Viimasel ajal tuntakse suurt hämmeldust kõikjale Tallinnasse kerkivate ümbrusega absoluutselt mitte kokku sobivate hoonete pärast. Too protsess näib jätkuvat üha kiire nevas tempos. Nagu oleks mingi nähtamatu siga oma räpase kärsaga linnas tuhnimas. Ning ongi siga ning ongi nähtamatu.
Kõigepealt võib toimuva kohta muidugi öelda – see siga on too püha turu käsi, mis on Eestis võrdsustatud jumala enda käega. Mida see paika paneb, on õieti paika pandud ning pole inimese, rääkimata tema mõistuseraasukesest, asi seda kritiseerida. Nii ideaalseks ja imeliseks nähtuseks muutus kapitalism nõukogude aastail eestlase kolus, et paneb taas meenutama kuulsa inglise karikaturisti Honeysetti pilti, kus vana toi on roninud laua peale ning vahib ainiti laes kõlkuvat elektripirni. Allkiri: vanaisa ei suuda kuidagi elektrit ära imestada.
Ometi ahastatakse ja küsitakse hämmeldunult: aga linn ning tema demokraatlik valitsus ja volikogu takkaotsa, kus on nende kõikenägemiseks pähe pistetud silmad? Siin jääb üle kahjuks ainult ohata ja korrata vana ja vankumatut tõde – ei tabata, pole varas (vargad). Me võime muidugi uskuda ja küllap teadagi, aga ei saa tõestada. Et linnaametnike punt oma enamikus on kari põhimõttelagedaid ning vastavalt ahneid närukaelu, kes raha eest on valmis kasvõi oma ema maha müüma. Et sinna ongi kadunud nende nägemis- ja kuulmisvõime, hoolitsusest ja armastusest rääkimata. Mäletate ju veel tõelist klaperjahti neile mõnusalt tulusatele kohtadele viimastel valimistel, mis lihtsameelsetes suurt hämmeldust ja arusaamatust tekitasid. No nii, nüüd on nad noosi kallal ning nosivad. Ning ei maksa imestada, kui pilvelõhkujad kerkivad mitte ainult lauluplatsi värava juurde, vaid otse lava ette, Kadrioru tiigi saare peale, Metsakalmistule, Rüütli hoovi peale või kaasaegselt väljendades: kuhu iganes. Andke aga aega atra seada ning emamüüjatel kõiki demokraatlikke võimalusi tundma õppida. Demokraatia valvekoeraks peetavale ajakirjandusele aga topitakse lõugade vahele üha uusi demagoogiakonte, mida see on varmas saba liputades oma lugejaskonnale tõe pähe serveerima – näete selle ja selle pambu enda käest sai ju küsitud. Aga hammustama peaks, hammustama nii, et veri väljas!
Muidugi on olemas teinegi Eesti oludes täiesti tõenäoline võimalus – ametnikud on lihtsalt lollid. Ausad, ent lollid. Näiteks kasvõi sapat juhtiv kukerpill, egas kukerpill saa olla autu mees. Või lollid ja ükskõiksed, targad ja (seepärast) ükskõiksed. Võimalusi sita kokkukeeramiseks lausa mustab.
Hoonete püstitajailt ei maksa midagi küsida – neid huvitab enamikus, nagu me juba näinud oleme, raha ja ainult raha. Selles mõttes on nad täiesti süüdimatud nagu rinnalapsed.
Siin on sulle see siga, kärsast rääkimata. Ehk paratamatus, kui viisakamalt väljenduda. Reibas siga on eesti paratamatus. Meil jääb üle seda vaid tunnetada. Tunnetatud paratamatus aga tähendavat ühe kunagi nii vinge vuntsi sõnul vabadust. Olgem siis vabad ja oodakem. Kuni ametnike palgad nii kõrgeks kerkivad, et nad kõige muu kõrval ka raha suhtes impotentseiks muutuvad. Nagu seaettevõtlikkust harrastavad ärimehedki. Ja nagu kõik me muudki. Kui me ükskord taipame, et oluline on elus eelkõige see, mida raha eest ei saa.
