ESIMENE VAADE: OOTAMATU KOHTUMINE
24. oktoobril 1974. aastal läksin ma, nagu tavaliselt, kooli. Ja nagu tavaliselt, ei tahtnud ma sinna minna. Transport ei käinud. See andis mulle, võib öelda, et legaalse võimaluse tundidesse hilineda.
Jõudes linna peatänavale, panin seal tähele ebatavalisi muutusi – kõikjale olid heisatud punased Nõukogude Liidu ja Moldaavia NSV lipud, ümbrus oli kaunistatud lilledega, kõikjal hiilis kahtlaselt suurte hulkade kaupa miilitsaid. Tsiviilriietes inimesed seisid enamvähem korralikes rivides muidu absoluutselt tühja autotee ääres.
Teise ristmiku juures peatas mind militsionäär: – Kuhu sa lähed?
– Kooli.
– Ei mingeid õpinguid, marss koju.
Tundsin ennast nagu buratino, olin täis eufooriat, mul keelati õppida.
Sel hetkel tänav elavnes, möödusid vilkuritega patrullmasinad, mille järel ilmusid mustad T?aikad. Publik lehvitas nagu käsu peale lillebukettidega ja ma kuulsin võimast karjet: “Hurraa Bre?nevile!”
TEINE VAADE: PEHME JA TORE
Hiljuti näitas vene televisioon seriaali nimega “Bre?nev”. Subjekt – viimased nädalad nõukogude valitseja elust. “Kallis Leonid Iljit?”, nagu teda kutsuti nii tõsielus kui naljades, oli esitatud hea vanaisa rollis, kes hoolitseb kõikjal end ümbritsevate inimeste eest, hoolimata sellest, mis kohta nood ühiskonnas omavad. Ta aitab hädalisi, jagab Poliitbüroo kolleegidele peale järjekordset jahilkäiku metssealiha, viib läbi hingelisi jutuajamisi metsameestega, peidab end ära julgeolekutöötajate eest, et suitsetada salaja ja naudinguga Marlborot.
Tal on tõeline armastusromaan oma isikliku medõega, kes vaatab teda nagu mingit jumalust, aga lisaks sellele annab talle rohtu, kui Ljonja magada ei saa. Seetõttu on Bre?nev alati kerge kaifi all ning kõigub kusagil reaalsuse ja irreaalsuse piirimail. Filmis pole fragmentigi kohast, kus ta töötab. Ta on väsinud, ta tahab astuda tagasi, tahab eralduda ainsa talle kalli inimesega, tähendab sellesama medõega. Aga tema kamraadid ei taha sellest kuuldagi. “Kommunist sureb postil”. Bre?nev neid ei kuula. Ta elab mälestustes.
Näiteks on ta noor parteikomitee sekretär, joob tigedate kohalike NKVD nat?alnikutega ahnelt viina.
Või on komissar sõjas. Armuke küsib temalt:
– Kas sa abiellud minuga peale võitu?
– Ma ei saa, vastab pehmeloomuline polkovnik, mul on naine, lapsed.
Või siis karjub tema ?eff Nikita Hru?t?ov tema peale, kui ta on mingi vea teinud:
– Mida kuradit, tahad parteipiletist ilma jääda või?
Bre?nev ei taha, ta teeb kõik nagu vaja Või on ta parasjagu Dnestri kaldal, ilmub välja, telk õlal. Talupojad, kes talle puuvilju on toonud, võtavad mütsid peast, koogutavad, lalisevad midagi arusaamatus keeles.
– No mis te ometi, juba kümme aastat elate nõukogude võimu all, aga ikka justkui parunite ajal, räägib Leonid Iljit? nende peale pahandamata.
KOLMAS VAADE: ILUS POISS
Tõepoolest, 50ndate aastate alguses suunati Bre?nev Moldaaviasse, kus ta sai väga kiiresti siinse kommunistliku partei esimeseks sekretäriks.
On selline legend: kui Stalin nägi teda 1952. aastal 19. parteikongressil, küsis ta teistelt, et kes see selline on. Aga pärast kongressi kommenteeris: “Milline ilus moldaavlane!”
Sellest hetkest alates sai Bre?nev “kõige tähtsamaks moldaavlaseks Nõukogude Liidus” ning saatus oli tema vastu alati hell.
NELJAS VAADE: ESTRAADISTAAR
Mulle õpetati koolis erikallaku alusel prantsuse keelt ja kirjandust. Isegi geograafiat õppisime me prantsuse keeles. Tänu Bre?nevi rahuarmastavale poliitikale, mida kutsuti läänes terminiga Detente, sõitsid meile kaks korda aastas – septembris ja lihavõtete aegu – külla meie eakaaslased Prantsusmaalt. Plaani kohaselt pidime koos õppima vene ja prantsuse keelt. Aga nagu kõik asjad eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, omas ka see plaan vaid formaalset iseloomu. Me kõndisime mööda baare, kujutasime ette, et oleme prantslased ja tarbisime kergeid viinamarjaveine. Prantslased kostitasid meid kangeimate suitsudega Gitane, mille pakile oli joonistatud tantsiv mustlanna ja kirjutatud Pour le Caporal, see tähendab siis, kapralitele. Miilits meid ei puutunud, mine võta kinni, kes on prantslane ja kes mitte. Võib veel diplomaatiline konflikt tekkida. Ehkki me pidasime end nahaalselt ülal. Ostsime veini, käisime restoranis, jõime seda seal ja midagi ei tellinud.
Mäletan, kuidas läksime mööda kauplusest “Melodija”. Vitriini olid asetatud plaadid Leonid Iljit?i kõnedega.
– Oo, kas ta laulab ka – imestasid prantslased.
VIIES VAADE: HINGELINE ISAKE
Mu vanaisa lõpetas juurateaduskonna enne sõda, 1939. aastal. Järgmisel aastal tulid venelased ning advokaadikarjääri võis unustada. Pärast sõda huvitus vanaisast, kes oli jõudnud teenida Rumeenia armees ning kel oli õnnestunud saavutada porut?iku aukraad, MGB. Tal tuli ühe korraga nii oma nahka päästa kui ka elamiseks raha teenida. Vanaisa leidis originaalse väljapääsu. Ta asus tööle sellisele erialale ja kohta nagu Koolide Instituut ning hakkas kirjutama kirjandusõpikuid Moldaavia koolidele. Kui esimesed õpikud valmis said, pidi need kommunistliku partei komitees ära kinnitama. Kõik autorid koguti kokku ja saadeti ülevaatusele. Neid võttis vastu Leonid Iljit? Bre?nev isiklikult. Vanaisa ei maganud terve öö, mõistis, et otsustatakse tema saatust.
– Mihail, räägi vähem, ma tean küll sinu pikka keelt, tuletas talle meelde tema tark ema, jäta meelde, sul on lapsed.
Esimese sekretäri hiigelsuures kabinetis valitses haudvaikus. Seejärel avanes uks ja sisse astus peremees ise – Bre?nev.
– Noh, rahvuslikud kaadrid, kas täitsite ülesande? Mitte keegi loomulikult ei vastanud. Bre?nev jalutas mööda lauast, millele olid laotatud värskelt trükitud õpikud.
– Nii. Füüsika, keemia, matemaatika. Siin on kõik selge.
Aga siis jäi seisma otse vanaisa raamatu ette.
– Oo, kirjandus. No vaata aga vaata. Ja kes on meil siis autor?
– Mihail Ignat, teadustas instituudi direktor püüdlikul häälel.
Vanaisa tõusis püsti. Bre?nev võttis õpiku kätte, lehitses seda ja küsis:
– Nu vot, ütle mulle, Mihail, kes on Ion Creanga?
Vanaisa hakkas kähku selgitama, et see on selline kohaliku kirjanduse klassik, talendikas iseõppija jne. Aga siis, nähes ?efi rahulolematut nägu, lisas:
– Ion Creanga on talupoeg.
– Talupoeg, mõmises Bre?nev, -talupoegadest kirjanikke on meil vaja.
Sellega kõik lõppes, õpik kinnitati ära. Vanaisa sai sellise honorari, et võis osta endale auto “Pobeda”. Aga MGB-lased unustasid ta.
Lõpetades oma juttu õpikust ja Bre?nevist, armastas vanaisa alati korrata:
– Pole paha inimene, hea inimene on.