Pisut ootamatu see ju on, et pisut üle 65 aasta tagasi sõlmitud Ribbentrop-Molotovi pakt (MRP) on jälle teravalt päevakorral.
Ja ega vist Heiki Ahonen, Jan Kõrb, Tiit Madisson ja Lagle Parek osanud 30.juulil 1987 uneski aimata, kui oluline on MRP veel 2005|.aasta alguses Eesti-Vene suhetes. Aga just nimetatud päeval saatsid nad avaliku kirja kompartei ajaloo instituudile, ajalehele Rahva Hääl ja ajakirjale Aja Pulss, milles tegid ettepaneku avalikustada MRP salaprotokollid. Kuna kirjale mingit reaktsiooni ei järgnenud, avaldati 15. augustil teadaanne Eesti elanikele Molotov- Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) moodustamisest. Üritusega tabati naelapea pihta. Järgnes MRP-AEG solgiga üle valamine Mart Kadastiku poolt Postimehes, kuid sellele vaaatamata kulmineerus kõik Hirvepargiga. Lauri Vahtre on Hirvepargi suurt algust väga hästi iseloomustanud:”Nõue tühistada MRP peitis siiski enamat, ehkki seda otsesõnu veel välja öelda ei saanud, ja nimelt nõuet taastada Eesti Vabariik – st minna juriidiliselt tagasi 1940.”
NSVL RAHVASAADIKUTE KONGRESS JA MRP
See lühike sissejuhatus sobib hästi selle taustaks, mida Arnold Rüütel Moskvas pusis. “Õigeuskliku rahva” esindajana Vene õigeusu kiriku suurt tunnustust teise eestlasena (esimesena Aadu Lukas) vastu võtmas käinud Rüütel sattus patriarh Aleksius II Kremli residentsis juttu vestma ka “juhuslikult” läbi hüpanud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
20. jaanuaril, kohe pärast eraviisilist vestlust Venemaa presidendiga, ütles Arnold Rüütel Eesti Raadiole: “Ta ütles, et Venemaa kui (N. Liidu) õigusjärglane toetab selle pakti tühistamist ja peab seda õigeks. Ma usun, et see on väga oluline teadvustada nii meil kui Venemaa ühiskonnal tervikuna, et Venemaa on seda teinud.”
Kremli järgnenud avalduses aga polnud MRP-d üldse mainitud, ka keeldusid Vene valitsuse esindajad selleteemalisest kommentaaridest. Veel hiljem teatas aga Putini pressiesindaja Dimitri Peskov ajakirjanikele AP vahendusel: “Hetkel on võimalik Molotov-Ribbentropi (MRP) pakti vaid ajalooliselt ümber hinnata. Arvesse võttes reaalset olukorda pole pakti juriidiline ümberhindamine võimalik.”
Tekkinud segaduses püüdis Rüütel selgitada veel MRP kohta räägitut:”Me ei rääkinud kohtumisel sellest, et jagada MRP-le hinnangu andmine ajalooliseks ja juriidiliseks. President Putin väljendas hukkamõistu MRP suhtes.” Alles Moskvast naastes ja Eesti pressile kohtumise sisu kommenteerides, tuli Rüütlile meelde N.Liidu rahvasaadikute kongress. Rüütel meenutas, et N.Liidu rahvasaadikute kongress otsustas tunnistada juba 1989. aastal MRP salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.
Presidendi kodulehele ilmunud ametlikus pressiteates, mis kandis pärast segadusi MRP ümber tehtud lisanduste jälgi, oli samuti rahvasaadikute kongress ilusti kirjas. Aga ilmselgelt on tegu tagantjärele tarkusega presidendi kantselei või kellegi teise poolt. Aga võibolla tuli see ka riigipeale enesele meelde. Oli ju Rüütel ometi ise selle sama rahvasaadikute kongressi saadik, kus MRP hukka mõisteti.
Siit see kogu jama algabki. Mis pagana pärast oli vaja arutada Putiniga MRP kehtetuks kuulutamist, kui see on ju ometi juba tehtud? Välisminister Kristiina Ojulandi sõnul oli kohtumine pikalt ette valmistatud ja seepärast ei jätnud välisministeerium midagi juhuse hoolde! “Teemad, mida president Rüütel Moskvas tõstatas, valmistati ette koostöös välisministeeriumiga, kohtusin temaga ka ise,” uhkustas Ojuland. Vot nüüd tahaks kisendada, mis toimus. Putinile oli vaja ju esitada MRP kohta üksainus küsimus:”Kas Teie härra Putin tunnistate või ei NLiidu rahvasaadikute kongressi otsust 24. detsembrist 1989, millega MRP salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks?” Kõik. Ja ülejäänud kaks tundi eravestlust oleks võinud kulutada kasvõi piirilepingu poliitilisele lisadeklaratsioonile. Rüütel oleks võinud ju Putinile pakkuda poliitilisse deklaratsiooni Tartu rahulepingu preambulast tuntud põhimõtte, et Venemaa tunnustab igavesest ajast igavesti Eesti iseseisvust jne, teate ju küll. Oleks võinud arutada ka ÜRO kõigi rahvaste enesemääramise printsiibi järgimise kohustust, et mitte unustada meie sõpru t?et?eene, soome-ugri jt rahvaid, antisemitismi hukkamõistu jne. Seda viimast eriti Venemaa riigiduuma saadikute avaliku kirja näol, milles süüdistati kõik juudiorganisatsioone ekstremismis ning mis avaldati esmalt Vene õigeusu ajalehes. Seega arutelu teemasid kui palju. Aga veel ei ole selles suhtes hilja, et Eesti võiks ju piirilepingu juurde Vene poolele esitada oma poliitilise deklaratsiooni. Tark ja ettenägelik välisminister võiks ju isiklikult presidendiga asja arutada ja mitte midagi juhuse hoolde jätta.
GORBAT?OV JA MRP
Venemaale on MRP Putini re?iimi ajal sama ebamugav nagu ta oli seda kommunistidele Stalini, Hru?t?ovi, Bre?nevi, Andropovi, T?ernenko ja Gorbat?ovi ajal. Mäletame veel ehk Endel Lippmaa legendaarset võitlust MRP salaprotokolli legaliseerimise eest. Ja mäletame sedagi, kuidas Gorbat?ov salaprotokolli arhiivist kuidagi üles ei suutnud leida. Üks kuulsaid põhjendusi selle ehtsuse kahtluse alla seadmiseks oli Molotovi ladina tähtedega kirjutatud allkiri sellel meile saatuslikul paberil. “No miks pidi Molotov sinna saksa tähtedega alla kirjutama,” küsis Gorbat?ov tookord võidurõõmsalt kongressilt.
Paljud ehk enam ei mäleta, et selleks hetkeks kui rahvasaadikute kongress MRP otsuse tegi, polnud Gorbat?ov salaprotokolli veel üles leidnud. Gorbat?ovi tõrkumist ja valetamist on hästi kirjeldanud 1987. aasta alguses NLiidu kompartei keskkomitee üldosakonna juhatajaks määratud Valeri Boldin. Selle osakonna alluvusse kuulus ka ülisalajane arhiiv, mida tol ajal nimetati Kremli arhiiviks ja milles lebasid ka MRP dokumendid. Et Boldini juttu uskuda võib, tõendab kasvõi see, et Gorbat?ov oma hiljem ilmunud mälestustes ei maini üldse MRP lugu, seega ei püüagi vaielda Boldini süüdistustega MRP dokumentide teadlikus varjamises. Boldin meenutab oma 1995. aastal ilmunud mälestusteraamatus, kuidas Gorbat?ov nõudis talt Kremli arhiivi sisu kohta ülevaadet. Boldin imestas, et NLiidu-Saksamaa mittekallaletungileping ja selle lisaprotokoll polnud isegi mitte pitseeritud ümbrikus vaid lihtsalt arhiivikaustas. Kui ta need Gorbat?ovile viis, ei imestunud kompartei peasekretär põrmugi ja ütles vaid mornilt: “Korista need siit kaugemale!” Pärast dokumentidega tutvumist valetas Gorbat?ov rahvasaadikute kongressi MRP komisjonile jõhkralt edasi, et kuna arhiividest pole dokumentide originaale leitud ei saa nende ehtsuses kindel olla.
Kui Balti vabariikide komisjoni liikmed ja ajaloolane Juri Afanasjev Gorbat?ovile MRP dokumentide otsimise intensiivistamiseks pidevat survet avaldasid, ütles Gorbat?ov Boldinile:”Mitte kellelegi neist mitte midagi näidata. Kellele vaja, räägin ise!” Kuid perestroika ideeline isa oli MRP dokumentide varjamise nimel valmis sooritama isegi kriminaalkuritegu! Ta esitas kord Boldinile küsimuse, kas ta on need dokumendid hävitanud! Boldin vastas, et ilma erilise korralduseta ta neid pabereid hävitada ei saa. Pealegi oleks selline hävitamine ilmsiks tulnud, sest Kremli arhiivi sisu oli registreeritud mitmes erinevas kataloogis. Ajad olid isegi kompartei kõrgemas võimuastmes muutunud. “Kas sa saad aru, mida need dokumendid praegu tähendavad,” hüüatas kompartei juht, kuid rohkem enam kunagi Boldinilt nende dokumentide hävitamist ei nõudnud.
Gorbat?ovi vastupanu murti lõplikult kui Saksamaa kantsler Helmut Kohl NLiidu esikommunistile vaikselt mõista andis, et järsku tasub MRP originaaldokumente otsida saksa arhiividest. Loomulikult need sealt ka leiti ning alles seejärel sai rahvasaadikute kongressi MRP komisjon asuda lõppotsust vormistama. Samas peab tunnistama, et ka Jakovlevi komisjoniks kutsutud lõppjäreldustes puudus MRP käsitlus tolle aja üldisemas ajaloolises kontekstis ning mitte mingisuguseid tõsiseid järeldusi MRP tagajärgedest ei tehtud.
Viimane lause on ülioluline just seetõttu, et annab võtme Putini re?iimi mõistmiseks. Ehkki lahing Ukraina pärast kaotati, pole imperialistlik mõttelaad Venemaa võimuladviku peadest kuhugi kadunud. Pole kadunud ka Teise maailmasõja ülistamine nõukogude rahva kangelasliku võitluse epopöana. See on tegelikult stalinistliku valedemaailma müüt, mis elab edasi. Sest kui vene inimese hinges purustada müüt nn Suurest isamaasõjast, jääb vaid häbi, millestki pole enam re?iimi õigustamiseks kinni haarata. MRP tagajärgede tunnistamine tähendab aga vähemalt kaasvastutust koos natsi-Saksamaaga Teise maailmasõja vallapäästmise eest. Tähendab ka Balti riikide ja Poola okupeerimise tunnistamist, tähendab veriseid vallutussõdu Soome, Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahva vastu. Aga mis kõige tähtsam, viib Nürnbergi kohtuprotsessi otsuste ümbervaatamisele ja seda ei ela vist Putini re?iim enam üle.
NÜRNBERG, RIBBENTROP JA MRP
Nürnbergi kohtu otsused on ka eestlaste ajaloolise alaväärsuskompleksi üks kindel allikas. Aga kuidas suutis Stalini kommunistlik re?iim suruda demokraatlikule maailmale peale uue maailmakorralduse?
Kohe pärast sõda loodi NLiidus Stalini korraldusel eriline kantoora, mida erinevates dokumentides nimetatakse erinevalt, ühise nimetaja alla tuues aga Nürnbergi protsessi valitsuskomisjon. Selle ülisalajase komisjoni etteotsa pani Stalin tuntud kommunistliku timuka Andrei Võ?inski. Komisjoni liikmeteks määrati NLiidu prokurör Gor?enin, ülemkohtu esimees Goljakov, justiitsrahvakomissar Rõt?kov ja Beria kolm asetäitjat Abakumov, Kobulov ja Merkulov. Bande missugune! Selleks, et kindlustada uurimise ajaks salajase komisjoni korralduste elluviimine, saadeti Nürnbergi eriülesannetega uurimisbrigaad Beria ühe kõige julmema mõrtsuka, polkovnik Mihhail Lihhat?ovi juhtimisel.
Praeguseks on avalikustatud see temaatika, mille arutelu ja isegi tõstatumist pidi salajane valitsuskomisjon Nürnbergi protsessil iga hinna eest vältima:
1. Küsimused, mis on seotud NLiidu ühiskondlik- poliitilise korraldusega (seega kommunistliku re?iimi olemusega).
2. NLiidu välispoliitika.
a) NLiidu-Saksamaa mittekallaletungipakt 1939.aastast ja küsimused mis on selle paktiga seotud ( kaubandusleping, piiride määratlemine, läbirääkimised jne )
b) Ribbentropi külaskäik Moskvasse ja Molotovi läbirääkimised Berliinis 1940.aasta novembris
c) Balkani küsimus
d) NLiidu-Poola suhted
e) Nõukogude Balti vabariigid
Keelatud küsimuste loetelu lugedes on kõik nii selge, et polegi nagu midagi kommentaariks öelda. MRP arutelu kartis Stalin 1945. aastal sama palju nagu Gorbat?ov 1989. aastal ja Putin 2005|. aastal. Ja need kõik teised loomulikult ka, kes seal vahepeal valitsesid. Samamoodi nagu natsipartei ninad, oleks süüpingis pidanud istuma ka kompartei ninad. Aga kommunistid olid võitjate poolel ning Inglismaa, USA ja Prantsusmaa lasid omale sõna otseses mõttes pähe istuda. Pole siis imestada, et Nürnberg on jäänud hinges piinama Lääneriikide poliitilisi juhte. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse.
Raamatu kommentaaris lisas Kennedy, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”.
Aga Stalini ja Molotovi kõige ohtlikum tunnistaja, natsi-Saksamaa välisminister Jochim Ribbentrop oli vaja maksku mis maksab oksa tõmmata. Nürnbergi protsessil tunnistas Ribbentrop: “1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von
Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult
Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile.”
Nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. USA, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead. Kohtuotsusesse aga kirjutati: “1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata.” See sai ka üheks peamiseks põhjuseks Ribbentropile surmaotsuse määramisel. Praegu teab iga koolipoiss, et Ribbentrop rääkis tõtt ja kommunistid valetasid.
Mida aga rääkis Ribbentrop Nürnbergi kohtupingis MRP kohta. Talle oli see häbiväärne pakt nii oluline, et selle juurde tuli ta isegi oma viimases lõppsõnas:”Kui ma 1939. aastal marssal Stalini juurde Moskvasse sõitsin, ei arutanud ta minuga mitte Saksa-Poola konflikti rahumeelse reguleerimise võimalust, vaid andis mõista, et kui ta ei saa poolt Poolat ja Baltimaid koos Liepaja sadamaga veel ilma Leeduta, võin kohe tagasi lennata. Sõjapidamist ei peetud seal 1939.aastal ilmselt kuriteoks rahu vastu…”
MEIE JA MRP
Kõige selle taustal on Rüütlil ja Ojulandil ehk mõtet veel nuputada meie vastukäigu võimalusi Kremli bütsantslikule salakavalusele ja alatusele. Tegelikult on meil trumpe küllaga. Las Putin ütleb avalikult, et tema ei tunnista NLiidu rahvasaadikute kongressi otsust millega MRP salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Siis on Putin kahvlis – ei raske öelda ja jah ka nagu ei tahaks. Kui aga meie president ja välisminister Ojuland edasi samamoodi käkerdavad ja Vene õigeusu kirikut Moskvaga peetavate arutelude vahendajana kasutavad, siis on kõige viimane aeg töökohta vahetada. Transiidiärimees Aadu Lukas võib Toompeal seisva Vene õigeusu kiriku katedraali välisfassaadi valgustamiseks ju veel juurde annetada, nii et see kogu aeg nagu päeval säraks. Võibolla tulebki mõni kütuserong Venemaalt lisaks, aga venelaste suhtumist MRP-sse see kindlasti ei muuda.
Saatse saabas ja Nürnbergi protsessil arutamata jäänud küsimuste maailma ette viimine pole samuti võrreldavad kaaluvihid. Eriti mis puudutab selle kommunistliku re?iimi elluviijate hukkamõistmist puudutavat osa.
Aga kui mitte midagi ei aita, siis peaks vist MRP-AEG uuesti reanimeerima. Aeg on taas küps!