Soome ühe tuntuima nüüdishelilooja, Pariisis resideeriva Kaija Saariaho looming ei ole siinsetes kontserdikavades just ülearu tihe külaline, mistap tuleb 2008|. aastal Berliini Filharmoonikute tellimusel loodud “Laterna magica” Eesti esiettekannet kahtlemata tähelepanuväärseks pidada. Tunnuseks siingi Saariaho meisterlikult komponeeritud kõlaruum, tõukumine aga nii Ingmar Bergmani samanimelisest autobiograafiast kui ka laterna magica’st. “Mida kiiremini pildid üksteisele järgnevad, seda ühtlasem tundub liikumine. See idee oli teose loomise lähtekoht, mõtlemaks muusika tempole ja selle tajumisele. Mulle oli oluline küsimus, kuidas muusikaline materjal käitub erinevate kiiruste puhul. Teoses on kokku saanud Bergmani viis kirjeldada valgust; viis, kuidas ta re?issöörina oma töödes valgust ja värvi kasutas ning minu enda helilooming. Minu arvates on muusikal tugev suhe valgusega ja kui ma orkestreerin, mõtlen väga palju värvidele,” on öelnud Kaija Saariaho ise.
Unenäopilt
Eesti nüüdishelilooja Helena Tulve meelest iseloomustabki Kaija Saariaho muusikat keskendumine helivärvi ja faktuuri seostele. “Tema muusika kulgeb pigem aeglaselt ühest seisundist teise ja on tugevalt protsessikeskne, teoste kõla võib olla väga õhuline ja unenäoline, aga eriti varastes teostes on ka tihedust ja jõudu, kõik kokku on nagu unenäopilt,” kõneles ta.
“Laterna magicat” peab suurepäraseks teoseks ka Tõnu Kõrvits. “Meisterlikult orkestreeritud, karge ja sisukas, aga saladuslik. Minu jaoks olid siin värvideks mitte ainult erinevad tämbrid, vaid ka liikumised ja rütmid,” iseloomustas ta. “Mulle meeldivad iseäranis tema viimased katsetused, eriti see, mida ta ooperivallas teinud on. Muusika on muutunud rohkem meloodilisemaks ja see on hästi nauditav,” kõneleb Kõrvits Saariahost, keda kahtlemata on mõjutanud nii erinevad kunsti- ja muusikaõpingud kui ka töö Pariisis IRCAM-is (Institut de Recherche et Coordination Acoustique/Musique). Viimasel ajal on live-elektroonikat olulise väljendusvahendina kasutanud ning põhiliselt kammermuusikat viljelenud Saariaho pöördunud suuremate vormide ja vokaalmuusika juurde ning tema kolme ooperit saadavad rahvusvaheline tunnustus ja publikumenu. Heliloojat seob aastatepikkune koostöö nimeka soomlasest dirigendi Esa-Pekka Saloneniga, kelle käe all on teoks saanud mitu tema loomingu esiettekannet maailmas.
Soome muusikast ja huvist Eesti vastu
Nüüdismuusika esitamist peab oluliseks ka Soome Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent Sakari Oramo. “Igal hooajal toimub meil 8-10 nüüdismuusika esiettekannet, lisaks muidugi meie tuntuimate nüüdisheliloojate Kaija Saariaho ja Magnus Lindbergi loomingu Soome esiettekanded,” andis ta orkestri plaanidest ülevaate. “Uue muusika mängimine ja ka uute teoste tellimine on väga tähtis. Nüüdismuusika on kahjuks ajal, mil meelelahutustööstus nõuab n-ö kergesti söödavat muusikat, surutud küll mitmel pool maailmas autsaideri rolli, ent õnneks mitte näiteks Eestis ja Soomes. Tähtis on mängida ka muusikat, mille esitamine on teatav väljakutse,” leiab ta. “Saariaho loomingut tunneb meie orkester läbi ja lõhki, nii et teda võib häbenemata pidada parimaks taolise muusika ettekandjaks. Soome muusika esitamine on oluline – kui meie seda oma ülesandeks ei võta, ei tee seda keegi ka meie eest.”
Seitsme aasta jooksul peadirigendiametis on Oramo ellu viinud olulisi muudatusi – ta toob välja orkestrantide generatsioonivahetuse, samuti laiema repertuaarivaliku. Maailmamainega orkestrisse on lisandumas aga ka andekaid eestlasi – tromboonirühma kontsertmeistri kohuseid hakkab peagi täitma noor Eesti tromboonimängija Andres Kontus.
Vene tipp-pianist, Rahmaninov ja kuulus vene kool
Tihe koostöö seob Oramot ja Soome Raadio sümfooniaorkestrit ka pianist Nikolai Luganskiga, keda tituleeritakse oma põlvkonna väljapaistvaimaks Rahmaninovi interpreediks – Eestis tuli ettekandele Sergei Rahmaninovi 4. klaverikontsert. “Oleme koos töötanud pikka aega, plaadistanud kõik Rahmaninovi klaverikontserdid – peale selle, et tegemist on suurepärase pianistiga, on Nikolai ka tore inimene, kellega on hea mõtteid vahetada,” rääkis Oramo.
Hulga oluliste konkursside võitja Luganski on üks menukamaid pianiste rahvusvahelisel areenil, meie publikule on Luganski tuntuks saanud ennekõike tänu koostööle ERSO peadirigendi Nikolai Aleksejeviga. “Kümme aastat tagasi mängisime temaga Rahmaninovi 4. klaverikontserti Peterburi Filharmoonikutega, see oli suurepärane interpretatsioon ning olen kindel, et aastatega on see vaid paremaks läinud. Ootan kannatamatult kohtumist Nikolai Luganskiga ka järgmisel hooajal 2011|, kui meil seisab ees ühine USA turnee koos Peterburi Filharmoonikutega,” kõneles Aleksejev, kelle hinnangul on vene pianistide kool endiselt üks maailma paremaid. Mis aga teeb vene pianistide ettevalmistuse nõnda heaks? Nikolai Luganski peab selle võtmeks tugeva ja toimiva muusikakoolide süsteemi ülesehitamist nõukogude ajal. “Minu esimene esinemine toimus näiteks juba 8-aastasena ning ma polnud sugugi muusikute perest, lihtsalt käisin muusikakoolis, kuhu isa mind viis,” räägib ta. “Euroopas alustatakse süstemaatilise muusikahariduse andmisega palju hiljem.”
Neljas klaverikontsert on esimene teos, mille Sergei Rahmaninov lõpetas pärast pagemist Venemaalt – selles leidub rohkem traagikat ning tumedaid toone kui ta varasemates klaverikontsertides. Aleksejev: “See on ka kõige raskem teos pianisti ja orkestri omavahelise kommunikatsiooni mõttes, seepärast olen väga rõõmus, et see õnnestus ette kanda just Soome Raadio Sümfooniaorkestri ja Sakari Oramoga – meil on omavahel väga hea klapp, nad on suurepärased muusikud.”