2002. aastal ilmus USA luure keskagentuuri (CIA) endise töötaja Robert Baeri mälestusteraamat “Ära märka kurja” (See No Evil), mis on ainulaadne teos, kirjeldades üsna detailselt selle agentuuri väliohvitseri “salastatud elulugu”.
Informaator “Grigori”
Raamatu ühes osas jutustab Baer oma missioonist aastatel 1992-1994 Tad?ikistani pealinnas Du?anbes, kus ta oli USA saatkonna CIA osakonna ülem. 1992. aasta viimastel kuudel möllas Tad?ikistanis kodusõda, milles valitsusväed võitlesid Vene relvajõudude toel islamistide ning muude opositsiooniliste suurustega ja milles hukkus kümneid tuhandeid inimesi.
Baer korraldas USA Du?anbe saatkonna evakueerimist 1992. aasta 24. oktoobril, järgmisel aastal naasis saatkond riiki. Neil aastatel oli Tad?ikistan pea täielikult vene ja tad?iki sõjapealikute kontrolli all ning Baer asus riigis asuvate Vene armee kõrgete sõjaväelaste hulgast otsima endale informanti, et olla kursis sellega, mis riigis toimub. Ta käis Vene eriüksuslaste ja nende pealikutega suusatamas, langevarjuhüppeid tegemas ja viina viskamas, kuni leidis endale informandi, eliitüksuslaste rügemendi koloneli, keda ta nimetab Grigoriks.
Tad?iki siseministri heroiin
Grigor oli oma kõrges sõjaväelises auastmes üks nooremaid, kõrgele pulgale oli ta jõudnud tänu oma isa heale positsioonile parteiladvikus. Ühel päeval, ilmselt 1993. aasta teisel poolel, lubas Grigor näidata Baerile midagi, mis “võiks huvitada tema riiki”. See, mida Grigor näitas, puudutas osa rahvusvahelisest narkokaubandusest ja -transiidist teekonnal Afganistan-Tad?ikistan-Venemaa-Rootsi-kogu maailm. Informatsioon, mida Grigor suuliselt CIA osakonna ülemale jagas, ei olnud mõistagi ametlikku laadi pressiteade, kuid väärib teatavat tähelepanu.
Tsiteerin: “Varsti pärast kella 11 õhtul me hakkasime sõitma lennujaama läbi tagatänavate, et vältida patrulle ja kontrollpunkte. Me jäime seisma sõjaväele kuuluvas lennuvälja osas, umbes 30 meetri kaugusel IL-76 tüüpi kargolennukist ja istusime vaikides tunni jagu, kuni lendurikabiini tuled läksid põlema. Üks sõjaväelane, kes seisis lennuki kõrval, võttis taskulambi ja hakkas seda liigutama aeglaste ringidena. Pisut hiljem maandus IL-76 kõrval MI-8 helikopter, jättes rootorid tööle. Sellest hakkas keegi välja viskama raskeid riidest kotte kudroonkillustikust teele. Pool tosinat sõjaväelast tõstsid need üles ja viskasid läbi IL-76 kargoukse. Kõik oli kümne minutiga möödas. Helikopter lendas tagasi Afganistani poole. IL-76 pani mootori tööle ja tõusis õhku. “Heroiin,” ütles Grigor, “nädala saadetis.”. Tagasiteel rääkis ta mulle kogu loo.
Tad?iki siseminister Yakub Salimov ja mõned Vene armee kindralid smugeldavad tonne tooroopiumit Afganistanist sõjaväelennukitel Moskvasse. Pärast seda, kui salajased laborid Moskva ümbruses on töödelnud oopiumi heroiiniks, smugeldatakse see laevaga Rootsi ning sealt edasi üle kogu maailma, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikidesse.” (lk 150-151)
Laevaga Eestist Rootsi
Selles CIA informaatori Grigori poolt esitatud rahvusvahelise heroiinikaubanduse aruandes torkab silma väide, et heroiin viidi 1993. aastal salakaubana Moskva ümbrusest “laevaga Rootsi” (“it was smuggled into Sweden by boat”). Juba tsaar Peeter I aegadest me teame, et mugavaim väljapääs Läänemerele käib Moskvast Eesti kaudu, seega on põhjust arvata, et väidetav heroiinikaubandus leidis laevatee Moskvast Rootsi läbi Eesti. Miks mitte, sest kuni 1994. aasta 31. augustini ei olnud Eesti Vabariigi valitsusel Vene armee riismete tegevuse üle mingisugust kontrolli, Vene kindralid võisid illegaalset transiiti korraldada nii maitsi, meritsi (Paldiski sadama kaudu) kui ka läbi õhu (Ämari lennuvälja kaudu).
Seda infokildu võib kõrvutada 2004|. aasta sügisel ilmnenud tõsiasjaga, et parvlaeval Estonia veeti 1994. aastal enne selle põhjaminekut materjali, mis pärines Vene sõjaväelt.
Pärast 15 aastat kestnud üsna vastuolulist ja läbipaistmatut sahmerdamist Estonia huku põhjuste uurimise kallal tundub üks asi selge. Suur osa infost, mis võiks viia tõe väljaselgitamiseni, on arvatavasti kõrgel tasemel salastatud nii Eestis kui ka Rootsis – ja üsna pikaks ajaks. Sellepärast pole ka loota, et ükski uus “ametlik” uurimine Estonia huku põhjuste kallal võiks ealeski kogu tõe välja tuua.
“Ametliku” uurimise läbikukkumine
Kui väide, et Estonia pardal vedasid Vene armee kindralid Rootsi lisaks sõjatehnikale ka heroiinilaste, võiks olla kas või osaliselt või tinglikult tõsi, piisaks sellest, et niisugune info riigi maine kahjustamise kartuses salajaseks tembeldada. Siiski on hästi teada, et neil aastatel 1990ndate alguses kaubitsesid endised Nõukogude armee kindralid praktiliselt kõigega.
Arvata võib, et kogu tõde Estonia hukkumise kohta ei saa salastatuse tõttu päevavalgele tuua ükski ametlik komisjon ega uus uurimine – olgu siis parajasti peaministriks Savisaar, Laar, Ansip või Evelyn Sepp isiklikult. Meenutagem siinkohal, et nn “ametlik uurimine” ei suutnud kümne aasta jooksul tuvastada Vene sõjatehnika vedu Estonial, mis tuli ilmsiks alles endise tollitöötaja Lennart Henrikssoni vabatahtliku ülestunnistuse kaudu. See tõsiasi on piisav näitamaks, kui ettemääratult on läbi kukkunud igasugune “ametlik” uurimine.
Meenutagem ka, et 1994. aastal juhtis algset Estonia huku uurimist tollane Politseiameti peadirektor, hilisem pika karjääriga Vene spioon Herman Simm.
“Kõrilõikaja” lõpp
Robert Baer, kui ta oli saanud aimu Tad?iki siseministri Yaqub Salimovi narkoärist, läks viimase jutule ja nõudis selle kohest lõpetamist. Salimov, keda Baer kirjeldab sõnaga “kõrilõikaja”, lasi paar päeva hiljem vastuseks õhku Baeri maja Du?anbes. Mõne aasta jooksul rikastus Salimov oma narkoäri tulemusena miljonäriks, hiljem langes valitsuses ebasoosingusse ja saadeti suursaadikuks Türki. Salimov vahistati lõpuks Moskvas 2005|. aastal ning Tad?iki Ülemkohus mõistis ta 15 aastaks vangi, süüdistatuna “riigipöördekatses, banditismis ja ametiseisundi kuritarvitamises”.
Muidugi ei olnud ta 1990ndate alul ainus sõjapealikust ärimees. Baer räägib oma raamatus ühest teisest tüüpilisest Vene sõjardist, kes isegi temale pakkus illegaalset diili kõigest mõni sekund peale esimest tutvumist ja kohtumist: “Teeme äri ja jagame tulud pooleks!” Selliseid ettepanekuid tegid võimuvaakumis Vene sõjaväe kindralid 1990ndate alul rohkesti ja paljudele.
Viimaks – spekulatsioon selle üle, milliseid kaupu Estonia veel Eestist Rootsi vedas peale Vene sõjatehnika, ei ole samaväärsed väidetega laeva põhjamineku põhjuste kohta. Viimasel teemal ei söanda ka mina midagi väita. Uurigu see, keda huvitab.
* * *
Robert Baer, üks kompetentsemaid Lähis-Ida eksperte
Robert Baer (s. 1952) töötas CIA väliohvitserina aastatel 1977-1997 ning kurikuulus agentuur on teda nimetanud üheks oma aja parimaks väliohvitseriks. Raamatu kirjutas ta siiski pärast CIA-st lahkumist ning teos on väga kriitiline nii oma endise leivaisa tegevuse kui ka tegevusetuse suhtes. Baer kritiseerib CIA-s valitsenud poliitilise korrektsuse kultust, bürokraatiat ja asjatundmatust, mis viimaks tõid kaasa 11. septembri terrorirünnakud ja selle tulemusena paljude agentuuris pettunud inimeste lahkumise oma ametist.
Baer on üks kompetentsemaid Lähis-Ida eksperte USA-s, kelle teadmisi on rikastanud pikad aastad praktilist elu selles maailma regioonis ning suhteliselt vaba ligipääs salastatud infole. Teised tema raamatud kirjeldavad Bushi administratsiooni tihedaid sidemeid Saudi-Araabia kuningliku perekonnaga (Sleeping with the Devil, 2004|) ja Iraani tõusu islamiriigist impeeriumiks (The Devil We Know, 2008|).
Oma endise töötaja elulugu tsenseeris enne ilmumist CIA publikatsioonide komisjon, kes varustas raamatu esimese lehekülje meeldetuletusega, et agentuur on kõrvaldanud teosest salajaseks peetava info ning et selle sisu ei tule pidada “ametlikuks” CIA teabeallikaks. Komisjoni poolt välja tsenseeritud tekst on raamatus märgitud mustaga. Robert Baer jutustab selles oma tööst agendina India linnades Madrases ja New Delhis 1970ndatel, ja 1980ndatel Liibanonis, kus ta üritas jälile jõuda 1983. aasta 18. aprillil Beirutis USA saatkonna õhku lasknud islamirühmitusele. 1995. aastal töötas mees Põhja-Iraagis, kuhu ta saadeti agentuuri poolt ülesandega moodustada Saddam Husseini vastane opositsioon, kuid kutsuti varsti tagasi süüdistusega Iraagi liidri poliitilise mõrva kavandamises. Viimased paar aastat töötas Baer Lähis-Ida eksperdina CIA kontoris, kus ta lõplikult pettus agentuuri tegevuse põhimõtetes.