Hiljutisel jutuajamisel ütles väljapaistev teatrire?issöör Adolf ?apiro, et esmakordselt on Venemaal tekkinud kollane teater. Analoogiliselt kollase pressi ja estraadikit?iga vallutas teatrikit?, nagu sellele ilmingule omane, momentaalselt teatrisaalid.
ERINEVA LIIGI LAULUKESED
Moodne noor dramaturg Ivan Võrõpajev näis teatris just kit?i kehastusena. Möödunud aastal näitas ta “Kuldsel maskil” Tallinnas oma “Hapnikku” – etendust, kus ta on autor, re?issöör ja osatäitja. Tegevus koosnes piiblitekstide ümberjutustamisest räpi rütmis: tantsiskledes ja kaasa plaksutades adapteeris Võrõpajev eetilisi maksiime tänase eluga slängi ja lihtsakoeliste “tapvate” lugude abil.
Asi kukkus välja laulukeste “Olla või mitte olla”, “Ivanu?ka International” või mõne teise liigi laulukese nagu : “Meister ja Margarita elasid kord Moskvas…” vaimus.
STEPPIDE MÕÕTMATU RUUM
Ivan Võrõpajevi debüütfilm “Eufooria” sai “Väikese kuldlõvi” viimasel Veneetsia filmifestivalil. Osaliselt on seegi tehtud kit?i reeglite kohaselt, kuid nii andekalt ja nii ebatavalise kollektiiviga, et tungib välja ?anri piiridest. Kergemeelne adaptsioon vanakreeka tragöödiast koos samaaegse tervitusega Shakespeare`i tragöödiatele kukkus välja mitte teisejärguline, nagu võis eeldada, vaid kui paradoksaalne see ka poleks, avastas filmikunsti täiesti uued emotsionaalsed kihistused.
Operaator Andrei Naidenov muutis Doni stepid mõõtmatuks ruumiks, kus on ainult Jumal, Saatus, Loodus, kus tillukesel inimliivateral pole ei tahet ega isiklikku seisukohta. Maa seisab vastu taevale, jõgi neelab endasse kõik elava, metsloomad ei taha alluda peremeestele.
VEREJANU OOTAMATUS
Kõik ümberringi januneb liha järele, maapealsed kired, mis ei teeni kedagi, erutavad ja tõmbavad ligi. Ketikoer hammustab väikesel tüdrukul sõrme otsast; laps teadis, et koerale läheneda ei tohi, teadis, et tuleb jama, kuid ei suutnud midagi endaga ette võtta, teda kiskus vastupandamatult koera juurde. Isa valab tüdruku haavale viina, võtab käärid ja lõikab ära sõrme, mis ripub nahariba küljes. Tüdruku ema, filmi peakangelanna Veera (Polina Agurjova) – saades doktorilt teada, et tüdrukul pole sõrme – ei reageeri selle uudise peale, kuna väikese kehaosa kaotus pole midagi tulevase surma ees.
Valeri (Mihhail Okunev), kes otsib oma truudusetut naist, peatub korraga, sihib ja laseb maha rahumeelse lehma, kes sööb karjamaal. Ta on ise oma metsikusest hämmastunud, ta ei mõista isegi, miks otsustas lehma tappa, kuid hämmelduses ei suuda ta ometi vastu panna sisemisele tõmbele, mis sunnib teda laadima püssi ja laskma lehmakest, kes kukub kuulekalt ta jalge ette.
Veera armuke (Maksim U?akov) teab, et petetud mees tapab ta, võib-olla (nagu kinnitab sõber) tükeldab, kuid kirg on tugevam igasugustest ähvardustest.
LÜÜRILINE JA KOOMILINE PAAR
Armastajad kohtuvad, et surra, et saada tapetud; nad sõidavad paadis, mida – nagu nad juba aimasid – juhib Haron. Kärgatab esimene lask järsakult ja armuke, verega määritud valges särgis, kukub surres sülle oma väljavalitule, et viimast korda teda emmata ja katta kuuli eest oma kehaga.
Läbilastuna lamab ta naisel nagu kirstukaas, nagu hauatahvel, kuid naise jaoks ometi soovitud, vabatahtlikult valitud; naine pomiseb neid armsaid mõttetusi, mida nad sosistasid teineteisele mõne tunni eest liival ning aeglaselt läheb paat põhja, koormatud kohutava armastusekoormaga.
Filmis on selle lüürilise paari kõrval ka koomiline paar – hakkaja külatüdruk, kes püherdab heinakuhjas järsaku taga juhusliku noormehega. Kui aga viimase sõbrataride poolt üleskihutatud naine torkab hangu tüdruku kaela, osutub, et mitte ainult tõeline armastus, vaid ka lihtne iharus võib iga minut viia tragöödiani, pööratuna sellestsamast Saatusest, surmast, kuna just seda ihkavad salaja kõik.
SURMATOOV ÕNN
Film algab epigraafist, mis näib liiga sirgjoonelisena ja täiesti silmaga nähtavaid asju liig üksikasjaliselt selgitavana.
Keegi istub esimest korda elus mootorrattale; teda aidatakse, õpetatakse, tõugatakse; arusaadav, et täitus tolle inimese unistus, et juba ammu pidas ta plaani ta pageda mootorrattal igapäevasuse eest, mõtles ammu võidu sõitmisest tuulega. Suurelt: hullu nägu, teda ei peata tema surmatoovas õnnes keegi.
Eufooria.
Inimene sünnib, et armastada, tappa ja surra. Sellega on kerge nõustuda, kui see on – metafoor, mingi poeetiline kujund, mis mõtestatakse lahti puudutamata reaalset elu. Kuid hoidku jumal, et vaataja ei teeks lahti poeetilist pakendit ja ei jõuaks sisuni – ta näeb sedasama kit?i üldist nägu, millega on parem mitte tutvusi sobitada.