Eesti meedia ning poliitikute suu kaudu väljendatud maailm on muutunud ohtlikult mustvalgeks. Taoline lähenemine on sünnitanud näiteks pronkssõduri sündroomi (NB! Tasub mõelda, miks integreerunud vene noored kannavad jätkuvalt oma vanemate stereotüüpe). Taolise ilmapildi väljenduseks olid manifestatsioonid presidendivalimiste päeval. Must ja valge. Et pilt oleks selge, ütlen üheselt, et olin kindlasti selle poolt, et Eesti vajas uut tüüpi presidenti. Kuid ma ei ole selle poolt, kuidas presidenti tehti.
Sellesse kaasati väga võimsad taustajõud: ajakirjandus, reklaam, turu-uuringud. Kõik ühe eesmärgi nimel. Nendel kuudel tundsin ma väga selgelt, et elan täielises totalitaarses riigis, kahjuks.
MEEDIA IDEOLOOGILINE KONTSENTRATSIOON
Riigikogu valimiste kampaania. Täpselt samasugused mustrid. Meedia vahendusel saame väga täpselt teada, kuidas millist isikut või erakonda tuleb hinnata. Teatud tegelaste rolliks on nende tegevusest sõltumatult mängida kätte ainult negatiivsed argumendid, teiste tegevusi aga ilmestab alati positiivne aura. Mõned meediaväljaanded tegutsevad hinnangute kujundamisel varjatumalt, teised teevad seda absoluutselt lahtise tekstiga. Sellisel taustal toimub ajakirjanduse kontsentreerumine väiksema arvulise omanikeringi kätte. Kapitali kontsentratsioonist (finants- ning tööstusoligarhia) oleme üle minemas meedia ideoloogilise kontsentratsiooni perioodi. Küllap oli see põhjuseks, miks turule tulid uued omanikud näiteks Oliver Kruuda ning Kesknädala näol. Venemaa sarved on ka päris hästi nähtaval.
Meediast ei oleks põhjust sedavõrd palju rääkida, kui väljaannete mõjust saaks rääkida vaid promillides. Paraku mitte. Olen korraldanud mitmeid vestlusringe inimestega kõige erinevamatest ringikondadest. Neist vestlustest, aruteludest koorub välja üks hirmuäratav tendents: inimesed räägivad valdavalt vaid sellest, mida nad on ajakirjandusest kuulnud/näinud/lugenud. Näited elust pärinevad ajakirjandusest ehk tehislikust maailmast. Inimesed on läbi imbunud ideoloogilistest konstruktsioonidest, mida nad kordavad nagu mantrat. Kriitilise mõtlemise võime puhkab talveunes. Ma ei usu kevadesse, mis sulataks inimestesse ladestunud hoiakud ning nad hakkaksid iseseisvalt mõtlema. Sedavõrd tugevalt on mitmed arusaamad tsementeerunud.
IKKA VEEL KEEGI EI VASTUTA
Ükskõik, millist 2006|. aasta skandaali ka ei analüüsiks, ikka jõuame selleni, et keegi ei vastuta. Tüüpiline näide on Sakala ehitis. Kes siis ikka olid need muinsuskaitsjad, kes andsid loa muuta detailplaneeringut, lammutada jne. Kes ja mis etapil tehti muudatusi?
Kelle initsiatiivil ja kes andis järele? Kas Uue Sakala projekt on tõesti kasulik ainult Peeter Rebasele (ei usu). Miks muinsuskaitsjad ja Arhitektide Liit ärkavad alati hilja? Käib vaid viimatise ministri lõputu tümitamine. Kuidas sündisid juriidiliselt korrektsed otsused? Sellest ei soovi aga praegu keegi kõnelda. Sakala lugu peaks tõenäoliselt olema üks kena korruptsiooninäide. Üks näide paljude seas, kus riik ei käitu riigina, see tähendab, et riik ei kontrolli seda, mis tema territooriumil aset leiab. Maatehingud, muud piiri peal tehtud ettevõtmised.
Eesti kõige olulisemaks väärtuseks on raha. Kui Eesti kaks juhtiverakonda peavad oma peamiseks sõnumiks raha ja jõukust, siis ei saa ju keegi vastu vaielda raha pjedestaalile tõstmise üle.
EI MINGIT PRIVAATSUSE MÄRKI
Paraku toob meie jõukus kaasa mitmeid negatiivseid kõrvalnähte. Olgu selleks kasvõi asjaolu, et elu Eestis on praegu kallim kui mitmeski teises Euroopa riigis. Selles kontekstis tekib küsimus – mis on siis jõukuse ekvivalendiks – kas võimalus saadud raha Eestimaal hoogsalt ära kulutada? Väga tugev on surve kulutamisele, ebaefektiivsete finantsotsuste tegemisele. Tahan osta kohviautomaati ja raha ei ole. Pole muret – SMS päästab. Uued Tiskred tegelikult võimendavad reklaamrünnakute mõju.
Tiskre elanikuna tekib soov olla vähemalt sama hea kui naabrid: omada sama tõugu koera, autot, käia samas kohas puhkamas jms.
Oma maja ei kanna mingit privaatsuse märki. Paljukorterilises elamus tunneb inimene end tegelikult märksa privaatsemalt kui odavates või ka suhteliselt kallites Tiskretes. Eestiaegne unistus oma majast on tänapäeval saanud külge teatud iroonilise mündi.
MÕNDA TÖÖST
Ülikiire palgakasv (suurim Euroopa Liidus) toob meie õuele õige pea ka pisarad. Palga kasv ei käi kaasas tööviljakuse kasvuga. Tööviljakus saab tõusta eelkõige tootmises ning suurettevõtetes. Eestis on aga selline sfäär vähe esindatud. Teenindussfääris ei saa tööviljakus eriti palju tõusta. Tõenäoliselt ootab meid ees pankrottide laine, sest palgatõusuga ei ole võimalik kaasa minna. Praegu aga terendavad streigid. Tihtipeale motiveeritakse neid kahe põhjusega: juba nii kaua aega (pool aastat, aasta, kaks aastat) ei ole meil palka tõstetud ja teisalt viide rahvusvahelisele tööjõu hinnale. Kolmas viide on mingile müstilisele keskmisele palgale, mida ei kinnita ei Tolli- ja Maksuameti statistika ega ka sotsioloogilised uuringud. Keskmine palk on lihtsalt oluliselt väiksem kui Statistikaameti metoodikaga arvutatu. Kui tööviljakus ei kasva, siis mille arvelt toimub palgatõus – investeeringute arvelt. Viimase pealt kokkuhoid viib aga tootmise vabalangusse.
Tööpuuduse madal näitaja ning suur tööalane migratsioon on hakanud ennast juba selgelt tundma andma. Tööjõudu napib ning tööjõu kvaliteet langeb rutakalt. Suureb ka varguste ehk näppamiste osakaal (see, millest politseisse ei teatata). Toon oma praktikast kaks ennekuulmatut juhtumit, millega mind pole kogu pikaajalise tegevuse vältel kordagi õnnistatud. Kui tegin Kultuuriministeeriumis käesoleval aastal kultuuriuuringu esitluse, millel viibisid ministeeriumi enda töötajad ning kultuuriajakirjanikud, siis esitluse lõpus selgus, et kultuuriuuringu aruanne oli ära varastatud. Kui novembris tegin trükimeedia loetavuse esitluse Viru hotellis, kus osalesid ajakirjanikud, siis selgus, et üks aruanne oli ära varastatud. Kas sellest võib teha järelduse, et inimestel on suur janu teadmiste järele?
PÕLETIKUS ORGANISM
Iga aastaga muutub katastroofilisemaks juurdepääs meditsiinilisele eriabile. Meie arstiabi ei ole oma olemuselt ennetav, vaid haigusi raviv. Taoline lähenemine on aga mitu kordades kallim ning ressursinõudlikum kui ennetav meditsiin. Kogu see valdkond vajab tõsist analüüsi ja see ei ole ainult meedikute ülesanne, vaid asjaga peavad tegelema kõik juhtivad institutsioonid. Arutelu keskmeks ei pea olema tervishoiuteenuse hind, vaid inimene kui tervik. Alustades sellest, et kui ettevõttes töötav inimene teeb sporti, siis asutust ei karistataks erisoodustusmaksuga selle eest, et ta maksab oma töötaja sportimise kulutused.
Kui tahame teadmispõhist ühiskonda luua, siis ei tohiks koolitusi maksustada erisoodustusmaksuga. Kui tahame, et inimene oleks terve, siis tuleb alkoholi tarbimist piirata. Ent Nõukogude ajaga võrreldes on alkoholi tarbimine kasvanud kaks korda. Mitte keegi ei ole veel suutnud tõestada, et selline hulk Eestis tarbitud alkoholi mõjuks inimeste tervisele ja moraalile hästi. Joomisega kaasas käivatest järelmitest: liiklusohvrid, poolikud pered, madal töö kvaliteet, enesetapud jms pole mõtet rääkida.
Aastal 2006| teravdusid mitmed probleemid. Organism vaevles ka varem põletiku käes, kuid nüüd muutusid mõned protsessid akuutseks. Skalpelliga ei ole kahjuks midagi teha. Talupojaliku hooliva ja analüütilise mõistusega aga küll.
***
AVALIKE TEKSTIDE MÜÜDID
– Mind teeb üksjagu murelikuks, et elanike kaasatus ühiskonna ees seisvate probleemide arutelusse jääb ülimalt puudulikuks. Kui siirduda poliitika, iseäranis välispoliitika problemaatika juurde, siis kodanike roll jääb praktiliselt olematuks.
– Tegelikkuses ei toimu ju arutelusid Eesti rahu- ja sõjalistest missioonidest, nende otstarbekusest, eesmärkidest. Ilmuvad artiklid poliitikute või mõnikord spetsialistide suust, kuid sinna kõik jääb.
– Eesti avalikes tekstides edastatakse väga palju müüte. Selle näiteks olgu kasvõi arutelu tuumajaama üle. Argumente, fakte vähe, müüte aga rohkesti.
– Tänapäeval võiks tegelikult mütoloogilise pildi loojat kindlasti soolapuhujaks või valetajaks nimetada. Aga ei midagi sellist. Parem produtseerida mustvalget pilti kui aruteludesse tõsielu ja teadusfakte lisada.