra justiits- ja politseiministeeriumil innovaatiline idee määrata varjupaigataotleja vanus nende rindade ja munandite arstliku läbivaatuse teel.
Üliintiimne lähenemine ea kindlakstegemisel ajas harja punaseks justiitsministri koalitsioonipartneril Sotsialistlikul Vasakparteil, kes deklareeris, et nemad ei luba justiitsministril näha varjupaigataotlejatest laste genitaale. Kõige tipuks teatas Rassisimivastane Keskus, et peab sellist käitumist inimõiguste rikkumiseks ning saatis justiitsministrile tuhande naise ja mehe genitaalidega postkaardi sloganiga: “Tahad näha suguelundeid – vaata minu oma!”
Kas justiits- ja politseiminister saab lõpuks õiguse hinnata varjupaigataotleja vanust genitaale uurides, ei ole veel teada, sest diskussioonid jätkuvad. Meie jaoks on tunduvalt olulisem teada, millal on see aasta, mil mõni meie ministritest peab pildialbumis tegema ruumi intiimsetele piltidele.