Teatavasti kuulus Leonid Bre?nevile Nõukogude Kirjanike Liidu liikmepilet number 00001. Mihhail Kalininit (1875-1946) aga tunti paljude aastate jooksul riigi esimese kodanikuna. Stalin olnud geniaalne juht, Kalinin esimene kodanik. Nii oli kombeks, kõik olid harjunud.
VASTUPANU
Ajaloolased ei ole süvitsi tegelenud Ivan Kurt?avovi teosega “M. I. Kalinin Tallinnas” (1947), mille 10. leheküljel leiduvad järgmised sõnad: “Marksistlik ring, mida juhtis Mihhail Kalinin, asus Narva eeslinnas Peterburis tuliselt toetama Leninit tema võitluses “ökonomistide” vastu.” (Kalinin ei ole Narvas kunagi pikemalt peatunud.)
Peterburi kui Narva eeslinn? Kahtlemata on siin tegemist “Eesti riik peab käima vastu Hiina müüri” loogikaga. Kurt?avov näib olevat Eesti ajalooga enam-vähem kursis, on mõeldamatu, et ta ei teadnuks nende linnade tegelikke mastaape või seda, et eestlasele ei pruugi tema enda taustsüsteeme appi võttes geograafiat seletada (nagu ameeriklastel kombeks: Eesti on 10 Washington DC suurust).
Iga eestlane, kes 1947. aastal luges raamatut “M. I. Kalinin Tallinnas”, pidi kümnendale leheküljele jõudes kindlasti naerma hakkama. Sest seal oli sm. Kurt?avovi varjatud sõnum eestlastele: te olete nii tugevad, et kõik maailmalinnad on ainult teie agulid, maakeragi tiirleb ainult teie pärast, oo eestlased!
Nii see just oli: sõjajärgsel ajal sõdisid Eesti metsades vastupanuvõitlejad. Aga oli veel keegi, kes üritas eestlasi nende rahvustundes julgustada – see oli kabineti-vastupanuvõitleja Ivan Kurt?avov, kelle sõnum oli selge: Peterburi on Narva agul, Riia on Pärnu eeslinn, Helsingi on Tallinna vähetähtsam osa, Stockholmi nimi peaks tegelikult olema Kärdla.
Kalinin on aga oma mälestustes tunnistanud, et kui ta 1901. aasta alguses esmakordselt Tallinna jõudis, siis tundus see linn talle, lihtsale Tveri kubermangu mehele täiesti läänelikuna. Loomulikult ei arvanud tema Kurt?avovi moodi, et eestlased on väga äravalitud rahvas, kuid midagi erilist ta meis kindlasti märkas.
OTSIB KÄÄBAT
Kalinin jõudis Revelisse 1901. aasta alguses, sest Tiflisi sandarmeeriale oli ta oma ässituskõnedega silma hakanud. Kuna Kalininist on tehtud kuulus pilt Volta tööpingi ees, siis on üldlevinud arvamus, et ta töötas Voltas. Tegelikult töötas mees Raudteetehastes hoopis kauem: 24. novembrist 1901 28. jaanuarini 1903. Kindlasti on huvitav seegi, kas ta oli treialina laisk või oskamatu – oli ta ju ikkagi poliitik. Inimene ei saa kahte asja korraga teha: filosoofidel pole häid käelisi oskusi, sepp ei saa olla väle masinakirjutaja.
Ainult Kalinin ja võib-olla veel mõned vähesed suutsid edukalt rabada nii vaimsel kui manuaalsel põllul.
Kalinin oli usin tööline, sest laiskvorstidest Voltas päevapilte ei tehtud, temast aga tehti. Ja kuidas ta Voltasse jõudis – oli seegi omaette lugu, mida ta mälestustes jutustas: “Kui ma saabusin Tallinna, jätsin pakid jaama ja läksin otsima inimest, kelle jaoks mul oli kiri ja kes elas Uue Kalamaja uul. nr. 8. Ent kui ma sinna tänavasse jõudsin, osutus, et kõik majad seal kannavad numbrit 8, ning mul ei jää muud üle kui käia majast majja ning pärida perekonnanime järgi Kääbat, sest just nii oli selle töölise nimi, kelle juures pidin peatuma. Kuid ometi ei suutnud ma teda leida.”
Kalininil oli nägemisega kehvasti, elu lõpuaastail oli ta poolpime. Olgu ükskõik missugune number, ikka tundus see talle kaheksana, sest kaheksas on teatud lõpetatus – Kalinin ilmselt armastas lõpetatust, tahtis jamad kaelast ära saada. Sellepärast talle ka 8 istus. Kuidas funktsioneerib linn, mille tänavad on näiteks kõik ühenimelised, kõigil majadel on aga ühesugune number? Sellele Mihhail Ivanovit? vastust ei leidnud. Ilmselt ei otsinudki.
AHJU PEAL MÜRK, MITTE MEES
15. jaanuaril 1903 Kalinin arreteeriti oma kodus Vana-Posti uulitsas (see oli juba eliitrajoon võrreldes Kalinini esialgse asupaigaga Küti tänaval). Võmmid leidsid Kalinini ahju pealt salpeeterhappe pudeli. Temalt küsiti, mis ta sellega peale hakkab. Ta vastas, et see on talle hästi vajalik asi.
Ainult kilplased hoiavad salpeeterhappe pudelit ahju peal. Ahju kütmisel võib ühel päeval aset leida hele plaksatus.
Paneb ka imestama, et Kalinin arreteeriti 15. jaanuaril, tööleping temaga lõppes aga alles kalendrikuu lõpul. Ühiskond oli siiski liialt inimlik selleks, et hakata inimest päeva pealt lahti laskma. Kaasaegses Eestis võivad need asjad ikka palju kiiremini käia.
SAKI KARLA
Anname sõna taas päevakangelasele endale, et ta võiks kõnelda oma Tallinna jõudmise seiklustest edasi: “Karl Saki juurde läksin ma suurel kolmapäeval või neljapäeval. Noormees osutus suurepäraseks vestluskaaslaseks. Temalegi valmistas kohtumine oma inimesega suurt rõõmu. Tema esimeseks küsimuseks oli: kas mul on korter ja raha. Kuulnud, et mul on korter ja viisteistkümmend rubla raha, ütles ta: “Nüüd oleme meie päris rikkad. Mul on veel ainult poolteist rubla, kui aga lisada sinu viisteist, siis piisab sellest kogu lihavõtteks.””
Ärgem unustagem, et see oli siiski Kalinini raha, mitte Saki Karla! Karlsson katuselt sõi Väikevenna praevorstid ära niikui niuhti, arvates, et Väikevenna ema just talle need küpsetas. Samamoodi toimis Karla Kalinini rahaga.
Karl või Karlsson, mis seal vahet?
LASEME MAHA JA VÕTAME VILDID ÄRA!
Ilma Kalininita ei oleks Nõukogude võim kunagi võitnud. Tegemist oli inimesega, kes määras otseselt 20. sajandi poliitilise näo. Ta oskas ka suurepäraselt kehastuda: eestlaste juures olnuks Kalinin eestlane, lätlaste juures lätlane. Ning ehkki Kalinin kandis prille, oli tema nägu äärmiselt talupoeglik, jutt aga veel enamgi. Seda mõistis Jossif Stalin ja rakendas Kalininit peaagitaatorina maal. Kalinin läbis tõelise tuleproovi: ta pidi talupoegi veenma ajal, mil linn ei andnud maale esmakordselt ajaloos midagi, talumehed pidid aga linnale kõik andma ja ühtlasi ülal pidama lohena vohavat Punaarmeed. Oli nälg, aga Kalinin käis agiteerimas nälja tekitajate poolt.
Vorone?i kubermangus juhtus kodusõjaaegsel südatalvel kummaline lugu. Magasiaida ümber käisid kaks bur?uid, mõlemal pikad mustad kasukad, kraed üles tõstetud.
Läbi lume sumasid nendeni Budjonnõi ratsaarmee võitlejad, üks neist karjus: “Seiske, lurjused, hakkame tulistama!” Kasukatega kodanlased peatusid otsekohe. Nad tõstsid käed üles ja neid otsiti ka läbi. Üks punaarmeelastest hakkas valjult nõudma: ikka “propusk” ja “propusk”. Tulijad näitasidki mingeid kitsaformaadilisi kõvade kaantega pabereid.
Siis ütles üks punaarmeelane: “Meie niikuinii lugeda ei oska. Siia on üks varesejalg sedapidi sattunud, teine jälle teistpidi. Meile on see kõik kokku üks suur huinamuina.” Teine punaarmeelane – teda võiks isegi kokkuleppeliselt T?apaiks nimetada – ütles, et võõrad tuleks kohe staapi viia, seal siis selguks, mis linnud need on. See oli kohutav pettumus kogu punaarmeelaste salgas: mis asja, me ei saagi neid koha peal maha lasta! Punased vintpüssidega talupojad ihkasid verd ja kohe. Aga imesid juhtub ja “T?apai” viis need “valged” staapi. Valged sellepärast, et nad olid tulnud alalt, mille kohta Punaarmee vaprad luurajad järeldasid, et see peaks olema valgete pool. Staabis oli üks kirjaoskaja komissar ja see vaatas imestusega, et dokumendid sisaldasid sõnu: “Need seltsimehed igalt poolt läbi lasta. Lenin.”
Tegelikult olid need tulijad Kalinin ja Ukraina kesktäitevkomitee esimees Petrovski, kelle seltsis oli riigimees tulnud maale miitingut pidama.
Leninlik sõnum meeldis budjonnõilastele: suur seltsimees Lenin, see Kremli Lenin ise soovib, et bur?uid igalt poolt läbi lastaks. Et need “seltsimehed” oleksid korralikult auklikeks tulistatud. Suurivaevu tehti selgeks, et “läbi lasta” tähendab Lenini terminoloogias hoopis muud. Talupojad-sõdurid olid seepeale taas väga kurvad. Oli ju dokumendil lühend prost. – see võis aga kes teab, mida tähendada. Lenini sekretäri kirjutusmasin ei teinud mitte alati normaalseid tähti.
STALINI PEEN HUUMOR
Edaspidi ei käinud Kalinin enam maal relvastatud saatjateta. Voro?ilov järgnes talle oma ratsaarmee salkadega, valvates hoolega tema turvalisust. Ent ajaloolased on ammu selgeks teinud, et Voro?ilov ei tegelenud Kalinini turvalisusega mitte niisama: ta lootis Kalininilt toetust võimalikuks rünnakuks parteis väga tugevaiks muutunud Stalini ja Trotski vastu. 1924. aastal eemaldati Punaarmee looja Trotski sellest armeest, tema väga tugevad poolehoidjad vajusid laiali. Voro?ilov taipas seltsimees Stalini malepartiid, Voro?ilov oli mitte lahinguvälja, vaid intriigide strateeg. Strateegiaks oli: mitte heita Trotskit parteist hoopis välja, enne kui selleks õige aeg. Kalinin sobis niisuguse malepartii etturiks või koguni ratsuks, sest Kalininil oli kogu aeg oma filosoofia, oma täiesti äratuntav poliitiline joon. Tema peale tasus juba loota.
Stalin armastas Kalininit tögada. Kord kirjutas ta Kalininile sellise naljavärsi: “Berkeleyd, Milli, Comte’i, Kanti – neid lugedes ma mõistan väga hästi nende substanti. Aga kui ma, Mihhail Ivanõt?, su juttu kuulan, siis ma juba tunnen, et ma mitte midagi aru ei saa.”
MÕTLIK KOKKUVÕTE
Oma mälestustes räägib Kalinin naljakat naiivsevõitu keelt, olles sellega lausa maiuspalaks huumorisoonega kirjanikele. Kalinin oli jonnakas vene talupoeg, kellel vedas hullupööra, et ta hakklihamasinast kõrvale jäi. Kaasajal on Kalinini hääl ka digitaliseeritud ja ülemaailmne võrk sisaldab näiteks ühe tema kõne. Tore on internetiajastul lugeda pealdist: “Kalinin1.wav (397 Kb). A fragment of his speech “O nas budut pet’ pesni” in 1920.”
“Meie ajast ja kangelastegudest hakatakse kord rääkima. Aastad ja sajandid lähevad ja siis vaadatakse meie ajastu poole: kuidas me võitlesime, vastu pidasime ja rahva heaolu ning vabaduse eest surma oskasime minna. Siis lauldakse meist laule, et ülistada meie kohust.”
See on unistuseks igale inimesele, kes eales siia ilma on sündinud.