Väike erakiri-meeleavaldus. Nägin eelmisel kuul Kanal 2 Uutest uudistest rikkalikult illustreeritud nn. sisekommentaari, kus riigijuht Castro näoga professor sarjas meediat ning nõudis alkoholi, tubaka ja porno ärakeelamist. Kõige kohutavam oli talle Keskus’is ilmunud reklaam, kus ühiskonna liikmeid solvab see, et paljaste rindadega tüdrukul on Saaremaa viina pudel rindade vahel. Seda – rindu ja pudelit – või nagu hiljem defineeriti, riistu – näidati ka, kuigi kahjuks väga lühidalt, nii et ei saanud süveneda. Ka muu muidu massiliselt eksponeeritud porno libises liiga kiiresti mööda. Aga võib-olla just rahuldamatus tõi meelde mälestusi…
Mulle tuli miskipärast meelde, kuidas ma kord aastaid tagasi sügavas n. ajas ühes kasahhi esindustelgis pidin kuulama noore naise kõnet, kes surus mulle pihku lehma neelu koos keelega ja mulle tõlgiti, et oma kõne ja kingitusega tahab neiu öelda, et ta näeb minus suurt h i n g e l i s t p u h t u s t. Küll oli kole. Ma ei osanud lihatükiga midagi peale hakata, ära süüa ka ei suutnud, lõpuks sokutasin kuhugi vaiba alla, kuigi tundsin, et lähen üle piiri. Oma puhta hingeelu toel tahtsin käitumise pärast siiski vabandust paluda ning kutsusin neiu hiljem telgi taha ning tänasin teda. Kõik läks hästi, kuni lõpuks tuli üks venelane minu juurde ja küsis, kas ma ikka tean, et telgi taha kutsumine tähendab seksuaalaktile meelitamist, ja ma tundsin, et olen jälle läinud üle piiri.
Teiseks meenus mulle see, kuidas seitsmekümnendail ja kaheksakümnendail aastail soome kultuuritegelane, tuntud estofiil, naisterahvas, tassis oma maine ja sissesõiduloaga riskides üle piiri suure kotiga Eestisse raamatute kõrval ka dildosid jm. seksuaaleluga seotud kraami. Ja veel tuli meelde, kuidas me samal n. ajal seisime ühe kõige andelisema eesti luuletajaga, kelle hingelises puhtuses meil kellelgi ei saa kahtlust olla kolmekesi Helsingi- Moskva rongi koridoris, kuhu meid, kodumaale naasjaid, meie kodumaa piirivalve oli kupeest välja käsutanud, et kupee salapeidikuid läbi otsida ning vähemalt kahel meist olid pornokad vöö vahel. Ka kohvrid otsiti läbi, meid endid aga läbi ei otsitud ja nii läksime üle piiri.
Küll tuleb ikka imelikke asju meelde, kummalisi mõtteid pähe! Näiteks mõte tunnistada talumatuks olukord, kus meil ei ole tsensuuri ega kombluspolitseid ja seega ka lootust hingelisele puhtusele. Õnneks ei pea seda tegema, sest meil leidub moraaliõpetajaid ja koguni Tartu Ülikooli professor on nende eestvedajaks. Nii et võib loota, et küll varem või hiljem pannakse milleski ikka mingi piir. Nüüd võiks meil kehtestada näiteks keeluseadus selleks, et suguelule piir panna. No siis küll ei pea hingelise puhtuse pärast muretsema.
Ühte võiks küll lubada. Seda et professor Rein Veidemann lisaks tööle Tartu Ülikoolis ja ajalehes Postimees töötaks ka kõigis televisioonijaamades ja tsensuuriametis – viimases muidugi juhatajana.
