Oo jaa, sõbrakesed, kurrama kevade murrab sisse. Ei see tähenda, et tingimata kuumaks suveks läheb, võibolla läheb lihtsalt niisamuti nagu mineva aasta läks. Aga juba võib kampsuni peale tõmmata jaki, ei kasuka. Või siis kasuka alla panna teesärgi elik öösärgi, mitte vammuskampsiku. Või panna kasuka asemel kahjukat, kahjumis nagu me loovtöötajad omadega niikuinii-nõndakuinõõ oleme. Aga kevik tuleb, keväjäs on õige eesti mees, nimeks on tal Kevin Jüriöö või Kertmorten Volbrihommik. Vahet pole? On küll. Kes mäletab, millise suitsumargi lõugan see kunagi oli? Mitte üks kurask. Kuues käik. Pohlad.
HAMBAPASTAT SIISKI EI TULE
Ma vist kirjutan seda veergu siin umbes kuuendamat aastat ja millegipärast on mul kogu aeg olnud niisugune siivas tunne ihuvahel, et toidujutus ei tohi asjade pärisnimesid eriti mainida, et siis kisub nagu reklaamiks ja see jälle polla eetiline või mis kõik või mis kõik veel eriti iganes.
No kamoon.
Kuus aastat tuleb kottida – aga võibolla oli see hoopis seitse või kaheksa, tõesti ei mäleta, igatahes ammu – et kohale jõuaks lihtne tõde. Keskulehes võib teha mida kõike iganes. Tahan, reklaamin. Tahan, mölisen. Tahan, ütlen maailma kõige ilusamini. Ja üleüldse. Nüüd hakkan rämedalt kompenseerima ja tagasi tegema, igas jutus reklaamin natuke mõnda toodet või nimetan ta vähemasti ära, kui tema vähekenegi teemaga seonduda võtab. Ei hakka ümber nurga seletama, et “tundmatuks jääda mitte sooviv, ent autoripoolse moraalse kiiksu tõttu siiski tundmatuks jääv vorstivabrik viie kilomeetri kaugusel Naissaarest põhja suunas”.
Aga auka, hambapastat ja pesukaitseid ei tule, kuni nad veel söödavad ei ole. Hambapastad on kõik faking piparmündimaitselised ja sobivad ainult lambalihaga, kui see on kuue aasta tagune, Kuu pealt pärit ja krõbedaks külmutatud. Öäkk.
PRUUN JOOK SUPI SISSE
Mõtlesin, et reklaamiks pruune limonaade. Sest nendega saab tegelt süüa teha ka. Pruunidega on jabur lugu – tegelt ja üleilmselt on ju ainult Coca-Cola. Jaa, ma kirjutasin selle nime välja. Väheseid respektaableid maailmanimesid, kes tublisti üle saja aasta rajal ja seda tänu senilöömatule maitsele. Vean iga ahviga kasti õlle peale kihla, et korjan koka eksimatult igas pimetestis suvalise viie libakoola seast välja. Ükskord oleksin peaaegu tünni saanud kolme-koola-testis, sest kaval sõber oli kõigisse klaasidesse Cocat valanud. Aga ma sain ikka aru.
Kurele käigu kõik korporatiivsus ja muu junn, see üks toode on neil hea. Igast apelsinilimpse võivad kõik sama hästi toota. Ja mis siis, et Hull õun on jou-lahe-toode ja pruuni värvi, ikka on õunalimpsi mekk. Hea, aga sorry, ei-koola ju. P-sõnaga jooki ma ei maini, sest ma räägin ainult headest asjadest. Nagu Baikal.
Mäletate Baikali? Aastast 1976? Ma ei tea, kas ta oli või ei olnud nõukogulaste vastupunn Coca-Colale, aga ta on parem. Tõsi küll, ta on sootuks teine jook, ainult värv on sama. Ja saada polnud teda eriti ka disainimisjärgsel Bre?nevi-ajal. Nüüd on. Koolapähklit N.Liidus ei kasvanud, topiti eleuterokoki juurt ja viinalille ja loorberiõli ja saadi väga hea jook. Minge ostke poest.
Tänane toiduvihje on lühike – nii CC kui B sobivad suurepäraselt kastmetesse suhkru asemel (siis tuleb tugevalt redutseerida) või ka suppide sisse. Proovige – üllatute. Meeldivalt!