Mis oleks, kui võimalus informatsiooni virtuaalselt salvestada oleks tekkinud enne Gutenbergi? Kas siis, kui elektrooniliselt salvestatud informatsioon oleks eksisteerinud juba 600 aastat tagasi, oleks Saksamaal Meinzis sündinud Johannes Gensfleisch zur Laden zum Gutenberg rännanud ikkagi Strasbourg’i ja seal 1430. aasta paiku hakanud tänapäevasele trükikunstile aluse pannud katsetusi tegema? Vaevalt! Milleks leiutada trükiste paljundamist liikuvate trükitüüpide ja pressi abil, kui tekstid salvestuvad klaviatuuri klõbistades kõvakettale, on arvutist väljaprinditavad ja hetkega ülemaailmselt levitatavad.
Samaviisi võiks mõelda, et kas trükitud vaimuvara vajab inimene, kes on üles kasvanud televiisorit vaadates, arvutimänge mängides, messenger’is suheldes, e-kursusi läbides ja e-ülikoole lõpetades, Wikipeediast ja elektronajakirjadest teadmisi ammutades. E-elu juurde käib ka e-armumine, digiallkirjaga abielutunnistus, lapsukese e-sünnitunnistus, e-leping korteri ostuks ja lõpuks e-surmatunnistus. Taoline pilt polegi võimalikust tulevikureaalsusest kuigi kaugel. Üks märkus aga siiski. Lapsukese sünniks võib e-armastus olla toredaks sissejuhatuseks, kuid vaja on ka inimlikku, mitte vaid virtuaalset lähedust.
Inimliku läheduse, sotsiaalse suhtluse vajadus on üldisem ja ilmselt põhiline põhjus, miks eksivad need, kes arvavad, et paarikümne aastaga on trükitud vaimuvaraga lõpp ja raamatukogudki ajaloomuuseumideks ringi kujundet.
7,5 miljoni teaviku digiteerimisest
Michigani Ülikoolis Ameerikas on käimas koostöös Google’iga projekt, mille tulemusena digiteeritakse kogu selle raamatukogu sisu. See tähendab 7,5 miljoni teaviku digiteerimist lehekülg-lehekülje kaupa. Kogu seda hiigelprojekti rahastab Google. Michigani Ülikooli raamatukogu tehnoloogiadirektor ja Google’iga koostöö projekti juhi John Wilkini arvates teeb Google seda lähtudes oma missioonist organiseerida ja korrastada kogu maailmas olemasolev informatsioon, teha see üleüldiselt kättesaadavaks ja kasutatavaks.
Tarviliku leidmiseks rakendatakse Google’i suurt ideed perfektsest otsingumootorist, mis saab täpselt aru, mida te mõtlesite ja annab teile tagasi just selle, mida te tahtsite. See tähendab soovitu otsingut keerulise algoritmi abil, kus muuhulgas tulevad mängu nii teose autor ja pealkiri kui ka selle sisu kirjeldavad märksõnad. Lõpptulemusena on iga selles tippraamatukogus leiduv teos üle võrgu leitav ja kõrgekvaliteedilise pildina ekraanilt lehekülg lehekülje kaupa loetav. Küsimusele, kas nad ei karda, et pärast idee teostumist raamatukogudel külastajaid enam polegi, vastasid sealsed kolleegid, et kui leitakse internetist huvipakkuv raamat, siis tõsise huvi korral tuleb lugeja ikka raamatukokku, et seda raamatut ise käes hoida ja uurida. Nagu ka virtuaalne armumine võib olla hakatuseks millelegi enamale.
Hindasime Michigani Ülikooli raamatukogu kolleegidega, kui suur võiks olla elektrooniliselt kasutatava teabe osa erinevate teadusalade hulgas. Pingerida võiks olla järgmine: 1) meditsiin ja eksaktteadused, kus mõlema puhul on praktiliselt kogu uuem informatsioon elektrooniline; 2) sotsiaalia, kus elektrooniliselt on u 75% ja paberil u 25% infost ja lõpuks 4) humanitaaria, kus vastav suhe oleks u 50:50.
Uusi raamatukogusid tuleb järjest
Info tohutus levikus, selle kiires virtuaalses ja hoomamatus mahus korraga kättesaadavuses peitub oht, mida on uurinud Uppsala Ülikooli professor Sven Öhman. Ta rõhutab, et varases nooruses vaid arvuti teel suhtlemine, käelisest kirjutamisest võõrdumine ja raamatute mitte lugemine viib pooliku kirjaoskuseni, võimetuseni loetud teksti mõista, keskendumishäireteni, lõpuks ka suulise eneseväljendusoskuse kahanemiseni, sõnavara lamestumiseni. Kipub juhtuma nii, et faktipõhine ja arvamuslik maailmapilt segunevad, teadmised muutuvad fragmentaarseks ja hüplikuks, mõtteaparaat süsteemituks.
Vaatamata sellele, et kogu varemtrükitu muudetakse elektrooniliseks, et Google nii-öelda virtualiseerib kõik maailma asjad, et uuem teadusinfo juba luuaksegi suures osas virtuaalselt, ehitavad maailma tippülikoolid ikkagi uusi arhitektuurselt silmapaistvaid raamatukogusid või rekonstrueerivad vanu. Siin on vähemasti kolm kandvat ideed: pakkuda avatud raamatute maailma, kus igaüks saab ise raamatute vahel olla ja enesele tarvilikku otsida; pakkuda kogu elektroonilist infovaramut koos juhatusega selle kasutamiseks ja vaat, et olulisimana – olla sotsiaalse suhtlemise paigaks. Kui 90. aastate alguse Eestis olid pimedatel õhtutel üle väljade paistvad ja kutsuvad valgussaared bensiinijaamad ning praegu on selleks Viru keskuse laadne kaubamaja, siis tulevikus võiks selleks erksamaks publikut ligi tõmbavaks paigaks olla raamatukogu.
Elu mitmekesistub
Hiljuti külastas Tallinna Ülikooli üks Euroopa teadusraamatukogude suuremaid asjatundjaid Elmar Mittler, Göttingeni Ülikooli emeriitprofessor. Tema vastus küsimusele, mis on kolm raamatukogu kõige tähtsamat komponenti, oli: raamatukogu kui ruum, e-raamatukogu ja raamatukogu töötajad.
Gutenbergi leiutis elab tulevikuski kõrvuti virtuaalse maailmaga. Nagu ajaleht elab kõrvuti raadioga ja raadio kõrvuti telekaga. Elu mitmekesistub, valikud muutuvad keerulisemaks, aga ka põnevamaks. Kas me ei võiks minna, kasutades tänaste tiinekate sõnavara, t?illima ja hängima raamatukokku, kui see oleks sama kutsuv kui Viru keskus? Kas kutse “Lähme, hängime!” võib tulevikus tähendada t?illimist raamatukogus?