Vahel ärkan ma keset ööd võpatades üles, olen näinud halba und. Punaarmee on taas tunginud Eestisse. Esimesed vabastajate tankid vuravad Tartu maantee mäest alla. Hulk inimesi on kogunenud neid punaste nelkidega tervitama. Need inimesed väldivad üksteise pilke, kuid neil on tuttavad näod. Nad on meie seast, kõrgetest riigiametitest. Need näod ongi öiste ärkamiste põhjus.
Kas nende seas on ka Tarmo Mänd, hetkel veel Vabariigi Presidendi kantselei direktor? Kindlasti mitte, sest Mänd on korraldanud juba esimeste paukude järel Narva piiril presidendi, tema proua ja lastelaste mugava istumise Stockholmi poole suunduvas kiirkaatris. Peale presidendi perekonna jätkub seal kohti veel ainult talle.
KUIDAS MÄND JULGEOLEKU KUTSUB
Muidugi on see uni, pealegi halb uni. Kuid rääkides Männi karjäärist, tekib Eesti ühiskonda lõhestav, ent oluline küsimus. Kas osa kommunistliku re?iimi aegsest ü-kategooria nomenklatuurist on edukalt moodustumas nomenklatuur Eesti Vabariigis? (Sõnavorm “moodustumas” märgib autori optimistlikku lootust, mitte süvaanalüüsil põhinevat tegelikku olukorda.)
Ajakirjanduses on ära toodud üks Hiiumaa aegadest pärit vahejuhtum, kui Tarmo Mänd veel komsomoli ja kompartei karjääri tegi.
Niisiis, ühe hiidlase mälupilt.
Kärdla Rannapaargu kõrtsis käib pidu. On 1970. aastate lõpp. Teiste seas istub ka kohalik kompartei tegelane Tarmo Mänd. Mingil hetkel ei pea ühe noore pidulise keelepaelad vastu ning ta ütleb Männile, mida arvab Nõukogude võimust ja puhmaskulmsest Leo Bre?nevist. Mänd punastab.
Kuid selle asemel, et vintis noormeest tsemendile magama aidata, kutsub ta julgeolekumehed kohale.
“Mänd käitus seega eheda komparteilase kombel,” võtab nüüdse presidendi lemmiku olemuse kokku hiidlane Aavo, kes seda asja pealt nägi. Kuigi avameelne piduline jõudis õnneks enne KGB-laste saabumist jalga lasta, seisab Mänd kohalolnute mälus tänini sellisena – nii näolt kui ka meelelt alatu. Ehkki tänaseks oleme teada saanud, et Leningradi kompartei kõrgem kool kasvatas hoopis tublisid vabadusvõitlejaid.
KANTSELEI PILETIKONTROLL
Tarmo Mänd on inimene, keda president Arnold Rüütel eriliselt väärtustab. Halli varjuna saadab Mänd Rüütlit kõikjal. Erakonnakaaslusega ei saa sellist kiindumust seletada. Ehk ühine minevik, aga Rüütel oli kommunistliku re?iimi ajal ikkagi tegija, nomenklatuuri kõrgema taseme liige. Männi karjäär jõudis vaid tühiste ametiteni Hiiumaa komsomoli- ja parteikomitees ning keeras sealt hoopis tööliste, soldatite, madruste, kolhoosnike ja kuidas see kõik kõlaski, täitevkomitee esimeheks.
Võibolla see, et Rüütli arvates tegi Mänd temast presidendi? Mingi osa Männil ju oli, aga Villu Reiljani organiseerimis- ja ärarääkimisvõime kõrval pole Tarmo roll kuigi suur. Ja Rüütli kampaaniat toimetasid ka tõelised töömesilased nagu näiteks Lõuna-Eestis, kelle teened pärast lihtsalt unustati. Mees, kes ja kes töötas töölisena, ent oma lastele võib siiski rääkida, kuidas ta Rüütli kampaaniat vedas.
Aga võibolla on presidendi kiindumuse põhjuseks oma kantselei direktorisse hoopis Männi raudne valitsemisstiil? Mänd suutis Kadrioru väga suletud asutuseks muuta, kust laekuvad vaid “õiged” uudised, kust tegelikult toimuvast ei tilgu midagi välja. Ja kui midagi kunagi tilkuski, saatis Mänd urgitsejad ajakirjanikud lihtsalt pikalt.
Et Mänd kontrollib kantseleis totaalselt kõike, pole mingi saladus. Ilma tema loa ja soovita ei toimu Kadriorus midagi. Poliitikutest irvhambad on oma Kadriorus käikudest rääkides jõudnud nii kaugele, et kohtumisi Männiga nimetatakse kohtumiseks pärispresidendiga või leebemas variandis asepresidendiga. Võibolla saavad nii Mänd kui ka Rüütel ise aru, missugused on nende omavahelised võimu- ja muidusuhted tegelikult?
ERAKORDSE MEHE ERAKORDSED TEENED
2003|. aasta veebruari algul kergitas Rüütel kantselei direktori töötasu 31 800 kroonile. See oli kolmas palgatõus Tarmo Männi 14-kuulises ametiajas! Sellest summast moodustas ametipalk 25 440 krooni, ülejäänu oli lisatasud. Täna saab Mänd palka juba 32 000 pluss 25% lisatasusid ja muud ametihüved. Kui Eesti ametnikkonnas on keegi, kes majanduskasvu täie rinnaga nautida saanud, siis kindlasti on selleks presidendi kantselei direktor.
Kuid Rüütli erilist hoolitsust Männi eest ei ilmesta mitte ainult kiire palgatõus.
Eriline hoolitsus paistab silma ka Männi kuueesisel. Veebruaris 2002 riputas Rüütel oma lemmikdirektori rinda Riigivapi teenetemärgi neljanda klassi. Selle aasta iseseisvuspäeval on Rüütel plaaninud aga Männi rinda koguni Riigivapi teenetemärgi teise klassi. Sama kõrget autasu plaanib Rüütel anda veel teistelegi tuntud “vabadusvõitlejatele” – Arno Almannile, Margus Leivole ja ka Andres Lipstokile.
Kui palju on Eestis mehi või naisi, kes kannaks sarnaselt Tarmo Männile kaht nii kõrget autasu? Erakordse mehe erakordsed teened.
MÄNNI KARJÄÄRI MÄÄRAS TÜLI
President Lennart Meri kutse tulla tööle Kadriorgu, oli 1994. aastal toonasele Hiiu maavanemale Männile suurepärane päästerõngas. Sest maavanemana oli Mänd tollase Isamaa valitsuse selges ebasoosingus. Üheks põhjuseks oli kindlasti tema punaminevik.
1993. aastal astus Hiiu maavanem Mänd teravalt vastu Isamaa valitsuse kavale kaotada maakondade volikogud. Plaanile vastu seisnud maavanemate nimel esinenud Mänd väitis siis: “Valitsevad ringkonnad soovivad paika panna oma mehi. Maal pole vaja mitte ustavust parteile, vaid kompetentsust.”
Samal ajal tipnes president Lennart Meri ja peaminister Mart Laari vastasseis. 1994. aasta algul ei kirjutanud Meri alla majandusministri Toomas Sildmäe vabastamisele ega Heiki Kranichi uueks rahandusministriks nimetamisele. Mitme presidendi kantselei töötaja arvates kutsus president Meri Männi Kadriorgu tööle just kapriisist, et näidata koht kätte Isamaale ja Mart Laarile. Kuid Hiiumaal teatakse sedagi rääkida, et Tarmo Mänd suutis täitevkomitee esimehena lahke võõrustaja rollis Lennart Meri hinge pugeda.
Presidendi kantselei direktori asetäitja kohalt tõusis Mänd pärast akadeemik Mihkel Veiderma lahkumist direktoriks. Uskumatu, aga poliitilistes kuluaarides peetakse tõsiseltvõetavaks arvamust, et president Meri saatis Männi 1995. aastal Kadriorust Toompeale, et mõjutada ja kontrollida uut peaministrit Tiit Vähit.
PALJU NIITE, MITU SÕLME
On mitu versiooni, miks president Meri Männist nii ruttu tüdines. Usutavaim neist näib Kadrioru tollaste ametnike väide, et Meri kartis enda läheduses autokraatliku stiiliga kõvakäelist kantseleijuhti.
Väidetavalt ei vaimustunud Vähi Meri soovist Mänd Toompeale mõjukale kohale sokutada. Ometi andis ta järele ja Tarmo Mänd istus Riigikantselei direktori kohale. Mänd haaras ohjad kõvasti pihku ja vallandas need, kes ilmutasid tema vastu truudusetust. Siis aga võttis ajakirjandus end edukalt varjus hoida suutnud Männi haardesse, sest Männi tegutsemine hakkas minema üle talutavuse piiri.
1999. aastal kiskus Tarmo Männi jalgealune tuliseks. Uued riigikogu valimised olid ukse ees ja need ei tõotanud mehele midagi head. Mänd tegi otsustava vangerduse, jättis riigikantselei ning suundus viimasel minutil Andrus Ööveli juurde kaitseministeeriumisse kantsleriks.
Mart Laari uus tõus peaministriks ja Jüri Luige tulek kaitseministriks ei ohustanud kohe Mändi, sest teda kaitses hea läbisaamine president Lennart Meriga. Meri armastas kaitseväe asjadesse alati otsustavalt sekkuda. Pealegi sai Tarmo Männi lähim liitlane Urmas Roosimägi kaitseväe juhataja kohusetäitjaks.
Lennart Meri kaldus lõpuks aga ikkagi Jüri Luige poolele. Roosimägi peletati kaitseväe eesotsast ja Männi pilvitut karjääri hakkasid esimest korda tõsisemalt varjutama kahtlusepilved. Olulisteks sõlmpunktideks kujunesid radariostu konkurss ja Männi pidev vastutöötamine uuele võimuliidule. Vastupidiselt Männi kinnitustele, et tal on riigitööst kõrini ning ta lahkub eraärisse, astus mees hoopis Rahvaliitu ning hakkas Lääne ja saarte piirkonnas koordineerima Rüütli presidendikampaaniat. Mitme taguotsaga sell, ühesõnaga.
MÄNNI ARVUKAD AFÄÄRID
Rüütli ümber puhkenud skandaali valguses peab tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ka Tarmo Mänd. Ju oli perekond Rüütel pisut ära hellitatud sellest kilbist, mis Mänd neile “välismaailma vastaseks kaitseks” püstitas. Haaranud Kadrioru raudsesse haardesse, korraldas Mänd kogu Rüütlite elu. Muidugi oli presidendil mugav. Kuid korraga Männi kilp enam ei toiminud ning kogu Kadrioru kõvaketas kukkus errorisse.
Mänd oli harjunud kõigist skandaalidest puhtalt välja tulema – vaikimise, salastamise ja ajakirjandusele vilistamisega. Ja korraga ütles süsteem, mille juuri tuleb kindlasti otsida Männi Leningradi kompartei kõrgemast koolist ja järgnevast komsomoli ning partei karjäärist, üles! See osa ühiskonnast, kes praeguse presidendi ümber puhkenud skandaali ümber näeb vaid pahatahtlikku vandenõud ja ajakirjanduse urgitsemist, on korraga vähemuses.
Ajakirjandusega suhtles Mänd väga vastumeelselt. Tema tugevamaks pooleks on alati olnud õukondlikud intriigid eesriide taga, hindasid Mändi üksmeelselt riigikantselei tollased ametnikud. Üks väheseid Männi esinemisi ajakirjanduses oli seoses peaministri miljon krooni maksma läinud kabineti remondiga.
1997. aasta lõpul võimaldas just Männi allkiri Tiit Vähi firmal osta ülisoodsalt riigikantseleile kuulunud Oru residentsi koos maaga. See oli kui ülim näide ühe mehe võimust ja mõjust.
Tarmo Mänd oli segatud koonderakondlikku korteriafääri. Ta suutis enesele erastada võileivahinna eest riigikantseleile kuulunud kolmetoalise korteri Tallinna südalinnas. Lisaks tehti riigi rahaga Männile antud korteris remonti ligi 180 tuhande krooni eest. Sügisel 1997 tasus Mänd võla, kui ajakirjandus sellest korduvalt kirjutas.
1997. aasta sügisel sõlmis Tarmo Mänd soodsa 30-aastase rendilepingu riigikantseleile kuuluva Lohusalu puhkekeskuse haldamiseks. Rentijaks on OÜ Delikaat, mille juhatusse kuulub kunagise ministrite nõukogu asjade valitsuse juht Andres Eesmaa. Eesmaa kaudu viisid niidid Hotronicuni. Hotronic aga kuulus riigiametnik Männi lemmikfirmade hulka.
Kui vaadelda riigikantseleile kuulunud suvilate piirkonda Keila-Joal, tulid lavale jälle tuttavad tegelased. 1995. ja 1998. aasta lepingutega üüris Mänd pikaajaliselt välja mitu mereäärset suvilat, kusjuures üheks rentnikuks oli jällegi Hotronic.
Pärast lahkumist kaitseministeeriumist märkasid teised äkki, et kantsler Männi ajal telliti Hotronicult valveseadmeid oluliselt rohkem kui praegu. Riigitellimusi kukkus Hotronicule ka siis, kui Mänd riigikantseleid juhatas. Kuid kõigest tuli Mänd puhtalt välja.
TÕBRAS LÕPUNI
Oma harjumuspärases stiilis jätkas Mänd ka Rüütli juures Kadriorus. Hea näide tema salastamishullusest on õnnesoovikaartide juhtum 2003|. aastal. “Tegemist on dokumentidega, mis on tunnistatud direktori käskkirjaga asutusesiseseks kasutamiseks,” teatas kantselei direktor Tarmo Mänd nädalalehele Eesti Ekspress vastuseks soovile avaldada USA presidendi George W. Bushi, Venemaa presidendi Vladimir Putini, Suurbritannia kuninganna Elizabeth II ja Venemaa ortodoksi kiriku patriarhi Aleksi II õnnesoovid. Eesti Ekspress esitas kaebuse andmekaitseinspektsioonile, kes palus õnnesoovid väljastada. Presidendi kantselei keeldus soovitusest hoolimata nädalalehe taotlust rahuldamast.
Omaette legendaarne lugu on Männi suhted teiste presidendi kantselei töötajatega. Sisuliselt elimineeris Mänd presidendi nõuniku Andra Veidemanni, kes armastas liialt esineda. Kui presidendi õigusnõuniku kohalt lahkus sisemiste vastuolude tõttu Triinu Vernik, ütles ta avalikult, et Kadriorus toimuvat ei juhi mitte president Arnold Rüütel, vaid kantselei direktor Tarmo Mänd. Lihtsalt Mänd otsustas, kes ja millal saab Rüütli jutule, kes mitte.
Männi liigne enesekindlus ja karistamatusetunne on asjad, mis viimaks presidendile karuteene tegid. Kui Kadrioru läbupidude skandaal oli juba haripunktis ja sündmuste toimumist polnud enam mõtet varjata, teatas Mänd ikka tuttavas enesekindlas stiilis, et kantselei tööre?iim ei olnud läbupidude tõttu häiritud ja mingit sisulist probleemi ei ole.
Ja kui Tarmo Männi rinda jääbki vabariigi aastapäeval uus kõrge autasu riputamata ning uut ametiaega Kadriorus ei tule, küll leiab Rahvaliit talle uue väärilise hästitasustatud ametikoha. Või leiab selle sooja koha mõni firma, kellel on põhjust Männile tänulik olla tema teenete eest mõnes eelnevas riigiametis oldud ajal. Sellise karastusega mehed juba oskavad elada.
* * *
TARMO MÄND
– lõpetanud Hiiumaal Kärdla keskkooli
– lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi
– lõpetanud Leningradi kompartei kõrgkooli
– 1972-1977 töötas Hiiumaa komsomoli rajoonikomitees
– 1979-1984 Eesti kompartei Hiiumaa rajoonikomitee teine sekretär
– 1984-1990 Hiiumaa rajooni täitevkomitee esimees
– 1990-1994 maavanem
– 1994-1995 Presidendi kantselei asedirektor ja seejärel direktor
– 1995-1999 Riigikantselei direktor
– 1999-2001 Kaitseministeeriumi kantsler
– 2001-2006| Presidendi kantselei direktor