Kui ma väidan, et olukord tänases Eestis on uue vabariigi ajaloos kõige jaburam ja naljakam, siis – oled sa nõus?
Absoluutselt.
*
Mis üldse tingib ühiskonnas poliitilise segapäisuse?
Kahe asja koosmõju: ühelt poolt on kõigile kõik ükskõik – niikuinii otsustatakse asjad Brüsselis. Teisalt, kuna mõningaid asju Brüsselis ei otsustata, on tekkinud grupp poliitilisi proffe, kes sätivad ennast võimu juurde. Mistahes vahenditega. Mis pole enam keeruline, kui on piisavalt südametust.
*
Isegi poliitikud on hakanud ennast valetamises süüdistama. Kuidas sellesse suhtuda?
Muutunud on see, et kuni “uue poliitika” tulekuni siiski ei valetatud. Kui vaja – keerutati, aeti segast või vastati küsimusele, mida ei küsitud. Otsese näkkuvaletamise tõi “uus poliitika”. Halvad asjad on nakkavad?
*
Ütle mulle, kus on praegune koalitsioon oma kõige lollimad vead teinud?
Olles kõigele vaatamata – naiivne. Uskudes mingitesse piiridesse. Omal ajal oli lindiskandaal demokraatia kriisi näitajaks? Seda, et hakatakse planeerima küüditamisi või et “igavene lepe” kehtib 8 päeva, seda ei usutud. Sõber ütles mulle loosungi “vali kord” venekeelse tõlke: strogii rezhim?
*
Ken-Marti Vaher Ken-Marti Vaheriks, aga kuidas üldse korruptsiooni vastu võidelda?
Nii nagu on võideldud: avalikustamise, vaba pressi ja demokraatliku õigusemõistmisega. Muide, teatav osa korruptsioonist on demokraatia hind. Stalini ja Hitleri ajal oli sellega probleeme palju vähem, kui tänasel Venemaal või Saksas. Muide täpsustagem: Vaher korruptsiooni lõpetada ei kavatsenud? ma arvan, et me ei pea meenutama Res Publica kui erakonna rahalisi algusi?
*
Räägime peaministrist. On ta okei? Milline võiks olla tema koht meie küllaltki värvikas
peaministritepuzzles?
Peteri printsiibi näidete raamatu kangelane. Riigikontrollis meenutatakse teda tänini kui võimekat, hoolivat ja toredat juhti. Ta on oma ameti ohver? Nähtavasti seal kõrgel tekib tõepoolest tunne, et oled, tark, mõistad ja tohid kõike. Valitsusaja kulminatsioon on inimeste pekstalaskmine Lihulas. Kindlasti on ta koomiline. Kuid just tema inimlikud äpardused teevadki ta minule isiklikult sümpaatsemaks.
*
Tundub, et ühiskonnal on võimukandjatest siiber. Või saab asi veel edasi areneda?
Selles see jama ongi. Ja kuna kõigil on siiber, siis piisab 10 aktivistist, kes “teevadki asja ära”. Ning enne, kui me aru saame, et nii ei tohi, jõuavad nad palju kurja teha.
*
Kui sul siiber saab, mis sa teed?
Vastan Sinu küsimustele? Aga kui ausalt: kirjutan vihase artikli. Mille õnneks poole päeva pärast ära kustutan ja kuhugile ei saada.
*
Oskad sa mainida kolme-nelja asja, mis Eestis praegu kindlasti puudu on.
Head äri-ideed. Sotsiaal-kindlustussüsteem. Hariduspoliitika. Inimlikku headust võiks ja peaks olema palju rohkem, aga ta on siiski olemas.
*
Kuidas peaks võimul olev inimene end harima? Lugema? Mida?
Normaalse pikkusega romaane. Autoritest soovitaksin Sergei Dovlatovit (et mõista, mis on demokraatia ja saada seejuures naerda) ja Milan Kunderat (mõistmaks, mis on kultuur) ja meie valitsejate haritud vähemusele pakuksin Havelit? Aga see võib üle jõu käia. Muide, ka Oskar Luts oleks hea.
*
Mida sa ise praegu loed?
Ha-haa? Oskar Lutsu “Maad ja linna”, edasi seks on kõrvale pandud Thomas More’i
elulugu, autorit ei mäleta.
*
Sa mainisid, et lähed Moskvasse. Teed seda, mis Rüütlil tegemata jääb?
Vanu poliitikasõpru kohtan kindlasti? Niisama. Aga tegelikult lähen haridusmessile vaatama, mida ülikooliõpetuses uut on.
*
Kas meil praegu midagi hästi ka on?
Ehk ei oska suure virisemise kõrvalt mingeid positiivseid asju näha. Üldiselt oleme siiski vaba ja demokraatlik ning tublisti arenev riik. Vaadake, kui palju poode on Mustamäel ja vaadake, et hinnad hakkavad juba mõnel pool kukkuma.