Seinal on kirjas: “Aforism “armastuse, mitte raha pärast” väljendab inglise keeles igasugust tööd, mis on ette võetud armastusest, mida ei kannusta rahaline eesmärk?” Kes see ikka kunsti raha pärast teeks, teenimiseks on tuhat paremat moodust kui kujutav kunst? Kõlavad kohustuslikud orwelllikud jaaritused, saalides kõnnivad kodanikud ja kunstnikud. Ometi on midagi paigast ära.
Kohal kogu palett
Näitusel pole üleüldist elevust ega imetlevaid ahhetusi-ohhetusi, inimesed tunduvad emotsioonitud ja kalasilmsed, head tuttavad mürakarudki on kummaliselt reserveeritud. Kõik justkui räägib iseenesele vastu. Aiman, et kõige selle taga on peidus mingi salakaval skeem. Kui korraldajad teatavad pressiteates, et “Tallinna XV graafikatriennaal “Armastuse, mitte raha pärast” jõuab publiku ette väga suuremahulise ja mitmekülgsena,” siis näitusesaalides pisiformaadis pretensioonitu kribu-krabu esmapilgul seda ei kinnita. Varasemalt üle Tallinna laiunud ettevõtmine on hoopis kokku surutud kolme Kumu saali ja mõjub üsna tavapärase näitusena. Konks peab olema kuskil mujal.
Teoreetiliselt juhatatakse vaataja kõikehõlmavasse mõistete kakofooniasse – “? Graafikatriennaali pealkiri viitab temaatikale, mis hõlmab tervet rida erinevaid mõisteid, sealhulgas: sõltuvus, iha, pühendumus, kohustus, perekond, armastus, kirg, esemestamine, romantika, religioon, poliitiline seotus, seks, kunsti reprodutseeritavus, feti?ismi teooriad, usk, kaamera roll ühiskondlike normide suhtes ja selle mõjud tarbijakultuurile, digitaliseerimise esteetilised ja kultuurilised tagajärjed…”
No kogu palett.
Tegelikkus on üheülbalisem – armastuse antipoodina tegutseb ekspositsioonis raha ja seda lehma lüpstakse vahepeatusteta puust ja punaseks.
Hullumeelne rahapõletamine
Ja üha jaburamaks läheb: Leedust imporditud rahvusvaheline tippkuraator teatab uhkelt Tallinna Televisoonile, et “Mina ja Eve ja Eha oleme alati valmis selliseid projekte tegema, sest me teeme seda armastuse, mitte raha pärast.”
Huu. Selliseid otseseid labasusi kuuleb tavaliselt poliitikute, mitte intellektuaalide suust ja banaalsed suurustlemised näitavad reaalsuses hoopis pöördvõrdelisi suhteid. Osalevaid kunstnikke kohal pole ja konverentsil on kokku 10 inimest. Vägisi jääb mulje, et kuraatorid mängivad siin naiivsele kunstisõbrale kontseptuaalset vingerpussi. Kõik on tagurpidi nagu Thetloffi ja Piibemanni “Raha, mitte armastuse pärast” Kalamaja ArtDepoos. Näituse nimekaim esineja on hoopis nüüdiskunsti vabrikant Damien Hirst, kes juba ammu teeb kunsti raha, mitte armastuse pärast. Üks tema hilisemaid saavutusi on privaatsed müüginäitused Vene oligarhidele.
Sirbis vastab Eve Kask küsimusele, miks triennaal tõsteti jaanuarikuusse, sünkrooni Tallinn 2011| programmiga: “Raha pärast.” Metoodiliselt kelgivad kuraatorid sellega, et piltide kogumiseks kasutati erakorralist viisi – mitte läbi otsekontaktide kunstnikega, vaid eranditult kunstimesside ja galeriide kaudu. Need teadagi lisavad omapoolsed tippkindlustus- ja transporditingimused, mis tõstavad tööde kättesaadavuse hinna pea kümnekordseks. Graafika, mille võtmesõnaks on tavapäraselt olnud just lihtprodutseeritavus ja -levitatavus, puhul võib tunduda see tavavaatajale hullumeelse rahapõletamisena. Miks siis nii, kui saaks ka teistmoodi? Nii kogenud kuraatorbrigaad aga kindlasti ei tee midagi ilma põhjuseta.
Kõrgem pilotaa?, kas pole?
Vana rebane ja festivali kunstiline juht Eha Komissarova ei ole enam aastatelt noor, küll aga ei ole vaibunud temas rebellion. Aastakümneid mainstream’i valvekoera mänginud grand old lady viskab nüüd Euroopa kultuuripealinna valgusvihus lambanaha ült ja paljastab libahundi irvel artworld’i mädapaised. Hundikujundist räägib ta ka ise “Vikerraadios” Märt Ummelasele: Ida-Euroopa kuraatoritel olevat vaid kättesaamatu unistus pääseda kunsti koorekihti, nagu näljased hundid hulguvad nad kunstimaastikul, otsekontaktidest suurte kunstnikega ei maksa unistadagi ja töid tuleb valida Google’i otsingumootorist. Ja veel: “…see kõik on väga erandlik, väga kallis ettevõtmine?”
Kõrgem pilotaa?, kas pole, kuigi kõlab väga kivirähalikult. Kes arvab, et kohaliku graafikaplejaadi kõrvalejätmine, trükikunstitehnikate asendamine audiovisuaalse sigrimigriga, rahvalikud teemad ja labased kli?eed on olnud pahatahtlik ja süüdimatu provintslik ebakompetentsus, siis see eksib. Ja suuresti. See kõik on olnud under cover eesmärgipärane tegevus naeruvääristamaks miljonieelarvega hiidkunstisündmust, triennaalikultuuri, muuseumide surnud kunsti, pragmaatilist rahajanu ja seda kõike õilsa eesmärgiga, vabastamaks teed tõelisele kunstile, armastusega. Nii novaatorlik tegutsemine ei jää vastukajata.
Ühiskonna vastulöögid
Rahahimur ühiskond andis lillelaste idealistlikule roosamannale karmi vastulöögi. Ajakirjanduses ja sotsiaalvõrgustikes käivitub ulatuslik vastupanuliikumine kunstitöötajate palganõudmistega. Vabaduse platsil nõuavad ettevõtlikumad kunstnikud oma tööde eest plakatitega lausa kulda ja linnagaleriisse püstitatakse vaesematele loomeinimestele kerjamiseks oma postament. Loodus – suurim kunstnikest – purustab Jaapani tuumaelektrijaamad, sillutades teed Maarjamaa põlevkiviekspordile. Kloaagigaleriis “Metropol” supleb lumpen Eesti kroonidega täidetud vannis ja naudib ülekohtuselt kõikide meediakanalite tähelepanu – raha on popp.
Ainsad, kes sest korralduslikust kalambuurist aru pole saanud, on järelkasv – East Creative Space’i alternatiivatmosfääris püstitavad Grafodroomi tüdrukud tõsimeeli nulleelarvega triennaali noortenäitust, riputades päeval pilte ja otsides öösel sponsoreid. Ja vastupidi. Kolmepäine naiskond usub fanaatiliselt graafika säravasse homsesse ja nende pingutusi saadab edu – pooled tööd pannakse juba avamiselt pihta: “Kui ikka fun’i ei saa, siis pole mõtet punnitada!”
***
Kuraator vaataja silmaga?
EKSKURSIOON JOOKSUGA: Graafikatriennaali mootor ja assisteeriv kuraator Eha Komissarov püüab vaadata näitusele läbi vaataja silmade.
“Armastuse, mitte raha pärast” on Tallinna XV graafikatriennaal, seni suurim. Püüan triennaalile vaadata vaataja silmade läbi ja alustaksin oma triennaalitutvustust kujundusega, mis on kindlasti saali sisenejale esimeseks laksuks. Ralf Lõoke ja Neeme Külm on Kumu suurde saali ehitanud mitmekorruselise ehitise ja selles seiklusrikkas rägastikus avaneb vaatajale pimedaid videobokse, trepitõuse ja languseid, suuri vaateid, kus uhkeldavad tööd, mille suurust pole Eestis varem nähtud. Institutsioonid panustavad kujundusstrateegiatesse ja reeglina on kujundus tähtsam kui näituse sisuline külg. V korrus kasutab Kumu arhitekti Vapavouri pikki kaarjaid seinu, millel õrna graafikat oleks ümberehitusi sooritamata võimatu eksponeerida, kui toormaterjali, mis on varjatud kärjelise seintevõrgustikuga.
Kujundajatel õnnestus teha saalidest erilise atmosfääriga tegevuspaiku, pingutati ka selle nimel, et ehitus edestaks moodsa kunsti juurde kuuluvat riskimomenti.
Iseasi, kas vaataja armastuse ära tunneb
Esimese korruse saali tõketerohke teekonna läbimiseks võks kulutada päeva kui mitte kaks, kui väljapanekust kõneleda pikemate filmide pikkuste kaudu. Vene tõusva videotähe Alina Rudnitskaja “Bit?ide akadeemia” pikkus on 29 minutit (film kirjeldab Peterburi naisi ebatavalises treeningprogrammis, mis aitaks naistel leida jõukas abikaasa), Racy Moffati 20 minuti pikkune video “Love” saabus Tallinna New Yorgist ja Simon Reese’i sõnul paljastab Moffat selles kino kiindumust kli?eedesse, näidates, kuidas sadades filmides korduvad samal viisil kümned ja kümned stseenid, loputades järjekindlalt vaatajate ajusid.
Keda huvitavad kaasaegse kunsti suured nimed, võivad keskenduda Paula Rego, Sister Corita, Jasper Fabriciuse jt töödele ning lugeda kataloogist nende tutvustusi.
V korrusel saab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas kaasaegne kunstnik, taga kihutatud raha- ja tarbimise feti?ismist, raha sümboolseid külgi käsitleb. Rahafilosoofidest läheb kõige sügavamale Andrew Hurle’i “Austraalia”, kõige efektsema lahendusega esines Eesti Panga preemia pälvinud Curtis Readel (USA), kes animeeris dollaritähtedel kujutatud valitsushoonete dramaatilisi varinguid).
Armastusteemade rohkus triennaalil oli ootuspärane, iseasi, kas vaataja selle alati ära tunneb või aktsepteerib talle serveeritut armastusena. Triennaalil seob armastust vaatepunktide rohkus ja lahknevused ja kui Simon Reese pakub kataloogis pika loetelu oma teemadega seotud alateemadest, siis mainib ta armastust harva.
Graafika arengud
Vaataja vaevasid kroonitakse V korruse parempoolses tiivas kahe väga suure kunstniku etteastega. Columbia kunstnik Oscar Munoz, kes sattus eelmisele triennaalile tänu Eve Kase pealekäimisele ja selle ootuspäraselt võitis, soostus esinema laureaadi show’ga. Teemaks on inimese kadumine ja tähtsusetus, meediaks videoprojektsioonid põrandal ja seintel pildid kadunud inimestest, valmistatud haruldase tehnoloogia abil, milles kujutuse loob vette pandud paberile settinud söetolm.
Nende jaoks, keda huvitavad kunstivaldkondade puhtuse või segunemise probleemid, saavad rikkalikku mõtlemisainet klassikalise graafika kõrvale tekkinud trükkimisest, grafitist, joonistamisest ja animatsioonist jms väljapungunud alternatiivsetest väljenduskultuuridest. Ent graafika arengud ajas ja ruumis on sedavõrd mahukas teema, et parem oleks, kui jätaksin ta puutumata.