1940. aasta 14. juunil Punaarmee pommitajate allatulistatud Soome reisilennuk Kaleva tekitab jätkuvalt vaidlusi. Ehkki selle 65-aasta vanuse mõistatusliku loo kohta on viimase kümne aasta jooksul välja ilmunud hulk asjale valgust heitvaid uusi dokumente, pole asi ikkagi lõpuni selge. Eelkõige muidugi selle tõttu, et venelased on püüdnud asja maha vaikida ja isegi arhiivid viidetest puhastanud. Teiseks on see Venemaa jaoks ka praegu vastik fakt Eesti vallutamisoperatsioonis ja Stalini N. Liidu veelgi ulatuslikemates vallutusplaanides.
KALEVA VIIMANE LEND
Oli reede, 14. juuni 1940. Kell 13.54 startis hommikul Eestis maandunud Kaleva tagasi Helsingi suunas. 10 minutit pärast õhkutõusmist palus lennuki komandör luba maandumiseks. Vastus Malmö lennuväljalt järgnes kell 14.05. Seejärel side Kalevaga katkes.
Illu Juutilainen oli koos eskaadri komandöri major Magnussoniga Malmö lennujuhtimiskeskuse tornis, kui nad kuulsid käsku organiseerida otsimis- ja päästeoperatsioon. Juutilainen istus oma Brewster hävituslennukisse ning asus teele. Ta lendas 180m kõrgusel Eesti ranniku poole. Silmapiiril nägi ta allveelaeva siluetti. Kui lennuk oli jõudnud allveelaevast umbes kilomeetri kaugusele, jooksis üks madrustest laeva vööri, tõmbas kiiresti lipu alla ning peitis oma põue. Juutalainen märkas, et allveelaeva ümber hulpis hulgaliselt risu ja lennukijuppe. Samuti oli pinnal suur õlilaik. Eesti poolel oli selleks hetkeks juba teada, et Kaleva tulistasid alla Punalipulise Balti laevastiku õhujõudude pommitajad.
REISILENNUKI HÄVITAMISE MOTIIVID
Kuni selle aastani olid kõik Kaleva allatulistamise lugu uurinud üsna üksmeelel, et punakotkaste barbaarsuse põhjuseks võis olla lennuki pardal olnud diplomaatiline post. Mis täpsemalt, on vaid oletuste rada. Kaleva vraki asukoha otsimiseks merepõhjast Keri saarest põhjas on moodustatud Soome-Eesti ühisekspeditsioon, kes juba sel aastal teinud ka uurimisretke. Esimesena käis soome lennundusajaloo uurija ja ajakiranik Carl-Fredrik Geust välja oletuse, et Kalevalaga võidi Eestist välja viia Eesti panga kulda. Geust on muuseas allatulistatud reisilennuki Kaleva hukkunud piloodi Bo von Willebrandi poeg. Tal ei õnnestunudki oma isa näha, sest sündis neli kuud pärast isa hukkumist. Kuid kindlasti on Geust soome uurijatest Kaleva teemaga kõige põhjalikumalt ja pikemalt tegelenud.
Eestis on asjaga põhjalikumalt tutvunud Toivo Kallas; just tänu Kallase arhiiviuuringutele saadi kätte Kaleva arvatav asukoht Soome lahe põhjas. Toivo Kallas peab Kaleva allatulistamise peapõhjuseks traditsioonilist versiooni – diplomaatilist posti. Pärast Kaleva allatulistamist korjas Punalipulise Balti laevastiku allveelaev ?t?-301 (vene tähistusega Щ-301) Kaleva hukkumiskohalt ära 100 kg meres hulpinud posti. “Mis võis diplomaatilises postis nii väärtuslikku olla, et seda ei tohtinud Eestist välja lubada,” küsib aga Geust ja peab ikkagi tõenäolisemaks oma värsket Eesti keskpanga kulla väljavedamise katset.
ÜHTEGI VERSIOONI NURKA VISATA EI TOHI
Teame, et venelaste kätte langes USA ja Prantsusmaa diplomaatiline post. Tähelepanuväärne, et prantslaste diplomaatiline post tuli nende Moskva saatkonnast! Kallasel on õnnestunud välja selgitada, et Kaleva pardal hukkunud USA diplomaatiline kuller Henry-William Antheil saabus Helsingist Tallinna samal päeval, 14. juunil ja lendas sama saatusliku lennuga ka kohe tagasi. Riigiarhiivis on dokument, mis räägib USA sõjalise esindaja varustamisest Eesti sõjavägede staabi luureandmetega Liidu kohta. Kuid kohe tekib mitmeid küsimusi. Mis oli võimalikes ameeriklastele üle antud luureandmetes erilist? On ju teada, et Eesti luure võimalused N. Liidust andmeid saada olid üpris piiratud. Teine võimalus, et ameeriklasi huvitasid meie andmed Punaarmee koondumisest Balti riikide piirile 14. juuniks juba käivitunud vallutusoperatsioonist. Kuid nüüd on teada, et Balti riikides ei olnud aimu N. Liidu kavandatud sõjalise ja poliitilise operatsiooni tõelistest mastaapidest. Usuti ju ikka, et lambukeste kombel kõigile Stalini ja Molotovi soovidele vastutulek võiks päästa maa kommunistlikust okupatsioonist.
Kuid nagu sellistel puhkudel ikka ei tohi ühtegi versiooni lihtsalt niisama nurka visata. Näiteks Geust leidis tol ajal Helsingis tegutsenud USA sõjaväeata?ee raporti Kaleva hukkumise asjaoludest. See on detailides täpne ja saab põhineda vaid Soome luure ja vastavate ametite materjalidele. Järelikult kogu maailmas tähelepanuta jäänud Kaleva hukkumine USA saatkonda huvitas ja huvitas isegi väga. Eesti ja Soome 15. juuni ajalehed pühendasid traagilisele sündmusele vaid paar rida. Soomlased nimetasid Kaleva hukkumise põhjuseks väliseid asjaolusid, eestlased ei nimetanud üldse mingit põhjust. Tähelepanuta jäi sündmus seetõttu, et kogu maailmas oli 15. juunil 1940 esilehtede uudiseks hoopis midagi olulisemat – natsid vallutasid Prantsusmaa pealinna Pariisi.
Just seetõttu on hoopis huvipakkuvam Prantsusmaa Moskva saatkonna diplomaatilise posti sisu. Loomulikult on selle kohta ka ainult kaudseid andmeid.
STALINI HIRMUD
USA suursaadik Lätis Wiley koostas juba 19. juunil 1940 ettekande, mis tugines nimetamata allikatele Eestis. Selle järgi vedasid Kaleval hukkunud prantsuse kullerid Paul Longuet ja Frederic Marty Moskvast tulnud 192 kg kaalunud diplomaatilise pagasi seas midagi erakordset tähtsat. USA Läti saadiku ettekande põhjal oli selleks Prantsusmaa Moskva suursaadiku Erik Labonne ettekanne vestlusest N. Liidu välisministri Vjat?eslav Molotoviga. Prantsuse saadik palus Molotovilt viivitamatut abi Saksamaa kiire pealetungi peatamiseks. Molotov aga andnud mõista, et N. Liidu võimalik sõjakuulutus Saksamaale sõltub Bessaraabia jagamisest. Kuna Labonne´il puudusid volitused nii tähtsa küsimuse kohta otsuse langetamisel, saatis ta kirja Molotovi ettepanekutega Prantsusmaale seisukoha võtmiseks. Just see kiri asus sel mälestusväärsel ja õnnetul päeval Kaleva pardal. Kuna sakslaste pealetung arenes aga kõigile uskumatu kiirusega, oli Molotovi kiri Kaleva pardal juba hetkel, mil Prantsusmaa saatus tegelikult otsustatud. Selleks hetkeks oli Stalinit haaranud kartus, et järsku satub kiri sakslaste kätte.
Käis suur mäng – kes lõpptulemusena tõmbab teist alt. Stalini unistus oli Euroopa suurriigid üksteise kallale ässitada, et sellest kasu lõigata platsdarmide kättevõitmiseks suure lõppeesmärgi saavutamiseks – SUURE EUROOPA VABASTUSRETKE alustamiseks. Stalini huvides oli tõepoolest ka võimalikult soodsa platsdarmi kättevõitmine Rumeeniale võimalikult lähedal. Sai ju Saksamaa suurima osa oma naftast Rumeeniast. Kuid veel ei olnud Stalinil õige aeg reeta unistust hobuseid jootvatest punaarmeelastest Atlandi kaldal?
KONSTANTIN PÄTSI PÕGENEMINE
Soome uurija Martti Turtola, kes on avaldanud raamatu president Konstantin Pätsist, tuli Kaleva loos välja samuti uue hüpoteesiga – venelased võisid kahtlustada, et Kalevala viimase reisiga püüab põgeneda välismaale Eesti president Päts.
Siiski ei ole Turtola päris üks-üheselt sellisele võimalusele viidanud. Oma osa on siin ka meie ajakirjandusel, kes suvises teemapõuas asja vähe üle võimendas, pannes rõhu just Pätsi isikule. Peab tunnistama, et Pätsi põgenemist ümberlükkavad argumendid on veenvamad.
Sõjajärgsetel aastatel kui Pätsile märtri oreooli kujundati, tuli käibele versioon, et president keeldus põgenemisest, lubades lõpuni jääda oma rahva juurde. Hiljem on siiski ka see müüt ümber lükatud. Päts sai venelaste mängust liiga hilja aru ja põgenemine ei olnud enam võimalik. Kohe pärast juunivalitsuse ametissenimetamist teatas Päts vahendajate kaudu Saksamaa suursaadikule Hans Frohweinile, et Eesti sovjetiseerimist ei tule ning Eestit ei ühendata N. Liiduga. Selleks kavatses ta võimalikult kaua presidendiametis püsida, et kaitsta oma riiki hullema eest. See oli väga naiivne ettekujutus, kuid lootus kustus ka Pätsi puhul ilmselt viimasena. Ning alles juuli lõpust, kui presidendi kätega oli Kremli satraapile Andrei ?danovile meelepäraselt likvideeritud Eesti Vabariik, leiame USA välisministeeriumi dokumentidest kinnituse, et Päts oli siis valmis otsima Ameerikast poliitilist varjupaika. Aga juba oli liiga hilja.
Sündmuste loogika räägib karjuvalt vastu võimalusele, et Päts püüdis üritada põgenemist juba 14. juunil Kaleva reisilennuki viimase lennuga. Teatavasti algas Balti riikide okupeerimine ultimaatumist Leedule 14. juunil 1940 kell 15.00. Lätile ja Eestile esitati samasugused ultimaatumid vastavalt 16. juunil kell 14.00 ja 14.30. Kremli poolt kavandatud etenduse töörahva revolutsioonilisest ülestõusust rikkus ainsana Leedu president. Antanas Smetona oli ultimaatumile allumisele vastu, kuid seda pooldasid Leedu sõjaväe juhid. Smetonal õnnestus seejärel 15. juuni õhtul põgeneda üle piiri Saksamaale. Ja nüüd võrdleme ühte teist seika neist traagilistest päevadest Eestist. Vastu 16. juuni ööd kaaperdati teel Tallinnast Orule presidendi mootorpaat, selle meeskond jäi teadmata kadunuks. Presidendi kiirpaadi kaaperdamine võis olla otsene reaktsioon Smetona põgenemisele. Samas näitab see, et venelased võtsid ettevaatusabinõud tarvitusele alles pärast Smetona juhtumit, mitte aga enne. Juba seetõttu on raske uskuda, et venelased võisid 14. juunil, kui president alles rahulikult Oru residentsis viibis ja eriti midagi veel ei aimanud, seostada Kaleva lendu presidendi põgenemiskatsega.
SÕJALISE OFENSIIVI ASJAOLUD JA ASJAOSALISED
Kõige vähem on Kaleva loo puhul käsitletud neid vapraid punakotkaid, kes külmavereliselt lasid alla reisilennuki. Kes nad olid, missugune oli nende lahingutee, missuguses väeosas nad teenisid ja missugust üldisemat plaani täitsid?
Balti riikide sõjalise vallutamise plaan oli 14. juuniks juba käivitunud. Tänaseks päevaks on arhiivitolmust valguse kätte ilmunud N. Liidu kaitsekomissari käskkiri nr 02622 9. juunist 1940. Kaitsekomissar S. K. Timo?enko ja Punaarmee kindralstaabi ülema B. M. ?apo?nikovi allkirjastatud käskkiri paneb Balti laevastikule konkreetsed ülesanded Eesti sõjaliseks vallutamiseks. Selle järgi pidi Balti laevastik olema valmis täitma lahinguülesandeid Leningradi sõjaväeringkonna ülema operatiivalluvuses alates 12. juunist 1940. Balti laevastik pidi välja töötama konkreetsed kavad, et:
– (?) Leningradi sõjaväeringkonna ülema korraldusel vallutada sadamates asuvad Eesti ja Läti sõjalaevad;
– Vallutada kaubalaevastik ja ujuvvahendid;
– Valmistada ette ja organiseerida dessantide maandamine Paldiskis ja Tallinnas, vallutada Tallinna sadamad ja rannapatareid;
– Organiseerida alaline ja kindel jälgimisvahiteenistus: Soome lahel Soome suunas ja Läänemerel Rootsi ning lõuna suunas;
– Tihedas koostöös maavägedega kaasa aidata Leningradi sõjaväeringkonna vägede pealetungile Rakvere suunas;
– Hävituslennuväe tegevusega mitte lasta Eesti ja Läti lennuväel lennata Soome või Rootsi (?)
Laevastiku arhiivist on leitud ka Balti laevastiku juhataja, viitseadmiral Vladimir Tributsi aruanne Balti laevastiku Balti riikide okupeerimise operatsioonist. Sellest saame teada, et ajalise raamistu Eesti mere- ja õhublokaadile. “Blokaadijõudude valmisseadmine:
13. juuni kell 10.40 – valmisseadmise lõpp.
14. juuni kell 3.00 – blokaadi algus.
21. juuni kell 12.00 – blokaadi lõpetamine.
Samuti on Kaleva loo seisukohalt huvitav, kuidas blokaadijõud olid jagatud geograafilistesse piirkondadesse:
1. Soome lahe põhjarannik Bengskärist kuni Keri saareni – Hanko mereväebaasi komandör kontradmiral S. F. Beloussov.
2. Soome lahe lõunarannik Bengskärist kuni Keri saareni – 4. allveelaevade brigaadi komandör 2.järgu kapten A. I. Matvejev. 3. Piirkond Keri saarest kuni Soela väinani, kaasa arvatud – Balti mereväebaasi komandör kontradmiral S. G. Kut?erov.
Lisaks juba nimetatud piirkondadele tegutsesid Läänemere keskosa, Rootsi idaranniku ja Soome lahe lääneosa ja Liepaja mereväebaasi piirkonnad.
TULISTAMISE KIRJELDUSED
Nagu näeme, oli Keri saar koguni kolme blokaadipiirkonna kokkupuute ala. Ja Kaleva allatulistamise puhul võib see seletada nii mõndagi – lasti ju Soome reisilennuk alla Keri saare kohalt eemaldumisel põhja poole. Ning loomulikult on kõige tähtsam fakt, et Eesti mere- ja õhublokaad algas juba 14. juuni varahommikul. Toivo Kallas leidis arhiivist kaks salajast Eesti merejõudude staabi esildist sõjavägede staabi ülemale. Neist esimene on Keri mereside posti vanema Ludvig Kerno ettekanne 14. juunist: “Kell 14.00 ajal ilmusid Prangli ja Äksi vahel nähtavale kolm lennukit, milledest kaks olid N. Vene pommitajad (SB) ja üks Soome reisilennuk OH-ALL, mis kõik lendasid Nord kursiga. Pommitajad olid reisilennukist 50-100 m kaugusel. Enne Kerist möödumist reisilennukist lääne pool olev N. Vene pommitaja eemaldus, muutes kursi rohkem lääne poole. Kella 14.05 ajal reisilennuk koos N. Vene pommitajaga möödusid umbes 1 km idas ja samal ajal tulistas N. Vene pommitaja ühe valangu. Kuulipilduja laskekiirus oli tavalise kuulipilduja omast märksa suurem. Lennukite eemaldumisel postist 2-3 km kaugusele kostis veel mitu lühikest valangut, mille peale reisilennukist lõi esialgu välja suits ja hiljem leek ning lennuk langes merre? Pärast lennuki langemist merre ruttas lennuki langemiskohale esialgu üks – ja hiljem veel kaks kalapaati. Kella 14.55 ajal tuli ida poolt sinna veel N. Vene allveelaev ?t? (Щ)-301, kelle juurde läksid ka kalapaadid. Allveelaev lahkus sündmuskohalt enne Keri paadi kohaleilmumist SO kursiga. Teostades kohapeal otsimist leiti Keri paadi ja kalameeste poolt rida esemeid, mis on Nr. 26 all 14.06. saadetud koos nimestikuga Sõjavägede Staabi II Osakonna ülemale.”
Kindlasti on see kõige täpsem säilinud Kaleva tragöödia kirjeldus.
Järgmine ülitähtis tunnistaja on 1943. aastal venelaste allveelaevalt ?t? (Щ)-303 sakslaste poolele unikaalse põgenemise sooritanud nõukogude mereväelane, allveelaeva trümmi vanem Boriss Galkin. Sama mees oli 14. juunil pärast Kaleva allatulistamist Keri juures pinnale kerkinud allveelaeva ?t? (Щ)-301 meeskonna liige. Nagu me teame, korjas just see alus merepinal hulpiva diplomaatilise posti, mis seejärel vahilaevaga Sneg Kroonlinna toimetati. Galkinit kuulasid Tallinnas üle saksa luure siinse osakonna esindajad. Kuid soomlaste palvel sai ka nende luure Galkinit üle kuulata. Ülekuulamisprotokollid on säilinud Soome välisministeeriumi arhiivis Kaleva allatulistamise toimikus. Need on avaldatud ka kogumikus “Тайны подводной войны-5,” Львов, 1999, c. 73-77 (Veealuse sõja saladused – 5, Lvov, 1999, lk. 73-77).
Soome mereväe luurebüroo esindajad küsitlesid Galkinit 19. juunil 1943. Protokoll kannab nimetust: “Vene katse provotseerida konflikti Eestiga ja soome reisilennuki Kaleva hävitamine juunis 1940.”
Galkin tunnistab: “Juunis 1940 asus allveelaev ?t?(Щ)-301 Oranienbaumis, kui tuli käsk minna merele ja liikuda Suursaare juurde. Siin anti suurtükilaevalt Krasnaja Znamja (Punalipp) Goldbergile (allveelaeva ?t? (Щ)-301 komandör) pakett, milles olid järgmised instruktsioonid: allveelaev peab liikuma Loksa lahte, mida tol ajal kasutas eranditult Eesti sõjalaevastik ja kuhu vene laevadel oli keelatud ilmuda. Eeldati, et vene allveelaeva ilmumine seal toob kaasa tema pihta tule avamise eesti sõjalaevadelt, mis oligi meie peaülesanne. Kui see oleks juhtunud, oli lennuvägi (Balti laevastiku mereõhujõud) valmis pommirünnakuks eesti sõjalaevastikule Loksa lahes. Samal ajal pidid Balti laevastiku peajõud liikuma Loksa lahe põhjaossa ning olema valmis lahingus osalema. Kui eestlased oleks avanud tule, pidi ?t? (Щ)-301 viivitamatult lahkuma Loksa lahest, jättes probleemi lahendamise laevastiku peajõududele ja lennuväele.
Kuid ?t? (Щ)-301 ilmumine Loksa lahte ei kutsunud eestlastes esile eeldatud reaktsiooni, ja tuld ei avatud. Allveelaev pidi rahulduma õnneliku lahkumisega avamerele. Allveelaev jätkas liikumist Keri saarest läände, kui raadio teel võeti vastu korraldus Eesti blokaadiks (mere- ja õhublokaadiks).
Käsk sisaldas korralduse kontrollida kõiki Eestist lahkuvaid aluseid, aga samuti kõiki reisijaid ja pagasit nende pardal. Eeldati, et Eesti valitsus üritab maalt lahkuda ja võib asuda mõne aluse pardal. Juhul kui mõni laev ei peatu või üritab osutada vastupanu, lubati selle pihta tuli avada. Aluse rahvuslik kuuluvus ei omanud tähendust. Sama kehtis ka lennukite suhtes. Ülesande täitmiseks anti allveelaevale juurde vahilaev, kelle ülesandeks oli nende laevade konvoeerimine etteantud punkti, kust leiti midagi keelatut.
?t? (Щ)-301 meeskond jälgis, kuidas vene hävitajad tulistasid alla reisilennuki, mis lendas Eestist põhja. Lennuk kukkus alla Keri majaka rajoonis. ?t? (Щ)-301 lähenes allakukkumise kohale, ennetades kaluripaate. Vees ujusid lennuki rusud. Kotid milles oli ameerika diplomaatiline post ja kohver prantsuse diplomaatilise postiga. Samuti leiti soome lenduri isiklikud dokumendid. Alles nendest sai allveelaeva meeskond teada allatulistatud lennuki rahvusliku kuuluvuse.
Ajal kui allveelaev viibis lennuki hukkumise kohal, ilmus soome lennuk – hävitaja või kerge pommitaja (see oli Soome õhujõudude hävitaja Brewster P2A-1, piloodiks Illu Juutilainen). Tehes sündmuskohal mõned tiirud, lennuk lahkus. Anti käsk lennuki pihta tuli avada, kuid kuulipilduja tõrke tõttu seda ei suudetud. Märg diplomaatiline post kuivatati allveelaeva pardal ja seejärel (Soome andmetel 07.05 15. juunil) anti üle kohale jõudnud “C” tüüpi miiniristlejale mis kohe lahkus sellega Kroonlinna.
Allveelaeva meeskonnal kästi sellest intsidendist vaikida.”
PUNAKOTKAD
Täna on meil teada ka Kaleva allatulistanud vene pommitajate meeskonnaliikmed. Kahest pommitajast koosnenud patrull koosnes kahest pommitajast DB-3 (ДБ-3). Just nii väidavad kaljukindlalt Soome allikad. Huvitav, et poisikesena Pranglil elanud sündmust pealt näinud Heino Kaupküla on joonistanud selle traagilise mälestuse mälu järgi ülesse ning tema joonistusel on kujutatud samuti MBR-2 pommitajad.
DB-3 oli Balti mere õhujõudude relvastusse jõudnud alates 1938. aastast ning neist moodustati esimesed miini-torpeedolennukite üksused. MBR-2 tüüpi lennukeid kutsuti lendavateks laevadeks ja neidki oli 1940. aastal merelennuväes Balti mere kohal hulgaliselt lendamas. Vene allikad väidavad, et 1. miinitorpeedo lennupolgu ülem ?io Bidzina?vili lahendas just paaris MBR-2-de kasutamisega blokaadi ülesande, kontrollida õhuruumi ja laevu. Laevade kontrollimiseks maandus üks patrull-lennuk merele, samal ajal kui teine teda õhust julgestas. Iseloomulik, et nii DB-3 kui MBR-2 meeskonnad koosnesid kolmest liikmest.
Kalevat jälitanud juhtiva lennuki meeskonna moodustasid komandör ?io Bidzina?vili, tüürimees Pjotr Hohlov ja radistlaskur V. A. Lut?nikov. Just see lennuk tulistas alla Kaleva. Just lennuki meeskonna koosseis on põhjustanud mitmeid hüpoteese. Põhjuseks eelkõige see, lennuki komandöriks oli Balti laevastiku õhujõudude miini-torpeedolennukite polgu komandör Bidzina?vili isiklikult ja tüürimeheks polgu juhtiv tüürimees Hohlov.
Bidzina?vili määrati 1938. a jaanuaris Balti laevastiku eriülesannetega lennueskaadri komandöriks. Eskaadri ülesannete hulka kuulus ka uute pommitajate DB-3 katsetamine ja konstruktsioonivigade selgitamine. See oli igati eliitüksus, sealt läbi käinud lendurid said kiiresti uued lähetused, kus nad uutes üksustes tõusid kiiresti juhtivateks lenduriteks. Missugune üksus oli see 1. miini-torpeedo lennupolk, iseloomustab kujukalt 30. november 1939, Talvesõja esimene päev. Sel päeval sai üksuse 3. eskadrill käsu avastada Hanko piirkonnas Soome mereväe soomuslaevad Ilmarinen ja Väinamöinen ning need hävitada. Kuna soomuslaevu ei hävitatud, otsustas rühma komandör A. M. Tokarev pommid heita varusihtmärgi pihta. Selleks oli Helsingi südalinn.
Kaleva loo puhul on aga olulisem see, et Barbaarses rünnakus Helsingile osales ka Pjotr Hohlov. Hohlov on jätnud oma mälestus meile lugemiseks ka oma mälestused Kaleva allatulistamisest. Uskuda Hohlovi kirjeldust oleks aga ülim naiivsus. Huvitav, et Kaleva allatulistamise kirjeldus puudub tema mälestuste esimeses väljaandes, mis ilmusid 1982. aastal ning ilmuvad alles teise trükki 1988. aastal. See oli aeg, kui N. Liidus räägiti juba stalinlikest kuritegudest ja Eesti okupeerimisest. Hohlov valetab põhilistes detailides. Esiteks asetab ta toimunu 23. juunile, nagu oleks intsident toimunud juba juunipöörde järgsel ajal. Teiseks nimetab ta Kaleva õhkutõusmise kohaks Lasnamäe lennuvälja. See oli sõjalennuväli, tegelikult tõusis Kaleva õhku Ülemiste tsiviillennuväljalt. Samuti valetab Hohlov, et lennukil puudusid igasugused eraldusmärgid. Eriliselt läheb aga punakotkas hoogu kui kirjeldab, kuidas nad justkui andsid Kalevalale märku lennuväljale tagasi pöörduda. “Me oleme jälitatavale lennukile nii lähedal, et näeme läbi illuminaatori reisijaid puupüsti täis salongis, nende rahulolevaid füsionoomiaid. Meile näidatakse rusikaid, ähvardatakse püstoliga. Seejärel lasti lennukrikkuja alla,” annab Hohlov fantaasiale vaba voli. Edasi räägib Hohlov, et alguses tehti neile etteheiteid, kuna ei suutnud lennukit sundida tagasi lennuväljale pöörduma, hiljem aga kiideti, kui lennuk oli merepõhjast üles tõstetud ja sealt avastati suurel hulgal materiaalseid väärtusi ning salajasi dokumente. Hohlovi sõnul oli tegemist lennuki-spiooniga. Haige valetamine, kuid allikakriitiliselt sellesse juttu suhtudes võib samuti igasuguseid hüpoteese konstrueerida.
PIME TRAAGILINE JUHUS?
Üks on selge, punakotkad ei olnud papist poisid. Nad olid valmis otsustavalt ja halastamatult hävitama iga nõukogude riigi vaenlase. Vaenlased olid aga igal pool ja kompartei juhtkond otsustas, kes parajasti sellest suurest massist vaenlastest kuulub hävitamisele. 14. juunil tabas see saatus kõigi halbade asjaolude kokkusattumisel reisilennuk Kalevat.
Ehk ongi Kaleva allatulistamise põhjuseks kommunistliku re?iimi küünilisus ja barbaarsus ning käsutäitjate kuulekus ja ülipüüdlikus täita kõiki korraldusi. Nagu öeldud, olid kõik need asjaolud kahetsusväärselt kuhjunud Kaleva kahjuks.
* * *
VENE VÄRK: ALGUL TEHTUD, HILJEM MÕELDUD.
Ülekuulamisprotokollis on veel üks oluline märkus. See on kinnitus selle kohta, et Soome raadioluure keskuse andmed 1940. aasta 14. juunist kinnitavad Galkini räägitu õigsust. Nimelt suutsid soomlased 1940. aastal pealt kuulata venelaste raadiosidet. See tekitab küsimuse, kui palju teadsid soomlased Eesti mere- ja õhublokaadist 14. juunil. Kui teadsid, siis tekib tõesti küsimus, miks nad pidid riskima veel reisilennuki saatmisega merelt ja õhust blokeeritud Eestisse? Teisalt ütlevad vene arhiiviallikad, et blokaad kehtestati juba 14. juuni varahommikul kell 3.00. Muidugi on mõeldud Moskva aega. Selle järgi võiks tõesti eeldada, et soomlased teadsid tänu raadioluurele juba varakult blokaadist. Aga vene poole asjaosaliste tunnistused viitavad hoopis muule – et käsk blokaadi alustamiseks saabus alates kelle 15.00-st Moskva aja järgi, ehk kella 14.00-st Eesti aja järgi. Ka venelaste sõjalaevade ja lennukite tegevus viitab pidev keskpäevasele blokaadi alustamise ajale. Samuti Eesti ja N. Liidu vahelised telefonogrammid vene lennukite ülelendude kohta Eesti territooriumilt. Sel juhul võiski Kalevale saatuslikuks saada kellaaeg.
Kella 14.00 ajal ilmus Kaleva koos kahe surma toonud saatjaga nähtavale Prangli ja Äksi vahel, nagu selle fikseeris Keri vaatluspunkti vanem Kerno. Balti laevastiku kaks pommitajat ja allveelaev ?t?(?)-301 olid selleks ajaks saanud juba käsu alustada blokaadi. Kohe oli võõras reisilennuk lahkumas kahele pommitajale ja allveelaevale ettenähtud tegevuspiirkonnast. Nii lenduritel kui ka allveelaeval oli luba tulistada võõraid laevu ja lennukeid, kui need ei allu korraldustele. Otsustamiseks oli venelastel loetud minutid. Ja mis oli kõige kindlam, et pärast ülemustelt mitte peapesu saada? Loomulikult lennuk igaks juhuks alla lasta. Nii allveelaeva kapten Goldberg kui Kaleva allatulistanud pommitaja meeskond olid inimesed, kes võisid just nii arutleda ja käituda. Seega sattus Kaleva väga valel ajal väga valesse kohta ning asjad olid lihtsamad kõigi vandenõuteooriate kiuste. Muidugi ei tahtnud venelased hiljem, et selline piinlik intsident avalikuks tuleks. Ning pole ju Punaarmee kohta midagi imekspandavat, et algul tehti ja hiljem mõeldi.
