Re?issöör ja skandalist Roman Viktjuk, kes on rikkunud kõiki moraalireegleid, saab varsti seitsmekümne aastaseks. Ta on vananenud, ning tema noorpõlve hõbeda, kulla ja litritega ehitud ekstravagantne rõivastus, tema pehme, helisev matt, mis alatasa kõlas proovidel, tema estetiseeritud, kunstiprintsiibiks ülendatud armastus poiste vastu – kõik see on aastatega lakanud epateerimast, pigem hakanud tekitama haletsust elatanud saatüri vastu.
AHVATLEVALT TEOTAV SUHTUMINE KUNSTI
Kogu oma elu püüdis Roman Viktjuk tõestada, et Jumal lõi inimese, mehe, enda järgi, sellega oli täiuslikkus ammendatud. Edasi järgnesid tinglikkused ja esimene neist oli – naine. Mõttetu on jagada inimkonda nõrgaks ja tugevaks pooleks, tooreks ja õrnaks, lihtsalt mehi võib ja peab rõivastama erinevatesse riietesse, et oleks lõbus ja huvitav.
Viktjuk vapustas kogu maailma Jean Genet “Teenijatüdrukute” lavastusega. See prantsuse lumpen, varas, kurjategija ja pahe raevukas kaitsja, kes veetis poole oma elust vanglas ja kirjutas, ausalt öeldes, igavaid näidendeid, ootas Viktjuki näol oma lavastajat. Jean Genet tahtis, et tema näidendis mängiksid kõiki naiste osi mehed, et vaatajad ei elaks kaasa, vaid mõistaksid, et kõik elus on mäng ja inimese elu on vaid üks surma maske. Viktjuk jagas iga näitleja kahte ossa: ülalt nägi vaataja paljast meherinda ja laiu õlgu, allpool vööd kahises põrandani siidist õhuline seelik. Mõned balletiliigutused ning me unustasime, kes on meie ees – mees või naine, ja sel polnud enam isegi tähtsust.
Viktjuk vähendab maksimaalselt näidendite sõnalist osa, sõnu pole tema arvates näidendites üldse vaja; kui öeldakse repliike, keerab Viktjuk muusika tugevamaks, et vaatajad ei kuuleks juttu, vaid mingit sahinat, sädinat, värinat. Kõik on ebaoluline: on ainult hingelõhestav püüdlemine harmoonia poole, mis ilmneb muusika ja nende põimuvate ja lahtipõimuvate kehade kokkulangemises, mis sarnaneb lindiga võimlemisele: justkui lint liiguks iseendast ja iseendast tekivad tema fantastilised looked.
Viktjuki etendustes esinenud näitlejad ei saa enam kunagi mängida teiste lavastajade juures või mängida filmides: nad on mutandid, neis ilmub midagi kassilikku, midagi hiilivat, hellitatut, lapselikku.
Roman Viktjuk nimetab näitlejaid oma lasteks ja nagu kutsudes väikesi lapsi mängima “arsti”, nimetab ta kõiki tegu- ja nimisõnu, mis puudutavad intiimelu, vähendavate lapselike nimedega.
Kunagi mängis Viktjuki “Teenijatüdrukutes” Konstantin Raikin. “Ma pääsesin ime läbi,” rääkis ta hiljem, “mind tõmbas see ahvatlevalt teotav suhtumine kunsti, kui kõik on lubatud, keelde pole on ainult erootiline, täiuslik tants ja ?est”.
“TEATER ON MEIE USK, JUMAL JA PALVE!”
Roman Viktjuki etendusi keelati pikka aega. Tema lavastuste melodramaatiline segu tundus võimudele miskipärast ohtlikuna. Nüüd räägib Viktjuk oma minevikust ja tänasest:
Kui kunstnik ei läbi kogu kannatuste rada – piina, muret, eemaldumist, ülesaamist, siis jääb ka rõõm tulemata. Me tahame alati tulemust, me tahame ainult edu, kuid enne tuleb läbi teha Kristuse ohverdusteekond. Ma olen alati olnud veendunud – mida viletsam on võim, mida kohutavam ta on – seda kõrgem on kunst.
Ma lähen proovile näidendita, ilma üleskirjutuseta, nagu perekonda. Ma hoian kõike peas, mulle meeldib, et kõik toimuks, kõik sünniks otse meie silme all. Justkui koguneks suur pere ühisele söömaajale. Igaüks toob midagi kaasa, igaühel on oma kindel koht laua taga, igaühel on oma roll – vanaema, vennalapse, ema. Mina olen isa, despoot, türann, kodukorra hoidja? Näitleja-laps tuleb minu juurde proovile. Millisena ta lahkub peale proovi? Sellisena, nagu tuligi? Sel juhul pole sellisel etendusel minu jaoks mõtet. Minu printsiip on vastastikune sissetungimine ja jumaldamine. Surmav jumaldamine.
Tundmiseta, et sa valmistad inimestele rõõmu, tundmiseta, et sa täidad missiooni, mis on määratud sulle ülaltpoolt, on luua võimatu. Kui sa aga luuakse, ei saada hakkama ilma kutsumuse ja helduse tundeta.
Vaataja peab tundma, et näitleja mängib aordi lõhkemise piiril, et teda läbistab valu, et ta kulutab oma närve, oma südant. Vaataja peab nakatuma sellest valust, hämmastuma sellest, siis purskab ka armastus lavalt ja täidab saali. Ainult tehes läbi kogu piinade tee. Etenduse lõppedes aplodeerivad ju vaatajad iseendale. Teater on meie usk, meie pääsmine, meie palve.
“ILM TEGI MINUST PROSTITUUDI, MINA ILMAST LÕBUMAJA”
Roman Viktjuki ebajumal Oscar Wilde sattus, nagu ajaloost teada, oma seksuaalsete kirgede pärast vanglasse. Seal kirjutas ta meeleheites ja kiivana, et igaüks, kes maailmas elas, tappis oma armsaid: üks julmusega, teine kiituse mürgiga, argpüks – suudlusega, see, kes julge – kind?alliga. Kuid kirele vaatamata muretses suur inglise kirjanik oma teostes alati selle pärast, et hea lõpuks võidaks, et pahe saaks karistatud ja moraal, mis tema ühiskonnas tunnustatud, võidutseks publiku rõõmuks. Oma kirgi pidas ta oma eraellu kuuluvaiks, oma kunsti aga määras kõigile. Tema kuulsad kujud – kaunis Dorian või kaunitar Salome hukkuvad, sest et määrisid patu ja nurjatusega oma ilu.
Roman Viktjuk tegi Salome noormeheks. Väljavalitud iludus Dmitri Bozin – juba mitu aastat Viktjuki kõigi fantaasiate alatine täitja – tantsib ja võrgutab, ahvatleb patule, millele on võimatu vastu seista. Viktjuk ei palu kelleltki andestust: Bozin-Salome janu Johannese huulte järele peab saama kustutatud mil viisil tahes. Finaalis sosistab rammestunud ja värisev Bozin iharalt: “Ah! Ma suudlesin su huuli, Johannes, ma suudlesin su huuli. Su huultel oli terav maik. Kas oli see vere maik? Võib-olla oli see armastuse maik? Räägitakse, et armastusel on terav maik. Kuid ükskõik. Ükskõik. Ma suudlesin su suud. Johannes, ma suudlesin su su suud.”
Üks Friedrich Dürrenmati kangelannasid räägib iroonilises näidendis “Vana daami visiit”: “Ilm tegi minust prostituudi, mina tegin ilmast lõbumaja!” Kas tõesti otsustas Viktjuk selle eest, et Jumal temast homoseksuaali tegi, pühendada sellele teemale kogu oma teatriloomingu?!
MARGARITA JÄI NAISEKS
Nagu iga väljapaistev kunstnik, lubab ka Viktjuk endale aeg-ajalt kohutavaid läbikukkumisi. Bulgakovi-maania lainel, kui kõik tormasid looma erinevaid instseneeringuid “Meistri ja Margarita” järgi, tegi ka Roman Viktjuk oma versiooni teosest. Ent ometi ei otsustanud Margaritast teha poissi. Ei suutnud. Siis paigutas ta kogu tegevuse hullumajja, mis oli täis Stalini büste. Välja tuli väga primitiivne poliitiline satiir, milles puudus võlu ja mingisugunegi isiklik lähenemine.
Siis lavastas ta Anthony Burgessi “Kellamänguga apelsini”, püüdes originaali noorukilikku agressiivsust üle viia oma näitlejate hellitatud ja kulutatud hingedesse; välja ei tulnud midagi?
Oli etenduse katse markii de Sade’i teoste põhjal “Filosoofia buduaaris”: infantiilsed täiskasvanud kujutasid alaealisi sugulise küpsemise järgus, kes metsikult jahivad tüdrukuid, kirjutavad plankudele ja avalikesse kemmergutesse ebaviisakusi ja janunevad kõike sobimatut. Etenduse alapealkiri “Müsteerium kurja triumfist” hirmutas keskkooliõpetajaid ja pani pettuma kriitikud, kes haigutasid esietendusel, sel ajal kui poolalasti näitlejad joonistasid püüdlikult klassitahvlile meeste ja naiste esmaseid sootunnuseid.
MÄNGIDA ARMUNUD NAIST
Roman Viktjukil on veel üks missioon: aegajalt pöörduvad tema poole vananevad naissoost lavatähed ja paluvad, et ta lavastaks nende jaoks midagi meeletult ekstravagantset, noh? armastusest. Elatanud naise lootusetust armastusest noore kangelase vastu. Ja siis lavastab Roman Viktjuk näiteks näidendi “Sügisesed viiulid” Ilja Surgut?ovi järgi suurele näitlejannale Alisa Freundlichile, kes etenduse käigus armastab sedasama Dmitri Bozinit. Tegelikult ei muutu lavastuse joonises peaaegu midagi: etenduse kulminatsioonihetkel jääb Dmitri Bozin lavale üksi ja tantsib rafineeritud tangot, mis lepitab kõiki kõigiga, ja kõiki – eluga, annab andeks kõik patud ja kinnitab, et imeilusaks saab muuta mida iganes. Selleks läheb tarvis ainult annet. Ilma andeta ei loo aga midagi, isegi siis mitte, kui oled laitmatult moraalne.
Alisa Freundlich suudabki veel ainult Viktjuki juures mängida armunud naist, keda põletavad kirg ja igatsus. Nagu teisedki kuulsad näitlejannad, kes pöörduvad Viktjuki poole lootusega tagasi tuua üha kaugenevat noorust. Ta suutis lohutada koguni ooperiprimadonnat Jelena Obraztsovat, tegi tema jaoks etenduse, kus noore armsama rollis tantsis tavapäraselt ja kallistas rändauhind – Dmitri Bozin.
VITJUK VÕITIS KÕIK
Kunst, mis võitleb keeldudega, peab ise neid keelde paluma. Sest et üks ei eksisteeri teiseta, nagu valgus ilma pimeduseta. Dissidendid, kes uuristasid nõukogude võimu alustalasid, kaotasid koos selle langemisega kõik oma positsioonid. Isegi Sol?enitsõnit, Nobeli preemia laureaati, ei loe täna enam keegi. Kõik, kes võisid ja isegi need, kes ei võinud, said täna homoseksuaalideks, naturaalid kantakse varsti punasesse raamatusse. Kõik, mille eest võitles Roman Viktjuk, võitis. Ja mitte ainult Viktjuk, ka seitsmekümneaastane primadonna võib armastada keda soovib, kui tal ainult on piisavalt raha. Kuid mis on sel tegemist kunstiga?
Nõukogude ajal oli selline anekdoot: “Kes on T?aikovski?”. Vastus: “T?aikovski oli homoseksualist, kuid me ei hinda teda ainult selle tõttu!”
Mille pärast me hindame Roman Viktjukki? Melodraama eest, kit?i eest, kaunite tantsude ja unikaalse plastika eest, naiivsuse ja infantiilsuse eest, selle eest, et ta protesteeris maailma vagatsemise vastu ja lõhkus üldtunnustatud moraali. Talle kuulub eriline koht teatri ajaloos. See ajalugu pöördub aeglaselt ent kindlalt minevikku, kattudes legendide ja muistenditega, mis tihtipeale on isegi elavamad, kui tunnustatud tõde. Tõde pole kellelegi vaja.
Roman Viktjuk räägib: “Mulle on väga tähtis, et tulles Igavikust, tuleme me Valgusest? ja läheme Valgusesse.”