Mehed kongressil!
/Toomas Kümmel/
EDASI EILSESSE! Toomas Kümmeli tripp Estonia teatrisse. Milline näeb välja korralik kongress?
Rahvaliidu propagandavoldikust: “Rahvaliidu aastalõpuballist on erakonnaliikmete seas kujunenud üks aasta oodatumaid sündmusi. Ball on võimalus saada osa Eesti elu glamuursemast poolest, näha ja kuulata säravaid esinejaid, vestelda kultuuri-, poliitilise- ja ärieliidi esindajatega ning tunda ennastki ühena Eesti tähtedest.”
Jaani-eelsel nädalavahetusel pidas Rahvaliit oma 13. erakorralist kongressi. Tegelikult oli vaja arutada ainult üht küsimust – Arnold Rüütli ametlikku kinnitamist Rahvaliidu presidendikandidaadiks. Sest erakonna põhikiri nõuab seda. Rahvaliidule võib siiralt soovitada see põhikirja punkt ära muuta ja lasta ka sellist formaalsust Villu Reiljanil otsustada. Ega sellest midagi muutu. Ühel hetkel valdas mind lausa hirm, kui esitasin enesele küsimuse, kas need inimesed saalis marsiksid taas punalippude all ning ülistaksid mõnd uut juhiks nimetatavat haiget satraapi, kui kujutada, et ajad ja olud peaksid tegema sellise tagasikäigu?
SAABUB IIDOL
Kindlasti said üle Eesti kokkusõitnud kongressi delegaadid hiljem kodus naabrite ees kiidelda, kui lähedalt nad Arnold Rüütlit nägid. Võib-olla keegi suutis teda lausa näpuga puudutada! Ja siis ta saabubki, koos abikaasa Ingridi ja lahutamatu bojaari Tarmo Männiga. Rahvas saalis tõuseb püsti, kõlavad kauakestvad kiiduavaldused. Presidendipaarile ulatatakse lillesülem. Ilmselt mitte ükski kongressi delegaat ei esita enesele küsimust, et Rüütel pole ju veel ametlikult kongressi poolt presidendikandidaadiks kinnitatud. Imetlus juhi vastu on piiritu.
“Härra presidendiga” alustab iga kõneleja presiidiumi laua taga, ükskõik, mis tal muidu öelda oleks või kellele sõna anda. Seejärel loetakse ette tervitus Keskerakonna juhilt Edgar Savisaarelt. See on ainus kongressile saabunud tervitus.
KÕNELEB POEG
Ja siis võtab poliitiliseks ettekandeks sõna Villu Reiljan. Pärast Villu kõnet saab kõigest sellest siiber, lähen puhvetit otsima. Puhvet on küll avatud, kuid süüa pole seal midagi. Jookide valik see-eest lai. Olen puhvetis ainus külastaja. Kui väljun puhvetist ja garderoobinäitsikuga mõned laused vahetame, tulevad kaks isandat ning teatavad mulle selle puhvetijutu peale: “Enne kongressi oleks pidanud saali kõrvale üles seatud laudadelt kõhu täis sööma. Meil ei ole puhvetit vaja, Villu hoolitseb meie eest, kõik peab tasuta olema!”
Villu teatab alustuseks, et täna on meil tähtis töö ära teha, peame valima presidendikandidaadi. See kõlab sama naljakalt nagu mõne kunagise kolhoosiesimehe avaldus pärast parteikoosoleku lõppu, et meil tuleb nüüd tähtis töö ära teha ja kõrge Moskva seltsimees sauna viia.
Paljud saalis noogutavad, nagu oleksid nemadki selles otsuses kuidagimoodi osalised. Ja siis, nagu ikka, järgneb laussõim teiste erakondade aadressil.
Kui suureks ka Villu ei püüa erakonda rääkida, jäävad tähelepaneliku kuulaja kõrvu ometi huvitavad faktid Rahvaliidu tegeliku olemuse mõtestamiseks. Näiteks revisjoni aruanne, kust saame teada annetuste suuruse, 7 miljoni suuruse toetuse erakonnale riigieelarvest ning seda, et liikmemaksudest laekus parteikassasse eelmisel aastal 75 000 krooni – kui ma ikka õigesti kuulsin. Aga arvutame. Kui iga parteilane maksaks Rahvaliidu kassasse 100 krooni aastas, oleks seegi ainuüksi üks miljon krooni! Kui palju on Rahvaliidul surnud hingi, kes maksu ei maksa? Aga vaevalt neile küsimustele iialgi vastatakse.
“VAENLASED” JA “PROVOKAATORID”
Sõnavõtjad ja nende sõnavõttude teemad on juhatatud osava dirigendi käega. Nagu öeldud, juhusele ruumi ei jäeta. Mingi noor sell tunnistab ausalt, et talle anti teema “Noored ja president”.
Kuuleme sõnavõttu ka presidendist oikumeenilises mõttest. Rahvaliidu Riigikogu fraktsiooni esimees Jaanus Männik teatab aga häbenemata, et Rahvaliit on kõigist Eesti erakondadest rahvusaadete kõige järjepidevam kaitsja, ehkki rahvuslusest lobisejaid on teisigi. Pole ju midagi üllatavat, et eestluse elujõudu hoiti ja säilitati kõik need pimedad okupatsiooniaastad üksnes kolhoosiesimeeste kabinettides ja kompartei büroodes.
Kõigis ettekannetes saavad oma osa “vaenlased! Tõdetakse, et presidendi järelevalveta jäetud lapselaste läbustamine Kadrioru lossis oli provokatsioon, vaenlaste hoolikalt planeeritud lavastus. Ma ei imesta varsti enam mitte millegi üle, isegi vist mitte selle üle, kui Villu ja Kadrioru-Tarmo peaksid kinnitama, et Rüütlitel tegelikult ei olegi lapselapsi!
LUGU TULNUKAGA
Arvo Sirendi nimetab Ilvest tulnukaks ning teatab, et tulnukad võivad minna tagasi sinna, kust nad tulid, eesti rahvas jääb aga siia. Jaan Sõrra aga räägib oma sõnavõtus sellest, kuidas Vene ajal alati tänati kõige eest komparteid ning tänab siis kõigi põllumeeste nimel Villut isiklikult, Rahvaliidu ministreid ja erakonna fraktsiooni Riigikogus.
Lõpuks aga võidab headus Estonia kontserdisaalis kogu maailma kurjuse ja Arnold Rüütel kinnitatakse Rahvaliidu ametlikuks presidendikandidaadiks. Selle otsuse poolt ollakse ühehäälselt, kõik saalis tõusevad püsti, aplaus ei taha vaibuda, nagu sooviksid rahvaliitlased lisalugu oma armastatud juhilt. Aga Rüütel ise on pinges, tal on kuidagi raske. Ta kordab aina, et on presidendikandidaat alles siis, kui Riigikogu ei suuda presidenti ära valida. Justkui vabandades toonitab Rüütel, et soovib kogu hingest Riigikogu põhiseaduslikule ülesandele president ära valida.
Kongressi redaktsioonikomisjon teeb paranduse eelnõu sõnastusse. Ära jäetakse vihje Rüütli kõrgele reitingule Eesti inimeste seas ja asendatakse see väljendiga “Arnold Rüütlil on endiselt rahva seas kõrge usaldus”. Mida mõtlevad sellest kõigest Rahvaliidu juhid, on mõistetav. Kui tõsiseltvõetav oleks see erakond ilma vapiloomata? Mida mõtleb Rüütel selles pealetükkivas sumbunud õhustikus?
* * *
Arnoldiaana
/Koostanud Toivo Paavle/
Nii, nagu kauged maad on hädas maavärinate ja tsunamidega, on Eestimaa nuhtluseks olnud arnoldid. Aeg-ajalt mõni neist nuhtlustest küll haihtub või jääb pärast käki keeramist molutama, aga siis aktiviseerub kohe mõni teine ja päris lahti me neist vist ei saagi. Ju seda tuleb võtta kui jumala vitsa, kui eesti rahva karistust joomise, hooramise, varastamise ja müüdavuse eest.
1. ARNOLD – ARNOLD SAI
Mäletate nn. töökollektiivide miitinguid Vene aja lõpul. Alalõpmata oli seal esipröökajaks üks Arnold, ilge internats, kelle ilus eesti liignimi oli kui mõnitus tollasele rahvuslikule ärkamisele. Nimetagem teda Arnold 1, kuid rõhutagem, et see ja järgnev indekseerimine on suvaline ega kajasta mingil moel konkreetse Arnoldi panust Eestimaa nuhtlemisel. Tänaseks on Arnold 1 areenilt kadunud, igatahes võitluse uues faasis Tõnismäel teda koos vanade seltsimeestega pole nähtud. Kas tema hing lehvitab punalippu juba kusagil pilve peal või kiristab ta veel maa peal hambaid, pole oluline, sest oma jälje ta arnoldiaanasse jättis.
2. ARNOLD – ARNOLD MERI
Seevastu tinaubade ja kuldtähega kaunistatud Arnold 2, kelle vägevamad etteasted on jäänud paljude aastakümnete taha, poseerib nüüdki siin-seal kui üks kõvematest Eestimaa vabastajatest. See Arnold ei väsi kinnitamast, et naiste-laste külmale maale saatmine, milles temalgi töökas roll, oli kiiduväärt ohutustehniline protseduur.
3. ARNOLD – ARNOLD GREEN
Viimatinimetatud Arnoldi ametivennal punavägedest, politruk Arnold 3-el, oli aurahasaak küll nirum, kuid tsivilistikarjäär sellevõrra edukam: temast sai koguni marionettminister. Hiljem aga osutus ta jõledaks nuhtluseks oma esivanemate maja tagasitahtjaile. Nimelt oli Arnold 3 sinna sisse roninud nagu kährik mägra majja ja tema väljasuitsetamine osutus väga kalliks ning vaevanõudvaks.
4. ARNOLD – ARNOLD OKSMAA
Kõik arnoldid pole siiski punavanakesed. Nuhtluste nooremat generatsiooni esindab Arnold 4, kes mõni aasta tagasi ullikesest klouni ja passiivse pederastina tõusis kiiresti meediatäheks. Tema saavutuseks tuleb lugeda, et ta masside lemmikuna tõi ilmsiks eesti rahva vaimsed huvid. Siinkohal tunnistan, et võin olla ülekohtune, paigutades ta nuhtluste nimistusse. Ehk tuleks toda Arnoldit valusa tõe ilmutamise eest hoopis tänada?
5. ARNOLD – ARNOLD RÜÜTEL
Ometi on kõik seninimetatud vaid könnid ja vajuvad peagi unustusehõlma. Tõeliselt suur ja jääv nagu päike on Arnold 5, kelle vägiteod said juba eluajal eeposesse raiutud. Ja õigustatult, sest tema on rohkem kui kõik ülejäänud kokku. 80ndate lõpul kuulutas ta samu tõdesid, mis olid kallid Arnold 1-le. Ta on tribüünilt lehvitanud Punaarmee paraadile koos Arnold 2-ga, on olnud hea kolleeg Arnold 3-le ning propageerinud eesti laulu nagu Arnold 4, seda koguni ÜRO-s. Vaat selline heeros on Arnold 5.
Aga kas pole ma mitte pimedusega löödud loll, võimetu eristama head ja kurja? Sest üha klaarimaks hakkab minema pilt, et Arnold 5-e seest on välja pugenud uus Arnold, palju suurem, ilusam ja sirgeseljalisem kui vana kest. Kui jünger Villu teab (PM, 19.06), et politoloog Toomla ei tea midagi, kui jutt on Arnoldist, ja teab, et väljaspool õukonda ei eksisteeri ülepea nii väärikat persooni, kellega Arnoldil suheldagi sobiks (PM, 26.06), mis siis veel minul siin piuksuda. Ja samal ajal tuleb nagu Orwelli Tõeministeeriumist suurvesiir Tarmo kinnitus, et Arnoldi lossis pole toimunud mingeid inetuid ekstsesse, kõik olevat vaid näitemäng. Nüüd ootaks juba ka sõnumit, et Arnold pole iialgi olnud kommunist ning pole isegi ENSV õhku hinganud. Jääb üle mõistatada, kas ta on inkarnatsioon Ivan Orava mälestuste poisikesest, kes ammustel aegadel käed rusikas venelaste sissemarssi jälgis, või on ta ufo pealt siia poetatud jumalapoeg paremast maailmast, sest üksnes pühamees Edgarist on patusele rahvale vähe.
On, kuidas on, aga mõistlikum on edaspidi poisslapsi Arnoldiks mitte ristida. Sellest võib tõusta vaid suur häda.
* * *
Kõik need presidendi kutid
/Lembit Nõgel/
ESIMEHE KÜMME KÄSKU JA PIDU: Jurist Lembitu Nõgeli reportaa? kümnetuhandenda rahvaliitlase sünnihetke peost.
Soh, nüüd on siis see temp kah tehtud, mõtlesin ma 18. juuni hommikul Estonia teatri poole marssides. Sest mõte, et ma peaksin kunagi enda jala tõstma Rahvaliidu kongressile, polnud mulle kangastunud ka minu kõige jõledamates painajates. Aga elu on täis ootamatuid käänakuid.
Teatrile lähenedes tabas mind esmalt pettumus. Teades-tundes Rahvaliidu valijaskonda, oleksin ma oodanud Estonia teatri ees hunnitul määral hobuseid, kaarikuid, Laz-busse, ehk mõnda ontlikku maainimest, kes ennastsalgavalt adraga asfalti künnab, et sinna veel viimasel hetkel kartuleid maha panna. A’ võta näpust! Ei olnud! Plats oli tühi mis tühi ja ühtegi hobust silma ei hakanud. Ainuke, kes vähegi hobuse nägu oli, oli uksel seisev Villu Reiljan, kes koos Tarmo Männiga soovijatel kätt surus. Mina seda just oluliselt palju ei soovinud. Seda, kus Stalini-aegseid busse ja sõnnikuvankreid hoiti, ei tea ma aga siiani.
PLEENUM, MITTE KONGRESS
Teatrisse sisenedes lootsin ma naiivselt, et äkki saan enne palagani algust ka Rahvaliidu kulul ühe lonksu kohvi juua. Ja vast oleksingi saanud, kui ma nii umbes viis tundi varem oleksin kohale jõudnud. Sest lauad, mis saali ette olid kaetud, oleksid kui tsunami alla jäänud ning kõik kohvianumad tegid nukralt “kõrr-kõrr-kõrr” ja taldrikuid kattis vaid tore küpsiste puru.
Saal oli inimesi täis. Lavale oli säätud kaks suurt ekraani, kõnepult ja lauake. Kõik sumises ootusärevalt. Mina seadsin ennast pea viimasesse ritta ja hakkasin lehitsema uksel antud Rahvaliidu voldikut, ajakava ning Villukese poliitilise ettekande teese. Äkki tõusid kõik püsti. Mina siis ka. Ja siis istusid kõik uuesti maha. Mina siis ka. Miks selline püstikargamine vajalik oli, jäi mulle esmahetkel hämaraks ning alles mõne aja pärast mõistsin, et võib-olla pressis ennast sisse tootem. Elik Rüütel.
Tõenäoliselt see vast nõnda oligi, kuna kohe pärast seda sebisid ennast lavale kolm inimest, kes kaunis enesekindlate nägudega lauakese taha maha potsatasid ja pleenumi avasid. Vabandust – kongressi.
KOLM SELLI LAVAL
Esmalt ronis kõnepulti Lea Kiivit. Ta rääkis seal midagi. Siis tõusid jälle kõik püsti. Mina ka. Uks löödi valla ja sisse rammisid üks poiss ja kaks tüdrukut. Poisil Rahvaliidu lipp käes. Tüdrukutel poln’d midagi käes. Ja kõndisidki vahval rivisammul lava poole, poisil lipuke uhkelt tilpnemas ning plikad varmalt tema järel, Rahvaliidu hümn taustaks. Üks kiilaspäine onu, minust nii kaks rida eespool, tegi seebikarbiga üle inimeste peade pilti. Hakkasin ennast juba maha istutama, kui jälle kõik püsti kargasid. Mina siis ka. Mängiti Eesti Vabariigi hümni. Ettenägelikult oldi mõeldud ka sellele, et kuna enamikul saalisviibijatel on tõenäoliselt rohkem Eesti NSV hümn meeles, siis oleks kindluse mõttes parem lasta Eesti hümni sõnad laval asuvale ekraanile. “Laulge kaasa” või midagi?
Sellega ühele poole saadud, algas kongressi juhatuse valimine. Tehti ettepanek valida juhatusse kolm inimest. Täiesti juhuslikult sattusid need inimesed istuma juba laval lauakese taga. Hääletati. Kõik olid poolt. Vastuhääli ning erapooletuid inimesi polnud.
Kiilaspäine papi tegi seebikarbiga juhatusest pilti.
Sekretariaadi valimine. Kõik olid poolt.
Vastuhääli ning erapooletuid polnud. Kiilaspeal jälle üks pilt perealbumis juures. Mandaadikomisjon. Redaktsioonikomisjon. Häältelugemiskomisjon. Kõik poolt. Klõpsklõps-klõps, ütles kiilaka fotoaparaat.
REILJANI TEESID
Siis anti üle Rahvaliidu kümnetuhandes parteipilet. Selle sai keegi mehenäss, kes nägi punktuaalselt välja nagu Hillar Kohv. Tegelikult oli ta nimi hoopis Kuno Erkmann ja kuna tema vapustav parteipilet oli suurelt ekraanile fokusseeritud, said kõik teada ka tema isikukoodi.
Ja lõpuks ometi hüppas pukki suur valge pealik Villu Reiljan, et kanda ette “Eestimaa Rahvaliidu XIII kongressi poliitilise ettekande teesid”. Need olid ikka väga ilusad teesid. Mul käis kohe vikat südamest läbi! Eriti meeldis mulle teeside punkt 3, mis paberil näeb välja nõnda:
“Arnold Rüütel on olnud Eestile väga hea president:
– Arnold Rüütel on Eestit juhtinud murrangulistel ja rasketel aegadel, tema eestvedamisel on Eesti Vabariik taastanud oma liikmelisuse ÜRO-s ja saanud Euroopa Liidu ning NATO liikmeks.”
Ma tahtsin natuke oksendada. Muuhulgas sain ma ka teada, et Arnold Rüütel on olnud a) Villu õpetaja; b) palju laiahaardelisem ja tasakaalustatum sihtide seadmisel, võrreldes Lennart Meriga; c) leidnud suurt tunnustamist; d) tervislik, sportlik, suitsu- ja alkoholivaba. Lisaks eelnevale selgus, et Kadriorus pole kunagi mingeid pidusid olnud.
HIINA VANASÕNA
Seltsimeeste Mangluse, Opmanni ja Alliku kõnesid ei viitsi ma kommenteerida. Vast niipalju, et kõik kõned algasid ja lõppesid Rüütli kiitmisega ja muu jutt oli seotud hoopistükkis Rüütli kiitmisega. Aplausid. Ma arvan, et Rüütlit kiitvad.
Ning siis saabus pleenumi, vabandust, kongressi, orgasm! Pärast tund aega kestvat eelmängu tuli see lõpuks ära! Nimelt Rüütel kõnepuldis!
Nagu suurele mõttetargale ning mõistukõnelejale omane, alustas maskott enda jutukest hiina vanasõnaga: “Üks pilt on parem kui tuhat sõna.” Vaatasin otsivalt ringi, et kus siis tõlk Eero Raun on, kes selle vembu-tembu väljendi mulle ära seletaks, a’ ju tal oli vast midagi paremat teha. Äkki oli ta suflöör?
Loomulikult oli Rüütlil veel jagada kümme käsku. Poliitikutele. Ma nii imestasin, et Rüütel ei olnud va käsulaudu valmis treinud, mida siis ustav Sancho Panza, vabandust, Tarmo Mänd, vähegi poliitikute nägudega inimestele laiali oleks jaganud. No ju see jäi vast kahe silma vahele.
MIDA NAD SIIS HÄÄLETASID?
Kahjuks asi jätkus. Küll rääkisid seal Ene Tomberg, Ülle Juht kui Jaan Urbla (viimane, muide, on Sven Mikseri näoga Rahvaliidu noortekogu esimees). Tulid veel Tõnis Rüütel, Jaan Sõrra ning muidugi Sirendi. Tema seletas, kuda Ilves on värdjas ja ega Laar kah parem pole, kuna tema toetas t?et?eeni terroriste.
Ning hakkaski hääletus. Mida nad täpselt hääletasid, ma aru ei saanud, kuna Rüütel ju ütles, et tema pole kandidaat. Ent ometi võeti ühehäälselt vastu Eestimaa Rahvaliidu erakorralise kongressi otsus: “Kui Riigikogu ei suuda presidenti valida, seab Rahvaliit valimiskogus presidendikandidaadiks ARNOLD RÜÜTLI.”
Aplaus. Ovatsioonid. Kiilaspea ja pilt. Blond tibi juhatuse laua tagant viis Rüütlile lillebuketi. Ja oligi läbi. Või mitte päris. Kuna siis tuli jälle püsti tõusta, sestap lipp vajas ju Rahvaliidu hümni saatel välja viimist. Mina enam ei tõusnud.
Lahkudes teatrimajast kuulsin, kuidas leitsakusse haihtus eemalduvate hobuste kabjaklõbin?
* * *
Vanad kamraadid:
/Kogunud Peeter Ernits/
Eduard Näpp (Rüütli klassivend ja kamraad Audla algkoolis ja Musta mere laevastikus. Tallinna sadama veteran): Mina tunnen Arnot. Arnoldiks muutus palju hiljem. Kui Arno isa teaks, milliste kohtade peal poeg hakkab kunagi istuma, tõuseks hauas sirgeks.
NN (R kursusekaaslane, endine majandijuht): Iga inimene tahab tõusta nii kõrgele, kui tiivad kannavad. Temale tuli juhus appi. Oli Teaduste Akadeemia põllumajandusteadlasest presidendi Eichfeldi usaldusalune. Majand, kus ta töötas, oli akadeemiku kaitsemajand. Kord organiseeris kahele poliitbüroo liikmele inkognito puhkuse Eestis. Sealt algas kiire tõus.
Endel Ennemuiste (R klassivend ja kamraad Audla algkoolis): Võileib tuli kooli ühes võtta. Kooliaias kasvatati porgandeid. Porgandisöömine oli kohustuslik. Kooliteenija keetis teed ja tegi porgandid puhtaks ja lõikas veel neljaks. Arnold sõi oma porgandi alati ära, mulle hakkas vastu.
Ta on kass. Hiilib tasakesi, on puhas ja armas ja teeb “kurr”. Aga saagi peab kätte saama. Ja lapsest saadik mäletseja – sööb sisse ja nämmutab ühte asja nii kaua, et paha hakkab. Mäletseja kass.
Oma nime unustas ära, kui Gorbat?ov teda “vene metsa” ees sõimas. Teab, et rahvas hoiab teda kõrgel. Tal pole midagi karta.
Amanda Ling (R klassiõde Audla algkoolis): Pidas ennast paremaks. Tema jutust jäi mulje, et nii ilusat inimest nagu tema polegi. Ju ta teadis, et Neeme Ruusi tütre naiseks võttis. Siis läks punaseks.
Arne Kuusmann (R kursusekaaslane): Ta on liiga ettevaatlik. Võiks olla veidigi julgem, siis paistaks teises valguses. Väga hästi läks tüdrukutele peale. Oli väga tore, kui tema kedagi tantsima võttis. Brünett, armsate lokkidega.
Jaan Utno (R kursusekaaslane): Ei suuda otsustada. Endal on otsust langetada väga raske. Raamid talle sobisid. Siiamaani võid sa minna ja ei sammugi kaugemale. Kui veel astud, oled raamidest väljas ja saad karistada. Talle raamid sobisid. Kardab ohtu tagantpoolt. Äkki kuidagi ületab võimupiire.