1941. aasta 6. novembril pidas sm. Stalin Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 24. aastapäevale pühendatud kõne. Teinud parteilise otsekohesusega kokkuvõtte senisest sõja käigust hitlerliku Saksamaaga, asus sm. Stalin lahkama päevakajalist küsimust “kes on natsionaalsotsialistid?”.
Tsiteerin: “Saksa röövvallutajaid, see on hitlerlasi, nimetatakse meil tavaliselt fa?istideks. Osutub, et hitlerlased ei pea seda õigeks ja nimetavad end kangekaelselt edasi “natsionaalsotsialistideks”. Järelikult tahavad sakslased meid veenda, et hitlerlaste partei, saksa röövvallutajate partei, kes riisub Euroopat ja kes organiseeris kuritegeliku kallalletungi meie sotsialistlikule riigile, on sotsialistlik partei”.
Marksistlik-leninliku õpetusega varustatatud sm. Stalin lükkas need naeruväärsed tõlgendused ümber. Ta lammutas esmalt mõiste “natsionaalsotsialism” kaheks eraldiseisvaks mõisteks: “natsionalismiks” ja “sotsialismiks”, et siis näidata mõlema mõiste mittekohaldatavust Hitleri partei puhul.
Tsiteerin: “Senikaua, kui hitlerlased tegelesid saksa maade kogumisega ja Reini piirkonna, Austria jms. taasühendamisega, võis neid teatud määral pidada natsionalistideks. Kuid pärast seda, kui nad haarasid võõraid maa-alasid ja orjastasid Euroopa rahvaid (järgneb nimekiri, keda nimelt) ja hakkasid püüdlema maailmavalitsemise poole, lakkas hitlerlik partei olemast natsionalistlik, sest sellest silmapilgust peale muutus ta imperialistlikuks, vallutuslikuks, rõhujaks parteiks.”
AMEERIKA PLUTOKRAATIDE KAITSEKS
Teinud selle punktiga asjad selgeks, asus sm. Stalin lahkama hitlerlaste sotsialistlikke ambitsioone. Tsiteerin: “Kas võib hitlerlasi pidada sotsialistideks? Ei või. Tõeliselt on hitlerlased sotsialismi verivaenlased, õelaimad reaktsionäärid ja mustasajalised, kes on töölisklassilt ja Euroopa rahvastelt ära võtnud elementaarsed demokraatlikud vabadused. Et varjata oma reaktsioonilist mustasajalist olemust, sõimavad hitlerlased inglise-ameerika sisemist re?iimi plutokraatlikuks re?iimiks. Kuid Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides on olemas elementaarsed demokraatlikud vabadused, on olemas tööliste ja teenistujate ametiühingud, on olemas töölisparteid, on olemas parlament. Saksamaal on aga Hitleri re?iimi ajal kõik need asutused hävitatud. (?) Oma olemuselt on hitlerlik re?iim koopia sellest reaktsioonilisest re?iimist, mis valitses tsaristlikul Venemaal.”
Stalini kõne on täis dialektilisi passaa?e, kalambuure ja finesse – lihtsalt loe ja imesta, kuidas selline asi võidi sügaval Bre?nevi ajal üldse avaldada. Ent vaadake Nõukogude Telegraafiagentuuri teadaandeid ja rindereportaa?e sisaldavat kogumikku “1941” (koostanud Andres Jaaksoo, Eesti Raamat, 1980), ning seal see on must valgel!
Kui sm. Stalin teatab, et Reini piirkonna demilitariseerimine, Austria Anschluss, “ja muu säärane” saksa maade kogumine (tähendab Sudeedimaa ja Memeli piirkonna annekteerimine, aga võibolla ka Poola vallutamine?) polnud agressiivsed aktid, vaid kõigest “natsionalistlik” tegevus ja seega isegi justkui õigustatud püüdlus, siis on selline väide teravas vastuolus Teise maailmasõja eelloo hilisemate interpretatsioonidega Nõukogude ajalooteaduses. Või kuidas mõista sm. Stalini sõnu inglise-ameerika plutokraatide kaitseks, kus järgitavat elementaarseid demokraatlikke vabadusi ning parlamentarsimi põhimõtteid, erinevalt hitlerlikust Saksamaast. Bre?neviaegne lugeja võinuks siinkohal imestusega märkida, et sama hästi võiks Nõukogude pikaaegse liidri karm kriitika käia ta enda Nõukogude Liidu pihta.
SÕNA “SOTSIALISM” LÄÄNES EI DISKREDITEERITA
Kaugeltki mitte kõike, mida sm. Lenin ja Stalin omal ajal kokku kirjutasid ja rääkisid, ei saanud pidada hiljem avaldamiskõlbulikuks. Dialektiline lähenemine maailmale tähendabki seda, et 1941. aastal öeldut ei saanud enam 1956. või 1980. aastal tõeseks pidada. Tahaks hüüda, kus olid Bre?nevi-aegse tsensuuri silmad, kus oli nende kompetents ning perspektiivitunne?!
Kummaline esmapilgul, aga just nende asjade puudumises ei saa neid süüdistada.
Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei (NSDAP) fenomeniga kokku puutunud Üleliidulise Kommunistliku (bol?evike) Partei ideoloogide jaoks oli kõige häirivamaks Hitleri partei nimetuses esinevad “sotsialistlik” ja “töölis”. Turumajandusliku konkurentsivõitluse termineisse langedes pidid need sõnad olema Nõukogude Liidu ainuomandis olevad slõuganid. Siit ka katse juurutada “Saksa natsionaalsotsialismi” asemel mõiste “Saksa fa?ism”. Lääne ajaloolasi tabab seniajani nõutus selle terminiga kokku puutudes, sest nemad on harjunud mõistet “fa?ism” kasutama vaid Itaalia puhul. Lääne ajaloolased, kellega lubati meil perestroika aastatel veidi suhelda, vaatasid Saksa fa?ismi mõistega kokku puutudes meile abitult otsa, pidades seda mingiks arusaamatuseks või suisa ebakompetentsuseks. Ilmaaegu. Ega olnud loll ka sm. Stalin ise, öeldagu tagantjärele tema kohta ükskõik mida.
Kuna mõistele “sotsialism” ei saanud kopiraiti kehtestada, siis ei jäänud üle muud kui lihtsalt eitada teiste (vaimult vennalike) re?iimide õigust kasutada seda. Selline taktika on olnud üllatavalt edukas, sest vasakpoolsed intelligendid sealtsamast Läänest on meelsasti nõus, et sõna “sotsialism” ei tohi diskrediteerida. Nagu ka sõna “revolutsioon”. Kui palju on piike murtud vaidluses, kas Hitleri tegevus 1933. aasta võimuhaaramise järel on iseloomustatav sõnaga “revolutsioon”. Väga paljud suured ja natuke väiksemad mõtlejad tahaks siinkohal kasutada hoopis sõna “reaktsioon”. Ajalooteaduslik väärtus neil vaidlustel puudub – see kõik on vaid ideoloogiline käteväänamine, mille kommentaariks banaalsevõitu tõdemus, et taas kord on “ilu vaataja silmades”.
RAHVUSKAASLASTE ASI
Ent ärgem ilutsegem! Võtkem ette NSDAP programm, nagu see 24. veebruaril 1920 välja kuulutati, ja vaadakem, kuidas see pärast 1933. aastat realiseeriti. Kasutagem selleks sm. Stalini metodoloogiat, kus mõiste “natsionaalsotsialism” lammutatakse kaheks eraldiseisvaks terminiks.
Et Hitler oli Saksa natsionalist, ei vaja pikemat tõestust. Vaadake programmi neljandat punkti, kus kasutatakse mõistet Volksgenosse (rahvuskaaslane). Saksa riigi kodanik saab olla vaid see, kes on rahvuskaaslane. Rahvuskaaslane saab olla vaid see, kelle soontes voolab Saksa veri. Saksamaal elamise pikaajalisus nagu ka saksa keele oskus pole määrav. Ergo – ükski juut ei saa olla rahvuskaaslane. Hitler teostas selle põhimõtte võimuletuleku järel sajaprotsendiliselt.
Ka Kivisildnik väidab, et Tasuja (:) on rahvuslik partei (“Ka rahvusliku kadeduse rakendan ma oma valimisvankri ette /- – -/ Võimult kõrvaldada saab Tasuja (:) ainult terroriga, aga sellise asja eest tänapäeval pead ei silitata”).
VÕRDSUS VERE JÄRGI
Vaatame eeloleva tõdemuse valguses NSDAP programmi üheksandat punkti – kõigil kodanikel on ühesugused õigused ja kohustused.
On õigusega tähelepanu pööratud sellele, et pärast 1933. aastat ei tohtinud Saksamaal ükski aarialane abielluda juudiga. Täiesti õigustamatult on jäetud tähelepanuta asjaolu, et samast aastast tohtis esmakordselt Saksa ajaloo kestel ohvitser abielluda proletaarset päritolu tütarlapsega. Ainus tingimus oli see, et mõlemad on saksa verd ning füüsiliselt-vaimselt terved. Hitleri programmiline seisukoht oli (vaadakem NSDAP programmi 20. punkti), et töötava rahva esindajatele tuleb avada tee riigi – ning ühiskonnajuhtimise tippu. Ta oli põhimõtteliselt sama meelt, nagu sm. Lenin, kelle fraas “köögitüdruk riigijuhiks” viidi Nõukogude Liidus ellu täht-tähelt – tallipoisid ja köögitüdrukud pandi otsemaid juhtideks – sellal kui Hitleri nägemuses pidi esmalt avatama tööliste ja talupoegade lastele piiramatud võimalused tasuta hariduse omandamiseks, ja alles siis – vorwärts! Riigitüüri juurde. Seda põhimõtet pole muudetud ka praeguses Saksa Liitvabariigis, kus erinevalt Suurbritanniast ja Prantsusmaast pole ühtegi eliitülikooli ega tunta ka õppemaksu üliõpilastelele. Klassivahesid natslikul Saksamaal ei tunnistatud; põhimõttes pole tehtud mingeid muudatusi ka tänasel demokraatlikul Saksamaal.
Ja nüüd vaadakem programmi 7. punkti – Wir fordern, dass sich der Staat vepflichtet, in erster Linie für die Erwerbs – und Lebensmöglichkeit der Staatsbürger zu sorgen. Wenn es nicht möglich ist, die Gesamtbevölkerung des Staates zu ernähern, so sind die Angehörigen fremder Nationen (Nicht-Staatsbürger) aus dem Reiche auszuweisen. Lugegem saksa keeles, õppigem olulisi tekste lugema originaalis, õppigem Goethe, Kanti, Marxi, Hitleri keelt! Kes pole selles veel edenenud, vaadaku tõlget eesti keelde: Meie nõuame, et riik kohustuks esimeses järjekorras hoolitsema oma kodanike eest. Kui ei ole võimalik toita kogu riigi rahvastikku, siis peab võõraste rahvaste liikmed (mittekodanikud) riigist välja saatma. Vrdl. Kivisildniku Tasuja (:): “Riik, mis kujutab endast peapeale pööratud Robin Huudi, mis korjab vaestelt makse, et neid rikastele jagada, lakkab olemast”.
Kuna NSDAP pidas kõiki saksa verd inimesi võrdseteks, ning nende eest hoolitsemine oli Saksa riigi olemise ainus mõte ja otstarve, tulenes siit sotsiaalpoliitika, mida saab ja tulebki julgelt nimetada “sotsialistlikuks”.
FINANTSKOORMAST VABASTAMINE
Natsionaalsotsialistliku korra uurimisele pühendunud saksa noorema põlve ajaloolane Götz Aly väidab, et Hitleri Volksstaat (rahvariik) oli sisuliselt samasugune rikkuste ümberjagamisega tegelev mehhanism, nagu see 20. sajandil tüüpiliseks kujunes nii kommunistlikes (NSVL) kui ka demokraatlikes (Rootis, kindlasti ka Saksa LV) riikides.
Hitler ostis endale laiade rahvahulkade toetuse sõna otseses mõttes sotsialistliku poliitikaga. Götz Aly julges sõnastuses “tõestasid” natsid end just maailmasõja puhkemise järel. Natside maksupoliitika soosis madalamate sissetulekutega inimesi, ning sõja puhkedes sellest mitte isegi et ei loobutud, vaid vastupidi – see muutus süsteemi nurgakiviks. Sõja puhkedes tõsteti maksukoormust vaid neil, kelle aastane sissetulek ületas 3000 riigimarka (võrreldav 30 000 euroga). See tähendas seda, et Reichi 15,5 miljonit töölist ja väikeametnikku elasid kogu sõja vältel “maksu-oaasis”. Ületöötundide ja puhkepäevadel tehtud töö eest saadud tasu oli maksuvaba (põhimõte kehtib ka praeguses Saksa LV tööseadustikus), õigus puhkusele jäi alles kogu sõja vältel, pensionid tõusid keskmiselt 15 protsenti, viidi sisse kohustuslik haiguskindlustus, rindel olevate meeste perekonnad külvati üle selliste soodustustega, et sisuliselt elas keskmine töölispere sõja ajal isegi paremini kui enne sõda. Rahandus – majandusministeeriumi ametnike kõik katsed pigistada töölisklassi verest välja sõja finantseerimiseks vajalikud vahendid blokeeriti Hitleri poolt isiklikult. Tasuja (:): “Majandus hävitatakse, pangandus hävitatakse, meedia ja meelelahutus likvideeritakse.”
Finantsiliselt kandsid koormat Saksa töösturid (NSDAP programmi 12. punkt, mis keelab rikastumise sõja arvelt) ning – rõhutades veel kord, et kõik see sotsialistlik ümberjagamine oli suunatud ainult ja eranditult Volksgenosse´dele – ennekõike ning kõige hirmsamal moel juudid; alguses ainult Saksamaa, hiljem juba kogu Euroopa juudid.
TÖÖRAHVA ELATUSTASE ON PÜHA
Götz Aly uuemad uurimused algasid küsimusepüstitusest, et kui kõik teavad ja räägivad holokausti ajal juutidelt kokku röövitud tohututest varandustest, siis oleks aeg küsida ka seda, mis sai nendest varandustest hiljem. Nõukogude ajalooteadus ning vastavalt spetsialiseerunud kirjanikud teadsid muidugi vastust – unustamatu Julian Semjonov ja tema Reichsleiter Martin Bormann, kes sebis zoloto natsiskoij partii kas Argentiinasse või ?veitsi või jumal teab veel kuhu. Kogu nodi võis ära nuusutada ka kokaiinisõltlasest Hermann Göring oma luksuslikes lossides püherdades. Arutlused sel teemal käisid sellisel tasandil. Götz Aly uuemates töödes näidatakse siiski, et juutidelt konfiskeeritud varadega hoiti sõjaaegse Saksamaa riigieelarve tasakaalus. Ehk teisisõnu – sõjaaegne sotsialistlik ümberjagamine Saksa rahva elatustaseme hoidmiseks aarialasele väärikal ning jätkusuutlikul tasemel ei tulnud mitte niivõrd vallutatud maade röövimisest kui just juutide massilise hävitamisega kaasnenud varade võõrandamisest.
Mida sm. Lenin ja tema revolutsioonilisanarhistlikud madrused tegi kodanlastega (loosung “grab nagrablennoje!” ehk “röövi röövitut!”) ja mida sm. Stalin jätkas kulakute klassiga, seda kõik muidugi ühiskonnasiseste varade õiglase jaotamise nimel, sedasama ning põhimõtteliselt samadel motiividel tegi Hitler juutidega. Röövitust jäi kullakübemeid NSDAP ladviku näppude külge – Göringi kuulsad paleed, Vassarite omadest võimsamadki – ent lõviosa sellest läks siiski Saksa töörahva elatustaseme parandamiseks. Hitler hoolitses lihtsate inimeste eest. Rahvas armastab oma füürerit, kui füürer on rahvuslane ning samal ajal on sotsialist. Nii ongi uuemas saksa historiograafias Kolmandast Reichist kirjutades ilmunud käibele mõiste Gefälligkeitsdiktatur. (Der Gefallen – meelehea, lahkus, vastutulek). Mida ütleb Tasuja (:) programm? “Üleminekuperioodil hakkab meil kehtima Rootsi-tüüpi sotsialism. Mõne aja pärast rahvuskommunism.”
JUMALDATUD RAHVAJUHI POSITSIOON
Sm. Stalin õpetas sotsialismi võimalikkusest ühel maal. Genosse Hitler pidas võimalikuks sotsialismi ehitamist ühele rahvusele. Mõlemad katsed ebaõnnestusid, ent tundub siiski, et Hitleri üritus on andnud haljendavamaid võrseid. Rookides NSDAP programmist välja antisemiitliku komponendi, saame tulemuseks tegevuskava, millele kirjutaks alla iga moodne rahvapartei.
Tasuja programm (:) märgib: “See korrumpeerunud värdjakari saab aru, millisest võimalusest nad ilma jäid. Need idioodid krabasid endale mõned tühised miljardid, kuid lasid käest võimaluse luua maapealne paradiis ja nautida selles ülimat õndsust – jumaldatud rahvajuhi ehk lihtsamalt öeldes jumala positsiooni.”