PUNK ON MÄLU: Eestisse sattus kunagi kontsertpaik Helikassetitehas, kuhu omakorda sattus PiL. Kuna KesKus laiviarvestusi (ja -arvustusi) toime ei pane, lubas Aarne Seppel, kes oma lollimatel hetkedel töötab Postimehes, kokku koguda pisikes kollaaži inimestest, kellele kas siis Johnny Rotten koos Sex Pistolsiga või John Lydon koos PiL-iga midagi tähendada võivad.
Nagu Eesti vast kuulsaim punkar Villu Tamme asjatundlikult kirjutas, ei ole Sex Pistolsil ja Public Image Ltd’l midagi ühist peale selle, et John Lydon oli mõlema bändi juht. Sex Pistolsi ajal kandis ta nime Johnny Rotten. Keskus küsis mõnelt Eesti suuremalt ja väiksemalt pungiinimeselt, mis on nende esimesed mälestused seoses Sex Pistolsiga, sest Pistolsid tulid siiski esimesena. Selgus, et primitiivsevõitu fuck off mentaliteediga bänd jõudis Eesti noorte teadvusesse päris kiiresti, abiks nii Soome televisioon kui ka müstilisi teid pidi levinud vinüülid, millelt sai lindile salvestada.
Meenutuste korjamise ajendiks oli Tallinnas Helitehases toimunud Public Image Ldt kontsert.
Uuno Laur
Eesti esimene punkar pajatab, kuidas hakata punkariks
Aastast 1977 on esimene mälestus, aga põhiline värk on see, et 1978. aasta jaanuaris pidi Sex Pistols esinema Soomes. Mingisugune perede liit hakkas protesti avaldama, et ei saa lubada sellist ansamblit Soome. Kohe lausa kolmel õhtul järjest Soome uudistes räägiti Pistolsist ja näidati ka mingeid muusikalugusid. Kontsert jäigi ära.
Esimene kokkupuude teleekraanil pungiga oli Soome televisioonis, see oli 1976. aasta aprillis, ma ei mäleta, mis saade see oli, noortest oli juttu. Seal olid pungisugemetega tüübid, ja just tütarlapsed olid seal. Siis mul olid veel nagu tollel ajal ikka kõrge kontsaga kingad, laiad püksid, vest ja pikad juuksed.
Septembri alguses 1977 lasi Olev Erlich The Stranglersit neli lugu. Mina ühe loo jõudsin lindistada – “Get A Grip On Yourself”. Aga naabermajast üks mees sai kõik neli lugu ja siis ta neid suvel mängis. Mingi ootus nagu oli õhus, et midagi peaks tulema, mingi värk. Siis me kõik olime Slade’i, Sweeti, Alice Cooperi ja The Glitter Bandi mehed. See ikka pööras mind täielikult pungiliini peale. Kuigi Raul Saaremets ütleb, et punkariks ei hakata, punkariks sünnitakse, siis mina võin täpse kuupäeva ka ütelda, millal ma punkariks hakkasin. Olid Soome presidendi valimised jaanuaris, Kekkonen valiti muidugi. Iga kord, kui Kekkoneni hääl tuli, panin ma haaknõela endale pükste külge, siis oli selline komme, et haaknõelad olid pükste välisküljel ülevalt alla. Sai otsida igasugu atribuutikat, mida endale külge toppida.
PiL mulle õudselt meeldib. John Lydon ju ütles ka oma viimase plaadi kohta, et on väga uhke selle üle. Muidugi oli mul pilet ostetud ja läksin.
Teet Korsten
Ajakirjanik ja teoloog usub, et Jeesus oli punkar
Sex Pistols oligi esimene ansambel, ta jõudis minuni vähemalt seitsmendas klassis, mina olen 1967 sündinud, see pidi olema 1980. aastal. Kohe kui Sex Pistols tuli, me teda muidugi ei kuulnud, aga ikka oli hämmastav, et Kohtla-Järvel, okupeeritud Eestis hoidsime kätt pulsil. Muusika jõudis meieni vinüülidel.
Järgmisena tuleb muidugi Rock Summer ja siis järgmisena see, et ma olin ostnud PiL-i pileti Tallinnasse, aga leidsin ennast hoopis kontserdil Riias, sellepärast, et kaks kontserti lükati kokku, liiga vähe oli Eestis müüdud pileteid. Nüüd ma lugesin Postimehest Tuuli Põhjaka intervjuud John Lydoniga ja natuke tundsin talle kaasa. Selliseid intervjuusid on väga keeruline teha, kõige meeldivam ei ole selliseid intervjuusid teha.
Kui minna paatoslikuks, siis punk andis vabaduse. Mina hiljem õppisin usuteaduste instituudis, aga esimene asi, mis andis vabaduse, oli punk. Kirik ja punk ei ole vastuolus. Jeesus oli punkar. Hipide ajal muidugi räägiti, et Jeesus oli hipi. Võib-olla ta oli hoopis punkar. Rahavahetajate templist välja peksmine oli väga punk tegu.
Kui oli esimene Rock Summer, siis ma põgenesin kollatõvehaiglast, pidžaamas, istusin taksosse, kodus panin teised püksid jalga, ilmselt ma siis enam ei nakkunud ja sain ka kiiresti terveks. Ida-Virumaalt sõitsin suuresti just Public Image Ltd pärast Tallinnasse. Seal sain kokku pruudi ja tulevase lapse emaga.
Lauri Leis
Pungiga rinda pistev muusik jutustab, kuidas pungiplaadil mäest alla lasta
Ise kuulsin Sex Pistolsit hilinemisega – nagu paljut muudki. Kui rokikuulamise iga kätte jõudis, siis vanemad kolleegid, tulevased kaasvõitlejad, nägid neid Soome telekast, aga mina kuulsin seda lihtsalt kellegi räsitud kassetilt. Salvestasin siis samalt kassetilt Pistolsi “Never Mind The Bollocksi” albumi oma lintmakile, mille olin onult kingituseks saanud. Vist oli see Nõukogude Liidu esimene lintmakk, marki enam ei mäleta, aga seal põles roheline tuluke. Seda makki kuulates tuli sealt kärsahaisu, kui lint läks kuumaks. Mäletan, et selle Sex Pistolsi albumi saatel oli mõnus magama jääda, uni tuli peale. Arvan, et see pidi olema 1984. aasta, kui mina selle avastasin.
Juhtus ka muid pungiasju, Generaator M ja Sex Pistols tulid nagu korraga. Ja kui ma Pistolsit sõbra juures ümber salvestasin, siis sõbra isa ütles, et see küll muusika ei ole, see on nagu saeks Družba mootorsaega.
Kui lõpuks õnnestus vinüülplaati käes hoida paar aastat hiljem, sain selle plaadimäelt laenuks. See oli mul kilekotis ja hakkasin koju minema, libastusin ja enda ehmatuseks kukkusin istuli kilekoti peale ja sõitsin Pistolsi peal plaadimäelt alla. Mingi ime läbi jäi plaat terveks, muidu oleks see olnud katastroof. Arvatavasti oleks läinud maksma umbes 40 rutsi, mis oli peaaegu pool madalamast kuupalgast.
Nüüd on mul au Vennaskonna koosseisus soojendada PiL-i. Ma ei suutnud uskuda oma õnne, kui 1988. aasta festivali Rock Summer esinejate seas kuulutati välja Public Image Ltd, mis oli mu selle hetke suur lemmik. Aasta hiljem esimest korda klassiga Soome pääsenuna, palusin end juhatada plaadipoodi ja ostsin sealt PiL-i kõige eksperimentaalsema albumi “The Flowers Of Romance”. Kuna mul polnud veel vinüülimängijat, palusin tuttaval, kes juhtumisi on profimuusik, salvestada see kahele audiokassetile, minu ja mu sõbra jaoks. Teist korda see muusik aga keeldus Lydoni albumit ümber salvestamast, öeldes, et jubedamat asja pole ta oma elus veel kuulnud.
Hardi Volmer
Muusik mäletab fotot
Pistolsid ilmusid suure käraga areenile 1970-ndate lõpus, kui mina pealinna tulin. Vaevatud lääne töölisnoorsoo nimel kraaklejatena, nagu neid välja lasti paista, nad mulle erilist huvi ei pakkunud. Primi-muusika, vastik väljanägemine ja meie jaoks snobistlik protest. Küllap Soome TV-s näidati, aga mina neid nägema ei sattunud. ERKI-s ent selgus kohe, et punk on lahe, eelkõige just seetõttu, et pillimänguoskus on seal üsna teisejärguline ja võimude silmis oli see toona kõige kardetum lääne kultuuripandeemia. Siin väljendus imelisel kombel järjekordne nõuka-skisofreenia. Vaevatud lääne töölisnoorsoo protest osutus maailma prole-paradiisile täiesti talumatuks!
Üldiselt kõditasid mu muusikalist maitsemeelt tol ajal igasugused uue laine kollektiivid, kuni kümnendi lõpul ilmus Rock Summeri lavale PiL – kõige kütkestavam ja omapärasem nähtus sel rokipeol. Minu rõõmuks kinnitas mu kahtlusi ka mu viiuldajast sõber.
Muidugi oli John esimene külalisartist, keda ma lava taga tülitasin ja kuna ta oli kohe nõus kohalike rokimeestega ühispildile tulema, siis teisi ma ei vaevunudki moosima.
Hiljem kohtusime põgusalt iga kord, kui nad siin käimas olid, aga kõige südamlikum oli viimane kohtumine Rock Summeri 25. aastapäevapeol. Mulle tehti ettepanek hakata nn väikese lava “pealepanijaks”, millise töö ma ka rõõmuga teha võtsin, sest sel püünel esines ka PiL.
Oli vihmanätske ja nukker pidu, uskumatult vähese publikuga. Suurejoonelisena mõeldud korduspildistamisele laulukaare alla tulid peale minu ja Johni ka üks Kreeka punkbänd ning käputäis kohalikke muusikuid eesotsas Ivo Linnaga, aga kõik need hämaras ja vihmas plõksitud pildid said paraku udused.
Pärast, lava taga transporti oodates, rüüpasime Johniga viimast õlut ja pugesime pimedale rõdule suitsetama, aga sääl selgus, et mul olid sigaretid otsa saanud ja Johni Marlboro pakiski osutus olema viimane sigaret. Kimusime siis koos seda ainsamat ja mäletan teda nukra muigega pajatamas äsjasest vedamisest. Nimelt oli teda kasutatud mingi piimatootja või-reklaamis, mille eest saadud honorar olla lahendanud ta rahapained pikaks perioodiks. Piinlik tunnistada, aga see tekitas minus natuke alatut, kaastundega segatud kahjurõõmu. Selline melanhoolne kohtumine tolle karismaatilise punkikooniga.
Muidugi katsun tema eelseisvale esinemisele pileti saada!
Villu Tamme
Muusik, kes ajab asjad ornungisse
Ütlen kohe ära, et kui artikkel tuleb “Rotteni kontserdist” ja Sex Pistolsist, ei ole ma üldse nõus kommenteerima, see on nagu PiL-i mõnitamine. Sex Pistols ja PiL on täiesti erinevad nähtused, mille ainus ühisnimetaja on John Lydon, kelle pseudonüüm Sex Pistolsis oli Johnny Rotten. PiL-is on ta nimi John Lydon, ilma mööndusteta. Seega ei lähe ma päris kindlasti Rotteni kontserdile, vaid PiL-i kontserdile.
Hm, vaatan, et tegelikult see eelmine lõik sobibki hästi minupoolseks kommentaariks. Et kui toimetuse arust on kah sobiv, siis võib selle siit artiklisse kopipeistida, aga loomulikult kärpimata ja muutmata.
Valner Valme
Muusikakriitik ja melomaan mõtleb, kes ajab inimese punkariks
Sex Pistolsit ma teadsin enne kui seda musa kuulsin. Nimi, logo, lege. Praegu käin Sex Pistolsi kotiga, sest “Never Mind The Bollocks” on kõige ilusam albumikujundus läbi aegade, tibukollane, roosa ja šefi šriftiga. Ma ei tea, kas Pistols ajas mu punkariks. Putin ajas. Miilits, vene armee, nõukogude värdjad. Teisalt ka kombineevärvi hall argipäev. Kuigi lapsepõlv oli kaunis ja kirgas, siis miski oli nagu puudu ENSV-s. Vabadus sai ise võetud. Ostsin kardinapoest kõige kirjuma kanga ja lasin ateljees kalifeedeks õmmelda. Värvisin juuksed briljantroheliseks, ajasin enne turri ka. Ses mõttes olin ma juba punkarina rohkem Public Image Ltd kui Sex Pistols, kuigi Pistols on ka cool, aga PiL-i kolm esimest albumit on maailma parimate seas siiamaani. Üürake korraks kaasa “Pablik imiii-iidzh” ja te saate aru. Vaadake varaseid videoid. Loomulikult läksin ma ka nüüd naabertänavale laivile, kuigi John on vana, paks ja kole ja ajab vahepeal kahtlast juttu. Veel enam, ma võtan 13-aastase tütre ka kaasa. Ma käisin 1988 muidugi ka. Tollal oli see paavsti maaletulek. Ma 18-aastasena trügisin üsna ette ja me punkidega tõmblesime religioosses ekstaasis, või noh, ma võin seda enda kohta öelda. Võib-olla mõni hoopis ropsis pettumusest, et pole päris punk. Vahepeal oli vaja lavale ka vahtida ja mummuline sõgedus šeikis ees, kiljus ja kiunus, tollal oli tal veel kõrge pehme hääl. Lisaks rastapatside maaletooja.
Umbes 1990, kuna ma ei riietunud nagu Exploited, vaid pigem omasoodu ja oma arust stiilselt, oranžid juuksed ja muu, siis öeldi mulle Viljandis järele: Johnny Rotten ‘88! See pigem oli mõnitav, kuigi ma ei tea, kust otsast, aga mulle kompliment. Sõbrad ka ütlesid: jee! Pane edasi, raisk.
Punk läheb mööda. Punk ongi selles, et eitab ennast ka. Mitte et riietun malli. Räägin: oi! oi! Public Image Ltd on rohkem punk kui Sex Pistols, sest PiL saatis perse bändi, manageri ja kogu pungi ja tegi veel kreisimat ja radikaalsemat asja. See on pungi jäävuse seadus. Natuke kardan ka seda Tallinna kontserti.
Sellised olid minu mälestused vanadest aegadest ja ettekuulutus tulevikku.
Merca
Näitleja, kirjanik joigub: “Et siis Sex Pistolsist?”
Millal ma neist teadliqx sain? Huvitav, et mälusopist ei terenda ühtki “Ahaa!” momenti. Erinevalt Dead Kennedysest või Richard Hellist – nendega esmatreffamist mäletan hästi. Väga võimalik, et sattusin Pistolsi otsa qskil malevas, qs suurelt lintmakilt mõne suvevelle konservmusa sai qulatud.
Kindlalt tean väita, et qi Nõmme kultras esmakordselt Generaator M-i “Kana” kõrvu hakkas, teadsin, et see põhineb Sex Pistolsi “My Wayl” ning “Ai-ai-ai, quli kerre ma sain” “Stepping stone’il”. Ma ei saa väita, et Pistols imendus musse emapiimaga. Tema pidi hiljem hoopis hambad ristis taluma hetki, mil võimatu teismik makilt täisvõimsusel seda & muud kakofoonilist tümmi lasi.
Ok, mõned lood minule-mutikesele ikka meeldisid ka nagu Bamby tapmine, prantsuskeelne anarhist ning “Something Else”, “The Great Rock’n’roll Swindle’i” avalugu kah. Pole imestada – tema nooruses ruulisid ju valsid, foxid & polkad, sekka näpuocaga lipsit.
Kahexakümnendail ei teadnud ma brittide tollasest elust ööd ega müci. Vastik kapitalistlik riik oli, qs töölisi expluateeriti jõhkralt. Nii meile koolis seletati & lehtedes pajatati. Igal pool lokkas narkomaania, noortel polnud mingit helget tulevikq, erinevalt Nõukogude Liidust, qs kõik olid võrdsed. Nüüd olen inglise seriaalide toel suutnud likvideerida valged laigud Suurbritannia ajaloos, mistap mõistan mõningaid Pistolsite laulusõnu täna paremini. Meil polex toona ilmaski saanud Liidu hümni nii väänata, ilma et teatud asutustest mehed polex käsa väänama tuld & päris räigelt. Ex ta ole…
EÜE-kad võcid Pistolsilt rühmalaulude tarbex üle mitmeid viisijuppe. “Friggin’ In The Riggin’” lauldi ümber “Elu see on pidu, qid me marsirood on hoos…”, “L’Anarchie Pour Le UK” sai Gorbachovi karskuskampaania ajal refräänix sõnad: “Sest nõnda kained me, aina laulame EÜE-s”.
Lõpetusex üx lugu. Juulitasime miskis ühikas. Äkki oli tipi oma? Oli õlut, kindlasti. Keerutasime muu hulgas ka taldrikut. Kucusime välja Sid Viciouse vaimu. Küsisime ta käest seda-teist. Mind huvitas, kas Sid võix mind suudelda. Taldrik vastas: “Jah.”– “Millal?” uurisin mina. “Kohe,” vastas nõu.
Ja siis ma tundsin tõepoolest, et keegi suudleb mind. Teised naersid. Muidugi näeb see tobe välja, qi keegi mokkade & keelega õhus iminaplemist imiteerib. Pohl, ju. Mina usun siiani, et surnd Sid Vicious mind suudles, vot!
Toomas Hendrik Ilves
President pajatab Juku-Kalle Raidile pungi tulekust USA-sse
Kui juba pungist ja Sex Pistolsist lobiseda, peaks rääkima kontekstist. Sina olid sel ajal USA-s, punk laekus Suurbritanniast.
1975, kui Sex Pistols esmalt pildile sigines, oli rokkmuusikas tekkinud sihukene kummaline olukord, kus rokk oli jõudnud mingisse paigaltammumise faasi. Ühelt poolt aina keerulisem ning põhjalikum progerokk nagu King Crimson, Yes jne – asetaksin samale pulgale ka selle aja David Bowie –, teisalt aga nii-öelda lihtsalt rokk, mis oli jõudnud omaenda kordusesse. Kirjanduses tõmbaks paralleeli olukorraga, kus uus raamat tugineb eelkõige varem ilmunud teostele. Rokiga sama asi: toimus eneseleviitamine. Näiteks Bruce Springsteen ja tema “Born To Run”, mis kubiseb viidetest varasemale rokile nagu Roy Orbison jt. Jõud kippus kuhugi kaduma.
Ja lisaks võttis maad veel üks põnev trend, sellised pungieelsed, pooleldi põrandaalused grupid nagu Talk Talk, Music Machine, aga miks mitte ka Lou Reed, kes oli samuti põrandaaluselt boheemlik. Kuigi ka Reed flirtis progega, näiteks tema plaat “Berlin”.
Ja siis korraga.
Nojah. Ja siis korraga lendas Inglismaalt kohale selline primitiivne, aga väga jõuline fuck-off attitude’i kandev laine. Esimesed, kes minuni jõudsid, olidki Sex Pistols ja The Clash. Kuigi Sex Pistols oli Malcolm McLareni poolt selline kunstlikult loodud projekt. See vend tabas ära, et taoline asi töötab, kuna paljud olid kaasajast tüdinud ning tahtsid midagi hoopis tooremat. Midagi, mis mõjuks nagu võib-olla Elvis 1950-ndate algul.
Mina sain üsna kiirelt pungile jaole, kuna kuulasin toona tänaseks ammu kadunud raadiojaamu, mis mängisid värskemat kraami üle ilma.
Kuivõrd see punk toona šokeeris?
No ei tea. Selleks ajaks oli rokk muutunud ikka juba väga laiaks mõisteks, erinevaid voolusid leidus seinast seina. Punk vastandus näiteks progele, ehkki mõlemad pärinevad ikkagi samast allikast. Lihtsalt tänavapilti siginesid mingid grupid, haaknõelad kõrvades. Vähemus. Nagu Juku-Kalle.
Nende kreedot võiks sõnastada enam-vähem “Back to basics”, mis kandis samal ajal ka “Fuck you!” sõnumit.
Mul ikka tuleb tänaseni mõnikord tuju peale ja kuulan punki. No kui on sihukene meeleolu, et mingu kõik kuradile.
