Kui Anu Aaremäe uue elusorganismi leidmisest teatas (PM, 13.01) ja liigi esmakirjeldaja õigusega veidrad olendid nokuga tibideks nimetas, siis suurt avastamisrõõmu ta sealjuures ei väljendanud. Vastupidi – isendid, kellega saatus teda kokku oli viinud ja kes väliselt küll mehi meenutavad, kuid seda ometigi pole, pahandasid noort naisterahvast tõsiselt. Ja põhjusega, sest selliste äbarike järjekindel ekspansioon on pannud muretsema mõtlevaid inimesi kuni akadeemiliste ringkondadeni välja.
NAEL JA KRUVI
30. jaanuari Teaduslehes aktsepteeris akadeemik Peeter Saari Anu poolt pakutud taksonoomilist määratlust ja ennustas musta tulevikku, kui ei jätku insenere ja reaalteadlasi, kuid kasvab nende jobude hulk, kes ei oska kruvi seina keerata või torutange peos hoida.
Käärid tehnoloogilise arengu ja tavakodaniku teadmiste vahel on teatud määrani paratamatud. Leppigem sellega, et iga mats ei tunne jublakaid auto kapoti all ning ei tea ööd ega mütsi sellest, mida peidab arvuti kest.
Taolise seltskonna võiks paigutada ühele pulgale ahviga, kelle üks Austraalia farmer olla õpetanud traktoriga põldu kündma. Ega see ahv ka taibanud, miks traktor liigub, aga törtsutada oli lahe. Võrdlust ei maksa häbeneda – eks igaüks on mõnes asjas ahv. Kui aga täiskasvanud isane inimeseloom ei erista naela ja kruvi ning jälestab üleüldse käte määrimist, siis on asi sant. Kust hakkavad eesti naised tulevikus leidma ahve, kes tilkuvad kraanid ära parandavad ja pildid seinale riputavad.
PUNGIL KONTORID
Nokuga tibiks ei sünnita – neid kasvatatakse. Eeltöö teeb ära üldhariduskool, kus mehehakatisele pistetakse pihku pigem piibel, aga mitte kruvikeeraja. Täistuuridel sordiaretus algab pärast seda. Kaua on jahutud pentsikutest kõrgkoolidest, mis vorbivad igat masti äri- ja haldusjuhte ning muid põhulõugasid. Mida ja kuidas seal õpetatakse ehk kõrghariduslikku komöödiat on värvikalt kirjeldanud Hardo Pajula (KesKus, 7/2007|).
Neid koole on siunatud, võetud sulitempude eest vahele – miski ei aita. Vähe sellest, ka päris ülikoolid suurendavad järjekindlalt poolharitlaste produktsiooni. Tulemuseks on nokuga ja nokuta tibide hordid, kellest kõikvõimalikud kontorid niigi pungil. Haldusjuhi paberitega valgekraede hulgas võib ju mõni olla, kes iseõppimise tulemusena ka kardinapuu suudab üles panna, kuid kindlasti pole taoline oskus selle kontingendi tüüptunnus.
ROISKUMISHAIS KERKIB HARIDUSMINISTEERIUMIST
Tibikasvatus tugineb kahel eeldusel. Esiteks ei armasta eestlane tööd, vaid on ikka tahtnud olla kilter, kubjas või aidamees. Teine eeldus on riiklik palgapoliitika, mida kujundavad pumba juurde roninud tibid ise. Selge, kuhu poole nad rahavooliku pööravad. Hiljuti avaldatud andmetest (EPL, 06.11) võis lugeda, et kuigi kontorirottide keskmine palk ei küüni pankades pakutavale, siis teadlaste palgast on see tervelt 1,7 korda kõrgem. Ja pidevalt vigisevate õpetajate palgast moodustab teadlaste keskmine sissetulek vaid 68,2%. Selle taustal on unistus majanduse innovaatilisest arendamisest ning inseneride ja meistrimeeste koolitamisest üsna loll ning tung nokuga tibide leeri ei peatu.
Selle kala roiskumishais tuleb juba pikemat aega haridusministeeriumist. Kirjutasin kunagi KesKus’is (8/2000), millised kvislingid hariduselu juhivad. Ja nüüd hiljaaegu – loen lehte ja ei usu oma silmi – üks kommunistliku kasvatustöö korüfee annab ikka veel ministeeriumis nõu. Ministreid tuleb ja läheb, aga ätt on asendamatu nagu Putin Kremlis! Kui palju neid seal veel on?
Pole siis ime, et punapropagandat täis õpikud laste laualt ei kao (EPL, 16.11), et üleminek riigikeelsele õppele venib kui tatt, et venekeelne kõrgharidus roomab vaikselt tagasi ning süsteem töötab selle nimel, et saaks Ukrainast importida keevitajaid ja Venemaalt elektrikuid. Oma poisid aga kasvatame nokuga, kuid munadeta tibideks. Tõsi, viimane asjaolu on kontoris molutamisel pisut häiriv, sest pole midagi sügada.