Sõbrad-tuttavad suhtuvad t?ehhidesse küll ja küll: ütle neile ainult Praha ja vendade silmad löövad särama: uhh, kui odav, uhh, kui hea on seal õlu. Mõni räägib midagi Karli sillast ja muudest vanadest kividest ka, tähelepanelik. Et üldiselt jõle positiivse hõngu ja mainega koht.
LIIDU LAMMUTAJAD?
Teisalt, ehkki keegi eriti ajaloost halligi ei tea, võib t?ehhidele mitut ja setut ettegi heita. On ju meie legendis ilusti sees “T?ehhi põrgu”, näiteks. Ning juba Laidoner põlastas 1938. aastal nende tarbetut alistumist saksmannidele. Laidoner oli muidugi eriti õige mees seda tegema, oi, kui õige mees, peaaegu sama kindlameelne ja vapper kui Päts, sama tark ka. Nagu juba järgmine aasta näitas.
Aga. Samamoodi ei hakanud ju t?ehhid 1968 vastu venelastele, mis alistumisskooris viiks nad meist nagu allapoole, neil on kaks tarbetut käppade püstiajamist kirjas, meil ainult see 1940. aasta oma. Jawad sihukesed. Slaavlased, teadagi. Vaat kus hõimuvelled madjarid lasid ikka 1956. aastal püssi ka, nottisid mõnegi vandi?
Võib ju nii mõelda? Hakkab kohe endal kergem.
Võimalik aga, et just selle mittevastuhakkamise pärast võiks mitte ainult meie punt, vaid kogu endine sotsialismileer t?ehhidele – ah, muidugi, slovakkidele ka, eks olnud nad ju siis üks riik, vabandust – päris kõvasti tänulik olla.
Sest see võis olla kõva kare N. Liidu laialipudenemise suunas.
SÜSTEEMI LEGENDID
Selge see, et paljud, väga paljud, paigutavad just 1968. aastasse ja Praha kevadesse nõukasüsteemi lagunemise alguse. Illusioonide purunemine inimnäolisest sotsialismist, okupeerivate vägede demoraliseerumine: elavad paremini kui meie! Jne.
Lisaks: N. Liidu juhtkonna gerondistumise garanteerimine. Kindlus, et see punt jääb oma postidel seniilseks ning kaotab seega viimasegi võime aru saada, mis üldse juhtumas on.
On märgitud, et nõuka süsteem, tegelikult pea igasugune, peab sisaldama mingit legendi, mis lisab tema juhtidele väärtust ning kogu tegevusele mingi mõtte. N. Liidus oli seks suht lühikest aega lootus kohesele maailmarevolutsioonile, hiljem teened kodusõjas. “Stalin rindel” ning teised toredad maalid. Veel hiljem teened ilmasõjas. Olgu, Suures Isamaasõjas. Siiamaani kehtib: oli Stalin mis ta oli, aga sõja tema võitis.
Milles ju keegi ei kahtlegi.
GERONTIDEST SÕJAKANGELASED
Ilmselt taipas Leo sellise legendi tululikkust. Kui keegi mäletab, mida vanemaks Bre?nev sai, seda suurem sõjakangelane temast sai. Ratsutaski selle legendi seljas surmani välja. Väike Maa ja mis need tema kangelaslikud paigad kõik olid. Ja, kõige jaburam, see tõsiselt töötaski. Kuni sõjakangelased lootusetult vanaks ja rumalaks jäid. Kohti aga käest ei andnud. Oleks tulnud peale uus põlvkond punapealikke, nooremaid, julmemaid, tegusamaid – võib-olla elaksime siiamaani ses kuradi ühtses peres. Aga õnneks neid ei lastud löögile. Iga geront, kes ammu mõtles rohkem oma seedimisele kui riigi elushoidmisele, võis alati medalites rinna ette lüüa: mina osalesin Suures Isamaasõjas, mina olen kangelane, teie viiekümnendates nolgid, oodake oma aega!
Ja meile õnnelikul kombel polnudki neil niiöelda nolkidel oma kangelaslikku legendi ette näidata.Päris kangelaslikku, väljaspool uudismaad, kosmost ja muid nikitistlikke nalju, mida võis üsna ausalt lugeda kahtlasteks ettevõtmisteks.
SÜNDMUST EI TULNUD
1968. aasta oleks pakkunud sellise legendi tekkeks võimaluse. Muidugi t?ehhid kaotanuks. Keegi poleks neid aidanud, nagu ka 30 aastat varem. Tollal oli Lääs veel usus, et N. Liit lõpuks ikkagi võidab. Ning rabeles parajasti pojukestetütrekeste käes, kes tahtsid ettevõtte pärimise asemel jointi tõmmata ja rahust rääkida.
Kaotanuks nad igal juhul. Ent nende vastuhaku puhul oleksid N. Liidus olnud järsku uuemad ja nooremad kangelased, kes vapralt kontrrevolutsiooniga võidelnud. Medalite, teenete, legendiga. Mida võinuks vanurite vastu välja käia. Ning vanuridki olnuks leebemad: ikkagi poisid püssirohtu nuusutanud; andnud kergema käega teatepulga edasi. Vaadake hilisemat: Afganistani ja Kaukaasia sõdadest osa võtmine, kasvõi kaudselt, on Venemaal päris kõva sõna, kui tahad poliitikat teha.
Aga näe, vedas. Sündmust ei tulnud. Kangelasi ka mitte. Rauklus sai nagu vamm rahulikult tekkida, levida, asja ülaltpoolt mädandada. Jess!
Nii et ärme pane t?ehhidele nii väga midagi pahaks. Ehkki saksa õlled on paremad.
