Sulle saadeti juba veebruaris kutse septembris Ventspilsis toimuvale rahvusvahelisele kirjandusloomemajade võrgustiku Halma seminarile. Väga tore. Mis edasi juhtus?
Saadeti jah kutse, sest ma sain Halmalt stipendiumi, mis seisneb selles, et saan ühe aasta jooksul viibida kahes enda valitud loomemajas. Kummaski kuu. Märtsis käisin Saksamaal kirjutamas ja juba enne seda anti mulle Halma peakorterist Berliinist teada – muide, täpsuse mõttes, Halma ei ole Saksa organisatsioon, vaid rahvusvaheline ning näiteks Eesti Kirjanike Liit on üks selle asutajaid -, et stipendiaate oodatakse septembris ka Lätti. Andsin nõusoleku ja siis muidugi unustasin. Juulis helistati uuesti ja korrati kutset. Öeldi ka, et ma võiks osaleda vestlusringis ja rääkida Eesti kirjandusest. Olin muidugi nõus, hakkasin juba mõtlema, mida ja kuidas rääkida, kui päev hiljem helistati uuesti ja aeti mingit imelikku juttu, mis jäi üsna lahtiseks ning minuga lubati uuesti ühendust võtta. Siis omakorda veel päev hiljem teatati, et ma ikka ei sobi neile.
*
Ma saan aru, et kogu häma põhjus oli mingi kooliõpilaste väljaanne Blaue Narzisse?
Nojah, kui juulis helistati, siis see imelik jutt, mida aeti, seisneski selles, et ma olla andnud ühele Saksa väljaandele intervjuu. Ma kinnitasin seda. Aga ega ma kohe aru saanud, mis selle küsimuse mõte on. Siis küsis see Halma tädi – et mingit hämamist ei oleks ja kõik oleks arusaadav, siis see tädi oli Halma peasekretär Laura Seifert -, mis ma sellest väljaandest arvan. Ütlesin, et midagi ei arva, mis sellest ikka arvata – kooliõpilaste värk.
Siis hakkas ta aga selgitama, et “on inimesi, kelle arust see väljaanne on paremäärmuslik” ja oleks parem, kui ma end sellest distantseeriks. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et pärast kahte aastat Saksa ülikoolides käimist tunnen ma Saksamaad piisavalt hästi ja tean, et inimesi kiputakse sellel maal “pruuni nurka” lükkama. Ta käis ikka oma distantseerimisjutuga peale. Ma ütlesin, et pole minu asi distantseerida end millestki, millega mul tegemist pole ja et mina ei hakka võtma seisukohti Saksa sisepoliitika osas. Küsisin ka vastu, kas asi on intervjuu sisus. “Ei, see ei olevat üleüldse teema,” oli vastus. Ma kehitasin siis mõttes õlgu ja ütlesin, et kui teemat ei ole, siis teemat ei ole ja sellega on asi lahendatud.
*
Kui sulle vastati, et “Saksamaal on inimesi, kelle arust see väljaanne on paremäärmuslik” ja soovitati end sellest distantseerida, mida sa kõigepealt mõtlesid?
Et nad on peast segi. Samas: seda süüdistust olen Blaue Narzisse kohta ennegi kuulnud. Ma ei salga seda. Aga nagu öeldud: pole minu asi otsustada kellegi teise juhitava lehe sisu üle. Ma andsin neile intervjuu, mitte ei töötanud seal. Sina oled ju ka igasugustele kummalistele väljaannetele ja telejaamadele intervjuusid andnud ? Selle intervjuu sisu muide, et asi selge oleks, oli Eesti kirjandus. Rääkisin hästi lihtsate sõnadega sellest, mis meil siin toimub ja kuidas see suhestub muu Euroopaga. Rahvavalgustus.
*
Hiljem siis helistati ja öeldi, et sinu kutse Ventspilsi ei kehti.
Jah, päev pärast seda pikemat telefonikõnet helistas tädi Seifert uuesti ja teatas, et kahjuks ikka “otsustati”, et ma ei sobi. Kusjuures ta ei öelnud, kellele ma ei sobi, küll aga oli päev varem korduvalt rõhutanud, et see pole ei tema otsus ega tema seisukoht.
*
Sakslaste entusiasm oma süütunde kandmisel kõikjale mujale, kuhu võimalik, on teada ?
Nõus. Aga seda ei maksa siiski ka üle tähtsustada. Olukord täna on oluliselt normaalsem kümne aasta tagusest. Aga kahjuks on nad nagu mingid Pavlovi koerad küll: kindlad mõisted, fraasid ja sümbolid ehmatavad nad ära ning nad ei julgegi asja sisusse süüvida ?
*
Sa ütlesid, et see ajakiri on pigem satiiriline ? Kui tüüpiline on, et satiir ja igapäevase ühiskonna toimemehhanismid sassi aetakse?
Paraku liigagi. Nagu öeldud: asi on kindlates märkides või sõnades. Et kui keegi on juba öelnud sõna “parem”, keevitatakse sellele kohe juurde “-äärmuslus” ja keegi ei julge edasi mõeldagi, vaid katsub kohe näidata, et tema kuulub “õigete” poolele.
*
Tärkavat poliitkorrektsust on Eestiski. Milline oleks see kirjanduspoliitiline õppetund, mis sina said?
Õppetund? Kui ma ütleksin, et õppisin seda, et tuleb ettevaatlik olla, siis oleks see üks väga vale õppetund ja näitaks seda, et neil õnnestus mind ära hirmutada. Kui kellelgi siit midagi õppida on, siis nendel anonüümseks jäävatel Berliini tegelastel, kes peavad aru saama, et esiteks on lubamatu rahvusvahelise kirjanduselu politiseerimine ja teiseks: lubamatu on kanda mingeid oma tülisid ja arusaamu välismaale.
*
Teisalt – kas Saksamaaga on üldse mõtet vägikaigast vedada?
Hea point. Ma tahaks väga loota, et ma ei vea vägikaigast Saksamaaga, vaid ainult ühe väikese seltskonnaga, kes ei esinda enamuse arvamust.
*
Teisest maailmasõjast on möödas üle 65 aasta ? Mida su sisetunne ütleb – kui kaua sakslaste taoline käitumine veel kesta võiks?
Selle peale olen ma isegi mõelnud, aga midagi välja mõelnud ei ole. Osalt on see piinlik käitumine vist ikka ka heaoluühiskonna vili: mingeid suuremaid probleeme pole, siis tegeletakse iseenda mõtlemise ja käitumise ahistamisega. Ma usun, et järgneva kümmekonna aasta jooksul toimub selles osas siiski suur muudatus: noored lihtsalt ei tea sõjast midagi ning neid ajab juba selle mainimine haigutama.
*
Milline saaks olla siin ravim – et kultuur ei sureks poliitkorrektsuse kätte?
Ma arvan, et kõige õigem on lihtsalt elada ja tegutseda ilma poliitilisele korrektsusele mõtlemata. Mitte meelega provotseerides, aga lihtsalt normaalselt elades ja tegutsedes. Midagi targemat ma küll soovitada ei oska. Teinekord kulub muidugi provokatsioon ning ühiskondliku aktsepteerituse piiride kompamine ära, aga enamik ajast tuleks lihtsalt unustada kogu see jamps ning elada vabalt.