Nagu öeldakse, ega inimene saa endale valida rahvust ega nahavärvi. Minul õnnestus niimoodi, et mina sain Eestis esimest korda silmad avada 6. mail 1939. Ajad olid väga keerulised – ei taha umbluud ajada – ega suurt ei mäleta – nii väiksena, no mida sa tead. Ma tean ainult seda, kui see suur pommitamine oli. Lapsena nähtu on siiani silme ees. Elasime Katusepapis, meil oli seal väike maja – omaette. Aga kui see pommitamine oli, jäi vaid auk järele. Mäletan, et rahvas oli paanikas, sattusin jooksuga kellegi võõra juurde. Seal siis vaatasin ülevalt alla – kõik põles. See oli jube…
Riisipere
Meil oli seal üldlastekodu. Aga lastekodud ei olnud just rikkad… Riietus oli, nagu oli. Seal oli üks kingsepp, kes oli kole vihane, kõik kartsid teda. Iga päevaga kulusid saapatallad järjest rohkem ära, aga keegi ei julenud tema juurde minna. Kui läksid, võttis kingsepp vitsa või rihma ja käratas, et “Kurat, miks sa enne ei tulnud!” No ega’s laps ei oska kõike seda jagada. Ma vaatasin ka, et mul on konts juba peaaegu maas ja nüüd tuleb selle tigeda onu juurde minna. Mäletan, et panin mitu paari pükse jalga, et kui ta lööb, siis ei ole nii valus.
Aga oli hullemaidki asju. Ma seal ühe naabripoisiga kõrvaltalust riidlesin natuke – ta oli pikk, minust peajagu pikem. Meil oli mingi sõnavahetus, et temal on kõik ja meil pole mitte midagi, ja mis te siin, tattninad, õiendate. Ma siis läksin ja ütlesin, et ma talle kuradile näitan! Tema muidugi tahtis mulle kätte maksta. Kuna meil riideid eriti olnud ja olime paljajalu, siis külmetusin ja sain kahepoolse mumpsi. Too poiss sai teada, et Pajur on kolmekorruselises mõisahoones. Aga mõisa korrused on ju kole kõrged. Kolmandal korrusel oli arstiruumikene ja selle kõrval väike palat. Mina olin seal, järsku löödi piraki! uks valla ja see poiss tormas minu poole. Mul oli aga aken lahti ja ma hüppasin ilma pikemalt mõtlemata alla. Pärast vaadati, et jumal hoidis mind – paar sentimeetrit eemal oli suur raudkivi. Ma oleks seal võinud oma otsa leida.
Aga siis kaotasin ma kõnevõime. Täielikult. Kolm päeva ei teadnud mitte midagi, mis tehti, olin pooleldi koomas või nii. Pärast seda ei saanud ühtegi sõna korralikult suust – kokutasin nagu kukk. Midagi polnud teha. Aga ega elu sellepärast seisma jäänud. Ikka tuli edasi pürgida! Õppisin uuesti rääkima. Üritasin sellest klimbist kõrisõlmes lahti saada. Hakkasin ise ravima. Kuidas? Kõigepealt heitsin pikali, panin ühe raskuse kõhu peale – mitte ühtegi sõna ei kokuta, kõik tuli puhtalt välja. Kust ma selle võtsin? Ei mäleta. Kuidagi sattus nii. Võib-olla madistasin jälle kellegagi, see hoidis ehk kinni või midagi. Sellega ravisin kokutamise välja – ja lugemisega ka. Läksin kaugemale parki ja lugesin täie häälega. See treenib häälepaelu.
Nojah, seal sain alghariduse – kuus või seitse klassi. Ühel päeval kutsus koolidirektor kuus poissi enda juurde ja teatas, et nüüd lähete Tallinna ja hakkate seal metalli eriala õppima.
Eritööstuskool
Kool asus Viru väljakul. Seal läks mul järsku mõistus lahti: “Kurat, nüüd olen juba iseseisev ja kui ma tahan midagi saavutada, siis tuleb mul ka vaeva näha.” Kuidagi jälle ülevalt poolt või kust see tuli.
Ma olin grupis kõige väiksem, aga liider olin just mina. Kui õpetaja midagi õpetas, uut asja, teist, kolmandat, neljandat, siis ma käratasin “Vait!” ja kõik olid vait. Nad teadsid juba, et ma tegelen poksiga. Poksi valisin aga just sellepärast, et kui on vaja ennast maksma panna, siis pead seda näitama. Karu tõuseb ka üles kahe käpa peale, et näidata oma suurust. Mul ei olnud suurust näidata, vaid mul oli vaja agressiivsust näidata. Et ma ei karda vastast.
Ühesõnaga, hakkasin sporti tegema. Mõtlesin, et spordi kaudu saan ennast arendada. Ma tundsin, et mul midagi on, aga ma ei teadnud, mis see on. Kõigepealt läksin oma sõpradega korvpallitrenni. Johannes Lõpe oli meil kehalise kasvatuse õpetaja. Ta oli omal ajal kõva korvpallimängija, tema soosis seda ja surus meid sinna korvpalli. Aga nagu ikka, rohkem olin palli tagaajaja rollis – harva sain palli puutuda. Kuigi söötude osas olin küllaltki kiire, aga tahtsin rohkemat, tahtsin liider olla, aga kui sain korvi lähedale, siis teine pani ülevalt käe ette ja oligi kõik.
Siis läksin lasketrenni. Seal oli üks Laar – ma ta eesnime ei mäleta. See oli juba maailmatasemega mees. Aga mulle ei istunud seal. Sellepärast, et see oli liiga… kontsentreeritud, minu iseloomuga laskmine ei klappinud. Mina tahtsin tegutseda. Ma ei tahtnud nii, et istud nagu raamatute taga, vaikselt mõnuled, sihid, sihid… ja siis, kui tuleb, siis piraki!. Ma tahtsin kohe. Mis ma ikka seisan? Võtan ja panen.
Seejärel läksin maadlustrenni. Tööjõureservides oli Arvo Mõtus, ise maadleja, aga tegi ka treeneritööd. Aga maadluses oli niimoodi, et sul peavad vastased olema, ent mina olin jälle kõige väiksem, teised peajagu üle. Mis sa teed ära? Vastane tuleb kehaga peale ja sa saad ainult piiksatada seal all ja rohkem pole midagi teha.
1953. aastal olime kooli suvelaagris Hellamaal. Seal oli mul hea sõber Rein Tamuri, kes oli arvestatav poksija. Me saime hästi läbi. Tema ütles, et hakkame hommikuti jooksmas käima. See hakkas mulle tohutult meeldima. Vihmaste ilmade jaoks oli meil laagri hoovi peal suur telk, seal oli tal kaks paari poksikindaid. Rein ütles: “Pane kindad kätte!” Mina vastu: “Mis sa jamad? Kaaluvahe, kaks pead pikem ja…” Aga tema vastas, et pole midagi, me niisama mängleme. Poks hakkas mulle meeldima. 1953. aasta sügisel tegin otsuse, et nüüd hakkan ka poksitrennis käima.
Martin Linnamägi
Kuna kool oli spordiühingu Tööjõureservid liige, siis oli meil staadion Toompea nõlvakul Schnelli tiikide kõrval. Olin seal pika rivi kõige viimane poiss ja treeneriks oli Martin Linnamägi.
Linnamäest võiks palju rääkida, sest tema oli mulle nagu isaks. Oma olemiselt, vaimselt, kõigi mõtetega, tasakaalukusega, oma rahulikkusega. Mul on siiamaani tema fotogi alles. Vaata, kui soliidne! Ta lõpetas kaks Tartu Riikliku Ülikooli teaduskonda. Enne juriidilise, ja kui siis öeldi, et ta ei saa juristina töötada – eks seal oli jälle isa ja need probleemid -, siis lõpetas veel kehakultuuriteaduskonna. Ta oli erakordne isiksus. Kohe esimestest treeningutest peale kiindusin temasse. Ja siis hakkasid viis korda nädalas treeningud pihta. Tegin kõik viis päeva, ühestki treeningust ei tahtnud puududa. Ja märkamatult läksid aastad.
Neli aastat hiljem, peale seda tõsist, rasket tööd, olid Haapsalus Eesti noorte meistrivõistlused, kus mul õnnestus kahe võiduga tulla Eesti noortemeistriks. Ühtlasi tunnistati mind ka parima tehnikaga poksijaks. Ja olingi Eesti koondisesse automaatselt sisse võetud.
Viimased raundid
Ma ei armastanud kaotada. Minu viga on see, et ma olen auahne. See on mul loomuses. Eks kes tahab edasi minna, sel peabki auahnust olema. Kui sain Eesti koondisse, siis tekkisid uued barjäärid. Minu uus eesmärk oli tulla Tööjõureservide üleliiduliseks meistriks. Aga Tööjõureservid olid Liidus esimese nelja hulgas ja seal olid juba kõvemad vastased.
Nii kaua kui ma poksisin – 15 aastat – käisin igal hommikul jooksmas. See oli mul juba seadus. Iga hommik, seitse päeva nädalas, kaasa arvatud laupäev-pühapäev, oli mul jooks. See oli mul põhiprogrammis, see ei kuulunud minu treeningu juurde, vaid oli nagu hommikune söök. See oli vajalik. Ja tänu sellele olid mul kõige paremad hetked just viimased raundid, kolmandad raundid. Kärbeskaalus lüüakse väga harva vastane nokauti. Aga mul on õnnestunud seda just suurtel Liidu tsoonide turniiridel teha. Isegi ühe Liidu parima mehe O?ukovi olen kolmandas ringis nokauti löönud, nii et ta viidi kohe ringist välja. Imestati veel, et ise nagu sääsk, kust ta selle löögi võtab. Ega mina ka ei osanud öelda. Eks see raske tööga tuli.
Väga paljud on mult küsinud, mida poks on mulle andnud. Poks on mulle andnud palju: tahtejõu, sihikindluse. Selle arusaama, et ära iialgi anna alla, nii kaua kui jaksad vähegi käsi üleval hoida. Ikkagi võib juhtuda imesid, et vastane väsib enne ära, ja seda on juhtunud ka. Minu eelis oli see, et ma olin niivõrd kerge. Praegu kaalun vaevalt 54 kilo, aga omal ajal ei saanud algkaalugi, 48 kg kätte. Et selleni jõuda, panin sussidesse kõikvõimalikke tinaplönne. Ja tänu oma kergusele olen kogu oma poksikarjääri jooksul saanud peaaegu pooled võidud ilmse ülekaaluga. Ma ei arvestanud kunagi punktivõiduga. Kõrgematel võistlustel lõppesid tasavägisemad mat?id alati 3 : 2 vastavalt sellele, keda oli vaja ettepoole viia.
Kõrgem võrdsus
Rahvaste spartakiaadil 1959. aastal Moskvas tehti mulle suurt ülekohut. Esimesel päeval võitsin endast peajagu pikema Siberi meistri ilmse ülekaaluga. Järgmises ringis olin Muhhaga vastamisi. Esimeses raundis ma raundi võitmisele üldse ei mõelnud, vaid panin tempole rõhku. Mul oli vaja vastane ära väsitada. Teadsin, et panen tal esimese raundiga hingamise kinni ja kolmandas raundis – ma võin julgelt ütelda, et kolmandas raundis mind Liidus keegi ei võitnud. Just tänu minu võhmale. Muhhaga oli niimoodi, et esimese raundi kaotasin umbes kahe punktiga. Ühesõnaga, hakkas teine raund. Hakkasin juba oma sõiduvette minema, isegi rahva poolt tuli aplaus. Muhha oli kõva löögiga poiss. Aga minu suureks eeliseks oli just see, et mida rajum vastane oli, seda rahulikumaks ma jäin, sest ta tuli siis ise mulle ligi. Lähivõitluses ei kartnud ma mitte kedagi. Just kaugdistantsil oli mul raske. Need, kes oskasid kaugelt töötada otselöökide peale, olid mulle surmaks, sest ma ei pääsenud siis vastasele lähedale. Ühesõnaga, poole raundi pealt järsku ringikohtunik ütles: “Stopp!” Enne otsuse väljakuulutamist jõudsin veel mõelda, kas tõesti nii kiiresti antakse mulle juba võit, et ma ei ole veel saanud oma rolli sissegi minna. Aga ringikohtunik andis võidu hoopis Muhhale. Hiljem esitas meie delegatsioon küll protesti ja see ringikohtunik võeti maha, aga mulle jäid uksed suletuks. Ja selliseid võistlusi oli päris palju, kus tunnetasin, et hakkan juba sõiduvette minema, aga ringikohtunik tuli vahele. Ringikohtunik saab su plaanid nii delikaatselt ära rikkuda. See ongi see võrdsuse ja veel kõrgema võrdsuse vaheaste.
Tööstaa?
Mul on tekkinud selline teooria, et kuni kuuekümne aastani võib sporti teha, kuuekümnest kuni seitsmekümne aastani on soovitav sporti teha, üle seitsmekümne kohustuslik. Kui tahad elada tervet elu, aga kui jääd teiste ette-taha vedamiseks-lohistamiseks, no siis on teine probleem. Vähemalt mul on selline arvamus.
Mu tööstaa? algas ju 1952. aastast, kui ma õppima läksin metalli eriala – 13-aastaselt. Kuni käesoleva ajani, no on ikka päris palju aastaid – neid ikka jätkub – üle poole sajandi. Näed, huvi pärast võtsin siin oma tööstaa?i kokku. Siin aga on vahed sees, mis ei kuulu nii-öelda pensioni arvestuslikku staa?i. Kuna viimastel aegadel on mul ju niivõrd väike 0,2 koefitsient. Spordis praegu oma klubis ei saa ma mitte ühte kümnendikkugi üldse. See tuleb endal ise finantseerida. Keegi teine ju seda ei tee. Tühi töö. Aga küsimus ei ole selles. Küsimus on selles, et minu iseloomuga see sobib.
Treeneriks hakkasin esmakordselt 1965. aastal Tööjõureservides. Kaks aastat hiljem läksin Dünamosse. 1969. aastal edendasime poksi küllaltki hästi tänu sellele, et meil oli linna keskel endine Mihkli kirik, hilisem Spartaki ja hiljem veel Kalevi raskejõustikuhoone. Seal Rataskaevu tänaval olid meil iga kuu poksivõistlused. Elu kees. Isegi Soome-Eesti maavõistlusi on seal peetud. Aga see treeneritöö oli mul siis kõik kõrvaltöö.
21 aastat hiljem, 1990. aastal, tulin treeneritöö juurde tagasi. Siis lõime spordiklubi Poring, hiljem sai sellest minu nimeline klubi. Oma nimeliseks pidin klubi tegema sellepärast, et muidu oleksin kaotanud võib olla selle, mis ma seal ise Tammsaare tee 135 Mustamäe linnavalitsuse keldris olin oma poistega ehitanud. Kõik riietusruumid, pesemise, rääkimata kolmest väikesest ruumist, mis seal olid. Nende seinad said seal kõik maha lõhutud, kõik iseoma kuludega – ja elekter sisse pandud. Siiamaani tiksun seal – eesti keel, eesti meel. Kõige huvitavam on see, et isegi linnavalitsus ütleb, et me oleme ainuke poksiklubi, kus tegeldakse eesti poistega. Nii kaua kui minul veel seda energiat on, nii kaua püüan poistele anda maksimumi, mis ma ise suudan veel anda. Kui tunnen, et ma ei suuda enam poistega kaasa teha, siis lõpetan kohe ära. Jah, kõige mõnusam on see, kui tuled õhtul trenni ja saal on poisse täis. Kõige kurvem on see, kui saad igal kuul rendiarve ja nendega tuleb siis kuidagi maha saada. Siiamaani olen saanud. Ei ma palu kelleltki. Jah, öeldakse, et miks me riigilt ei küsi. Aga mõttetu on vastu tuult pissida. Kui ma peaks midagi ametlikult tegema, siis peaksin rentima eraldi inimesed, kes tegeleksid ainult paberimajandusega, et täita kõiki neid vajalikke dokumente ja nõudeid, et üldse hakata pearaha saama.
Aasta 2011| tippsport
Öeldakse, et vana riiklik süsteem on likvideeritud. Me kirume küll seda Nõukogude korda, aga kas see päris õige on? Spordis vähemalt oli sul alati 24 tundi ööpäevas saal garanteeritud riigi poolt ja sina ise tegelesid ainult ise oma lemmikspordialaga treenerina või muul moel. Aga praegu peab kõigepealt tegema muud asjad korda, et tualett jookseks õigesti, et vesi oleks korraks, et lambid põleksid, kümned, kümned probleemid, pluss veel – arvetest ma ei räägi üldse – peab tõestama, et sa ei ole mingisugune äriühing, vaid spordiklubi. Vaat selle vahet ei osata teha, see on mulle tõesti kuidagi arusaamatu.
Tulgu need mehed ja vaadaku reaalsuses, kuidas käib töö saalis. Ma ei palu mitte sentigi treeneritöö eest, aga vähemalt andku võimalus, et ma saaksin anda oma energiat poistesse. See on minu arvates ülekohtune – ma lähen põlema selle peale, mul ei ole lihtsalt sõnu. Ise lood, ise teed ja siis kogu aeg hirmuga vaatad, kas nüüd jälle pannakse renti otsa. Mis treeneritööst saab siin juttu olla?
Võistluste läbiviimine on peaaegu võimatu. Sellepärast olen võistlusspordist täielikult loobunud. Tegutsen nii nagu spordiklubile ette nähtud – terves vaimus, terves kehas, õige mõistus on ikka siis peas. Mul ei ole vaja mingisuguseid kaklusi. Praegu saavad toetusrahasid juba puurivõitlejad ja muud jalgadega raiujad. Ma ei mõista seda, kui mõtlev inimene peab teisele jalaga pähe lööma. Vabandage, see ongi vist aasta 2011| tippsport.
Elulookirjeldus
Sündinud 6. mail 1939;
– 1952-56 õppis Tallinna 49. Eritööstuskoolis, lõpetas kiitusega;
– 1956-61 Tallinna Mõõduriistade Tehases metallitreial;
– 1961-65 õppis Leningradi Industriaaltehnikumis, mille lõpetas tootmisõpetuse meistrina;
– 1965-67 Tallinna 6. Kutsekoolis õppemeister;
– 1967-69 Tallinna Mõõduriistade Tehases meister;
– 1969-79 õppemeister Tallinna Ehitus- ja Mehaanika Tehnikumis, Tallinna Kalatööstuslikus Merekoolis ja Tallinna Polütehnikumis;
– 1979-82 Keemia Instituudis töökodade juhataja kohusetäitja;
– 1982-1991 Küberneetika Instituudi meister-varustaja;
– 1991-1995 RAS Linda meister-varustaja;
– 1996-1998 Kaitsejõudude ja Sidepataljoni sporditöö juhendaja;
– 1997-2001 Tallinna Nõmme lastekodu tööõpetuse ja sporditöö juhendaja;
– 2001-2002 Tallinna Pedagoogikaülikooli spordikompleksi valvur.
– 2002. a. registreeriti Tallinna spordiklubi Rein Pajur, mis tegutseb käesoleva ajani Tallinna Mustamäe Linnaosa Valitsuse ruumides.
– Viiekordne Eesti NSV meister kärbeskaalus (kuni 51 kg). Võistelnud Eesti NSV koondises 44 korda. Kahekordne spordiühingu Tööjõureservid üleliiduline meister. NSV Liidu meistersportlane (1965). Euroopa Amatöörpoksi Assotsiatsiooni aukohtunik. 1980. aasta Moskva olümpiamängude vanemkohtunik-ajamõõtja.
– Raamatud: “Eesti poksi raamat 1” (1997), “Poksimeistrid maailmas ja Eestis 1719-2000” (2005|), “Poksi lugu” (2009|).