(Sven Kivisildnik sukeldub korrakaitsjate trendimaailma)
Edaspidi näeme telekas võmme, kes maatriksi tegelase kombel mantli lehvides linna kohal lendavad ja üks käsi taskus sada pätti läbi peksavad, kusjuures taskus pole sentigi pistiseraha. Megairw. Öelda, et Eesti politsei ei võta pistist, on sama tark kui väita, et mendid ei võta palka ka vastu.
EGA ME INDIAS EI ELA
Politsei pole mingi erand, sealgi annavad tooni tüübid, kellel pole muid huvisid peale materiaalsete, pole põhimõtteid ega vastutust. Politsei on vabariigi mudel ja vastik sellepärast, et kõik siin sitases vabariigis on läbi mädand. Igale püüdele olukorda paranda vastatakse ülevalt lämmatava kõhutuule müristusega. Jämekoomilised on meie politsei katsed oma mainet pesta. Vihatud keskerakondlane veeti käeraudus kongi – õige. Paraku tuli mehike sealt välja nagu aus mees. Vusserdamine ja saamatus.
Nüüd teeb mendipealik Tuul igati selget juttu ajanud Sirgi kohalt lahti. Ja igaüks saab aru, kes antud juhul on siga ja kes ei ole. Politseinik, kes tunnistab, et kolleegid võtavad altkäemaksu, saab kinga, nukunimega justiitsminister Ken, kes kihutab üle igasuguse mõõdu, jääb ametisse, küsimust eetilisest piirist ei teki. Suurkomissar jääb kihutamisega vahele ja ükski koer ei köhi. Olgu, tavaõiguse järgi võib hõimu- ehk sõjapealik kõike, tema on ülalpool eetilist piiri. See on nii Afgaanistanis ja üldse, aga mingi kuradi liikluspatrull ehk tavaline krimka hoidku ennast vaos. Ega me Indias ei ela, et jumalaid on sada tuhat ja iga veis on püha.
MIDA OOTAB VAENLANE?
Jään huviga ootama politsei uut mainekujundusüritust. See peab olema midagi eriti haiget. Kui nii edasi läheb, siis tuleb kanal kahel Wremja kinni panna. Politsei tippametnike avaldused eetilisest piirist ja alluvate valvsuse
kontrollimisest kihutamise vormis asendavad juba täna kreisiraadiot, nii et siin enam palju kaugemale minna ei ole võimalik. Ehk hakkab isand Tuul ise alluvate valvsuse kontrollimiseks amokki jooksma ehk mürgist salaviina kaubastama. Samas püüab ka pistisepolitseinik vahel kurjategija kinni, palju on vaeseid, kes ei jõua neile obrokit maksta. Teised vangistavad inimesi selgest pahatahtlikkusest, vahel ka igavusest.
Kui siiani oli võimalik, et kaks kõlupead said kokku ja hakkasid arutama teemal, et kas politsei on organiseeritud kuritegevuse liik või ei, siis nüüd sellist asja enam juhtuda ei saa. Lootust ei tohi kaotada, riigi alustalad vanguvad, usaldus uue valitsuse vastu on null. Aga seda just vaenlane ootabki. Kohe on kohal eurointegrandid, jänkide tallalakkujad ja idaemissarid, kes uut paremat Eestit lubavad. Ärge neid lurjuseid uskuge. Ärge kusagile alla kirjutage ega millegi poolt hääletage. Kui satute rahvaküsitleja küüsi, simuleerige vagahullu ja öelge, et olete poolt ja väga tahate. Aga kui on aeg lipik lasti lasta, keerake neile sitta.
EI OLE VAJA VÕÕRAST SITATÜKKI
Meil on omad traditsioonid, Eesti riik oli juba Pätsi ajal täiesti putsis. Miks ta peakski täna teistsugune olema. Meil vähemalt ei ohverdata valimisüritustel inimesi nagu Aafrikas ja siin ei mölla terroristide hordid nagu Euroopas globaliseerumissabatite ajal. Ei tohi unustada, et iga uudis, mis vähendab Eesti riigi usaldusväärsust, on kasulik reeturitele. Lihtne on loobuda riigist, mis on junn. Aga mida pakutakse asemele? Lihtsalt teist, veel suuremat sitatükki. Ei ole vaja. Piisab omastki.
Kui nii võtta, on altkäemakse korjav politsei lihtsalt euroopalik-ameerikalik ettevõte. Veidi omast ajast eest, aga igati õigel teel. Kui raha on ülim väärtus, siis puudub vanglakaristusel mõte. Euroopaliku mõtlemise järgi on ka kümnekroonine trahv suurem karistus kui eluagne kongis roiskumine. Euroopas on tähtis eraraha, riik on kõrvalise tähtsusega, see on ainult vahend rikastumiseks. Miks ei peaks siis politseinik kasutama riiki isikliku heaolu suurendamiseks? Mille poolest ta nendest hangeldajatest halvem on, kes Euroopa keskpanka omavad? Õige, on halvem. Sest on veel kuritegelikum.
RAHA VÕETAKSE SULT NIIKUINII
On muidugi lihtsameelsus arvata, et keegi teeb Eestis mingeid plaane. Või mõtleb, milleks see või teine. Politseis iseäranis, tegemist saab ikkagi olla vaid vormiküsimusega. Vorm on politseis ja kunstis põhiline. Selge on see, et realistlik vorm on sattunud ebasoosingusse. Seda püütakse asendada haige absurditeatri ja millegagi, mis läheb sümbolistliku romaani pähe. Ühesõnaga, mingi jamaga.
Kui eetika ja moraal jutuks võetakse, siis pole tavaliselt midagi öelda. See on kunstides ammu tuntud asi, realistliku ajastu järel tuleb ikka midagi abstraktset ja segast. On siis põhjuseks tüdimus või tulekahju ehk vandenõu.
Kord Tuul all ja Sirk peal, siis jälle Sirk peal ja Tuul all. Tulevad impeeriumid ja lagunevad ära ning tulevad uued impeeriumid ja lähevad needki kuradile. Ja kui sind parajasti ei püga mõni politseinik, teeb seda õilis pankur. Kui sa ise selle peale ei tule, et oma raha teiste arvele kanda, siis leitakse mingi meetod, kuidas see sult kätte saada. Lõpptulemus on ikka üks ja tehnilistel üksikasjadel pole siin kohal suurt tähtsust.
