Keskkonnaprobleemid on kujunemas aina kiiremini muutuvas maailmas üheks kesksemaks inimkonna eksistentsi suunavaks teguriks. Üha suurem osa inimestest elab tehiskeskkonnas, miljonilinnade kasv, loodusreostuse plahvatuslik levik paari inimea vältel üle maakera on selle üheks kinnituseks. Suhteliselt looduslikus keskkonnas jätkab elu vaid arvuliselt väike osa loodusrahvaid tsivilisatsiooni ääremaadel – polaaraladel ja troopika vihmametsade ligipääsmatuis mägipiirkondades. Atmosfääri ja hüdrosfääri subglobaalne reostus kasvab ähvardavalt iga aastaga. Need looduse ja inimese elulisimad suhted on seni moodustanud keskkonnakäsitluste põhisisu.
ÄÄRMUSTE AEG PEAKS LÄBI OLEMA
Inimsuse eestvõitleja Albert Schweitzeri põhideviis: “Aukartus elu ees”, biogeokeemia rajaja Vladimir Vernadski elusaine erakordse tähenduse selgitamine geoloogilistes protsessides ja noosfääri (sisuliselt vaimse keskkonna) mõiste püstitamine, Rachel Carsoni raamat “Hääletu kevad”, roheliste üleskutse: “Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ja kogu looduskaitseliste meetmete süsteem tänapäeval on suunatud selgitama hoolimatu inimtegevusega kaasneva looduskahjustuse ulatust, selle katastroofilisi tagajärgi ja vastumeetmete hädavajalikkust.
Tuleb rõhutada ka eesti autorite olulist osa omamaise loodusmõtte ja keskkonnaeetika kui keskkonnakultuuri aluspõhja sõnastamisel.
Inimene on geneetiliselt looduse osa, ent tehnika ja rahvaarvu tormilise kasvuga on temast saanud looduse vastand. See kahepalgelisus ongi suure osa traditsiooniliste keskkonnahädade põhjuseks, kui inimene on end ülekohtuselt pidanud küll looduse isandaks, samas suutmata selle harmoonilise eksistentsi eest vastutada, seda kindlustada. Loodus- ja inimkeskkonna ruumiline hierarhiline jada kosmosest koduni tingib ka käsitluslaadi mitmetasandilisuse universaalsest kui kõikjalkehtivast lokaalseni ehk kohalikuni ja inimese puhul kuni personaalseni ehk ainuisikuliseni.
Selgub kodu mitmetasandilisus ruumilises hierarhias: Maa on kodu kogu inimkonnale, kodumaa – rahvusele, kodupaik – külale, kodu – perele. Ruumiliselt võiks paik anda eesti keeles kuni viieastmelise hierarhilise jada: paik – paigand – paigastik – paigastu – paikkond, mida meie maaelu kodu-uurimuslikes käsitlustes sageli vaja läheb.
Tänapäeval ei ole kumbki äärmuslik keskkonnakäsitlus – ei looduskeskne ega inimkeskne harmoonilist lahendust võimaldav; vajalik on mõlema suuna süntees so keskkonna- ehk ökokesksus, mille avab Norra ökofilosoof Arne Naess oma süvaökoloogias: “Kõik eluvormid ja eluta loodus on võrdselt olulised, ka maastikul on seesmine õigus olla niisugune, nagu ta on, kus inimene kui liik peab end taandama üheks paljudest võrdsete seas. Kõigil eluvormidel on võrdne õigus oma potentsiaali realiseerida. Eneseteostus on igaühe õigus, ent eeldusel, et see ei sega teiste eneseteostust.”
Inimese ja looduse suhete süsteemi analüüs viib meid biosfääri kui kogu maise elukeskkonna erakordsuse mõistmiseni, kus suurimaks väärtuseks on elu ise, millele inimese juures lisandub unikaalse eripärana vaimsus, olemisele – kultuur: nii materiaalne kui vaimne.
Inimkonna globaalprobleemide hulk on aina kasvanud, nüüd lisandub Rooma Klubi poolt esiletoodule kahtlemata aids, terrorism, narkomaania ja vaimse keskkonna eetiline reostus, so püsivalt teravnev eetiline kriis, pahatihti paraku kaugele üle taluvuse piiride, mis ei ole kogu inimkonna saatusele sugugi vähem ohtlik kui geneetiline reostus seoses alkoholismi jm narkomaania kiireneva kasvuga. Inimese elukeskkonda on võimatu rahuldavalt käsitleda vaimse sfäärita, üksnes maa, vee ja õhuna meie ümber. Nii koostatavad keskkonnastrateegiad kui kogu keskkonnapoliitika on küündimatu globaalprobleeme isegi mõtestama – neis vaimset keskkonda sügavuti
käsitlemata. Selles eluvaldkonnas on meil veel suuri eeliseid olla maailmale eeskujuks, seega on kaugemalenägev süvaeetiline keskkonnapoliitika üks meie rahvusvahelise tegevuse prioriteete, vaieldamatu kohustus.
INIMENE JA INIMENE
Rõhutagem, senistes keskkonnakäsitlustes ja -uurimustes paneb imestama tänaseni valitsev ühekülgsus, mis piirdub enamasti inimese ja looduse suhete analüüsiga, jättes pea täiesti kõrvale aina keerulisemaks muutuvad suhted inimese ja inimese vahel vaimses keskkonnas, kus viibime kahtlemata suure osa oma ajast.
Tänapäeva aina tempokamalt globaliseeruvas muutustemaailmas, kus plahvatuslikult kasvab sotsiaalne ebavõrdsus ja ebaõiglus, kultuurikeskkonnas domineerib üha enam virtuaalsus, ei suuda närvisüsteem muutustega kohaneda ja püsivad negatiivsed vaimsed stressid on lammutamas vaimse keskkonna eetilist tasakaalu ühiskonnaohtliku seisundini. Tagajärjeks – plahvatuslikult kasvanud vaimne tasakaalutus, vaimuhaiguste ja enesetappude buum. Juba 25 aastat tagasi väitis Rooma Klubi, et heaoluriikides vajaks iga kolmas inimene negatiivsete stresside maandamiseks meditsiinilist abi. Seda hullem on hetkeolukord Eestis.
Taasiseseisvunud Eestis on üldise vaimse keskkonna reostuse probleeme võõrastavalt vähe analüüsitud. Kogu vaimsete stresside problemaatika on jäetud meditsiini valdkonda, mis tähendab tegelemist tagajärgede, mitte põhjuste kõrvaldamisega. Püsiv negatiivne stress viib maailma kõverpeeglis nägemiseni, loomulike inimsuhete deformeerumiseni – vaimuhaiguseni, mida haige ise tõsisema seisundi korral lakkab tunnistamast ega ole nõus arsti poole pöörduma. Tulemus – haiguse pidev süvenemine, paisuv alaväärsuskompleks, mille vastukompensatsiooniks on sageli enese väline ületähtsustamine, suhtlemisraskused, enesesse tõmbumine, võimetus eluga toime tulla, töökoha kaotus jne.
Keskkonnaministeeriumi ainevaldkonda vaimse keskkonna probleemid ei ulatu, ometi on tegemist kõige enam reostunud keskkonnaga. Tundub, et vaimne keskkond – see kõige inimkesksem, kõige tundlikum, kergemini haavatavam – nagu polekski riigi silmis keskkond. Ometi peaks inimsuhete eetika ja vaimse keskkonna kvaliteedi üldküsimused kuuluma ka keskkonnaministeeriumi kompetentsi, vähemalt keskkonnareostuse valdkonnas.
SÜDAMETUNNISTUS, VÄÄRTUSTE MÕÕDUPUU
Suurimad vaimse keskkonna reostuskolded taasiseseisvunud Eestis peituvad kahtlemata poliitikas. Seda on tõdenud ja avalikult väljendanud paljud meie kultuuritegelased. Mõne aasta eest vabasurma lahkunud teatritalent Evald Hermaküla – loodusteadusliku kõrgharidusega kunstiinimene – tajus oma viimaste aastate loometöös selgesti ühiskonnaelus kesksele kohale kerkinud “keskkonnakarjeid”, mis tulenesid tema selgeltnägelikust eluvaatest eetiliselt allakäivas inimkonnas, ka vabanenud Eestis. Allakirjutanuga keskkonnakoolituse liinis ühiste ettevõtmiste ajal rõhutas ta korduvalt, et väikerahva vaimselt suureks saamise püüded on meil lämmatatud ainelise rikkuse taotlejate poolt seadustega kindlustatud võimu põhiseadusvaenuliku valitsemise abil, mida ekspresidendi akadeemilises nõukogus nimetati tabavalt seaduslikuks, s.o. seadustega kaitstud korruptsiooniks.
Tõesti – laulva revolutsiooni ajal olime pea kõik vaimult liberaalid, sest vabadus terendas suurima ühiskondliku väärtusena. Aga poliitilises praktikas selgus peagi ahastamapanev tõsiasi, et oodatud isikuvabadus moondus võimulesaanute vabaduseks olukorda kuritarvitada. Liberaaldemokraatia moondus pseudoaristokraatia liberaaloligarhiaks, raha piiramatuks ajuvabaks valitsemiseks inimese üle. Lootus ja elurõõm asendus järk-järgult ka enamuse vaimuinimeste silmis mure ja musta masendusega. Sellest tulenes kurb järeldus: liberaalne valitsemisviis saab õiglaseks kujuneda vaid üldise majandusliku jõukuse ja kõrge vaimukultuuri eeldusel, kui inimeste ja gruppide tegutsemist suunavad aastasadadega väljakujunenud üldinimlikud kirjutamata seadused, kus eneseväärikus, suuremeelsus, ausus jt eetilised põhiväärtused kujundavad ühiskondliku üldmoraali ja südametunnistusest saab väärtuste ning käitumise mõõdupuu.
HOMME ON LOOTUSETULT HILJA
Püsiva stressi allikaks suurele enamusele rahvast on olukord, kus kõik on küll seaduse ees võrdsed, aga mõned on võrdsemad. Liberaalne turumajandus on ju olemuselt säästva elulaadi vastand, seepärast on säästlikkus seni olnud Eesti liberaalse valitsuse tasandil vaid tühja tünni kõmin.
Liberaalidele omane minakesksus on vaimse keskkonna moraali muutnud mitte ainult poliitikas. Teaduses on üle 10 aasta kestnud ultraliberaalne elukäsitus viinud kollektiivse tööstiili allakäigule, individuaalne loovus on ohjeldamatu kasusaamise egoismi poolt tõrjutud kaitseseisundisse, meie on moondunud Minaks mitmuses. Ideede vargus teaduses, kunstis jm nagu polekski vargus. Polevatki oluline, kes esimesena välja ütles, oluline on, kes esimesena publitseeris. Koolkondlik mõtteviis on kidumas. Positiivsena näeme selles vaimu nüristavas protsessis vaid intellektuaalse omandi taasväärtustamist, kus seni oli nii haridus- kui teaduspõllul mõnigi vagu viltu.
Üheks suurimaks vaimse keskkonna reostajaks kaasajal on kahtlemata agressiivne reklaam. Reklaamil on positiivne roll ainult neutraalse, s.o. objektiivse, usaldusliku informatsioonina, mistahes pähemääriv, agiteeriv tendents on kurjast, on inimese vabadust ahistav, inimõigusi piirav, inimvaenulik keskkonnareostus. Tõsidemokraatlikus ühiskonnas peaks see olema seadusvastane ja keelatud.
Homme on hilja. Geneetilise fondi ja inimvaimu reostamine meelemürkidega, vaimuhaigustega jne ei võimalda saada normaalseid terve vaimuga järglasi, maksa sa sünnitajaile kuipalju tuhandeid tahes?
