Eestil seisab ees euro kasutuselevõtt. Hüvastijätt Koidula ja Jakobsoni pildiga paberitükkidega on suuremalt jaolt emotsionaalne muutus, sest juba praegu on krooni kurss seotud euro kursiga, meie pangalaenude intressid sõltuvad euriborist ning Eesti Panga roll meie riigi majanduses on eelkõige kõrvaltvaataja ning kommenteerija amet. Samas on kindlasti valdkondi, kus rahatähtede nimemuutus mõjutab majanduselu mitte ainult emotsionaalsetel, vaid ka objektiivsetel põhjustel.
SULARAHA OMAMISE PROBLEEM
Korra oleme taasiseseisvunud Eestis rahareformi üle elanud. Arvan, et tollest loomsest katsest on nii mõndagi kõrva taha panna.
Aastal 1992 pidasin ma Tartus lustlikku tudengipõlve. Aeg oli segane, koolis õpetati enamasti mingeid veidraid punasetriibulisi aineid, mis olid väärastunud kokteilid teaduslikust kommunismist ja Pätsu nostalgiast. Ega üliõpilasel midagi targemat teha polnud kui riiki pöörata, Humalas töllerdada ja mingite veidrate äridega elamisraha teenida.
Igastahes, kui rahareformi päev käeulatusse jõudis, avastasin üllatusega, et vaese tudengi omanduses oli oluliselt suurem sularahahulk kui seda oli kroonideks vahetatav 1500 rubla. See oli esimene kord minu elus, kus raha omamine tekitas tõsise probleemi.
KOHENE PANKROTT
Aastal 1992 oli väga kõvaks valuutaks viinapudel ja seda mitte ainult tudengite ja traktoristide hulgas. Talongimajandus oli kõigil veel selgelt meeles ning selle Eesti eluvee nõudlus ületas pakkumist mitmekordselt. Mõistsin, et viin aitab üle elada ka kõige räigema rahareformi, mistõttu läksin ja ostsin üleliigse rublakuhja eest mõned spordikotitäied teravat. Kottide kõlinal tundsin end hästi ettevalmistatuna ja kõikvõimsana.
Seega leidsin ma end 21. juuni hommikul anno domini 1992 väga heas seisus – mul oli taskus 150 krooni ja toanurgas hulk vedelat valuutat. Elu on lilleke! Kuid noore ning lihtsameelse inimesena ei osanud ma karta läheneva jaanipäeva ähvardavaid pilvi. On keeruline üle elada see desperaadlik riigipüha, kui inimese suurimaks varanatukeseks on nurgas loksuv viin ja hulk januseid terava ninaga sõpru.
Mis iganes seal nendel aastatetagustel palavatel suvepäevadel ka ei juhtunud, oli tulemuseks karm ja õiglane pankrott. Ühel kaunil jaanipäevajärgsel päeval leidsin ma ennast trööstitus olukorras: rahavahetusel saadud 150 krooni oli kulunud sakuska peale, viin oli ära joodud ja tühi taaragi poodi ära viidud. Peab ka tunnistama moraalset pankrotti, sest koos taaraga oli lahkunud enamus terava ninaga truid sõpru.
ÕPETUSSÕNAD 1992. AASTAST
Sellest kurvast, aga õpetlikust loost tegin ma järeldused, mida on hea meelde tuletada euroga ühinemise koidikul:
1. Rumalat raha on maailmas palju ning see on omanikule nuhtluseks.
2. Inimene usaldab asju rohkem kui raha.
3. Jõukuse omandamine on lihtsam kui selle hoidmine.
4. Hirm on rumaluse kütus.
5. Ära usalda terava ninaga sõpru, eriti kui nad on (tulevased) advokaadid.
VARIMAJANDUSE MURED.
2007|. aastal ees seisev rahareform on selle poolest oluliselt õiglasem, et kõik legaalselt teenitud kroonid on võimalik eurodeks vahetada. Paraku peame tunnistama, et Eestis tiirleb suur hulk sellist raha, mille liikumisest ei tea riik midagi ning selle raha omanikud oleksid väga õnnelikud, kui see nii jääkski. Paraku tuleb midagi ette võtta, sest ühel hetkel ei ole võimalik Eesti kroone isegi t?et?eenidele müüa.
Kuid rahahunnikuid panka tassides võib äratada vastavate riigiinstitutsioonide põhjendatud tähelepanu. “Raha omamine on tõsine probleem,” nagu nentis kümmekond aastat tagasi üks Tartu üliõpilane.
Varimajanduse ja krimitööstuse käibeid on päris keeruline hinnata. Kurikaelad ei käi äriregistrisse oma majandusaasta aruandeid ja auditeeritud bilansse viimas. Seepärast on võimalik rehkendada kilekottidega nurgas seisva musta raha hulka hinnanguliselt.
HIRMUÄRATAVAD SALASUMMAD
Konjunktuuriinstituudi poolt 2004|. aastal läbi viidud varimajanduse uuring süvenes eelkõige tarbijate kulutuste uurimisse, et hinnata, kui suur osa Eesti inimeste kulutustest tehakse illegaalselt. Selle uuringu tulemustest selgub, et 58% meie hulgast on varimajanduse kliendid (päris muljetavaldav kliendibaas!), meie kulutustest 10% on selliseid, mis ei kajastu riigi käibemaksustatistikas.
Kui võtta Eesti keskmiseks palgaks 7000 krooni ning arvestada ka asjaoluga, et suurusjärgus 8% meie tuludest moodustab ümbrikupalk, saame varimajanduse aastakäibeks umbes 6 miljardit krooni. Peamisteks kaubaartikliteks selle uuringu järgi on sigaretid, alkohol, helisalvestised ja autokütus.
Paraku see uuring ei puudutanud tõeliselt kriminaalseid valdkondi – inimesed ei avalikustanud oma kulutusi näiteks narkootikumidele, prostitutsioonile ja varastatud esemetele. Pöördusin selles küsimuses oma tuttava, majanduskuritegusid uuriva politseiametniku poole. Sain teada, et ka Eesti politseil puudub konkreetne teadmine krimitööstuse käibest, kuid miskitlaadi suurusjärku oskavad nad hinnata. “Eks see üks Eesti riigieelarve suurusjärku summa ole,” arvas politseiametnik. Mis teeb hirmuäratavad 60 miljardit krooni.
SPORDIKOTT SULARAHAGA
Mis iganes – olgu see summa kuus, kuusteist või kuuskümmend miljardit krooni, on selge tõsiasi, et euroga ühinemisel on Eestis palju hämara taustaga raha, mis vajab legaliseerimist. Seda ei saa lihtsalt panka või valuutavahetuspunkti tassida, sest rahapesu tõkestamisega seotud eeskirjade järgi on pangad sunnitud sellistest rahaliikumistest vastavaid organeid informeerima. Ja nagu me ajaloost oleme õppinud, sellises olukorras on kõige mõistlikum osta asju, mille väärtus oleks stabiilne. Aastal 2006| ei kõlba selleks enam viin. Praegu on selliseks kõvaks valuutaks kinnisvara.
Vesteldes Tallinna kinnisvaraarendajatega, on nad tunnistanud, et juba praegu käib mõne objekti valmimisel neil külas kliente, kes sularaha täis spordikoti laua peale tõstavad ja kinnisvara kokku ostavad. Rääkimata sellest suurest hulgast korteritest, mille on ostnud ja broneerinud advokaadibürood ning offshore piirkondades registreeritud kompaniid. Magusaimad kaubaartiklid on vanalinnas paiknevad majad, mille müügihinnad on jõudnud utoopilisele tasemele. Hiljuti kuulsime, kuidas oksjonil müüdi 110 000-kroonise ruutmeetrihinnaga pind Laial tänaval. Samas olen kindel, et see on alles eelmäng järgmisel aastal toimuvale kinnisvarahinnatõusule.
MIS LÄHEB ÜLES, TULEB KA ALLA
Siinkohal peab nentima, et Eesti ei ole mingil moel eriline riik. Kõikides eurotsooniga liitunud riikides on aasta jooksul enne rahareformi toimunud kinnisvarahindade järsk tõus. Isegi Soomes, mis on tuntud kui olematu korruptsiooni ja madala kuritegevusega riik, tõusid euroga ühinemisel kinnisvarahinnad hoolimata suhteliselt viletsast majandusseisust umbes 15%.
Kõik, mis läheb üles, tuleb kord ka alla. Nagu aastatetaguses Tartus pidi üliõpilane enne rahareformi kogutud vara kiiresti realiseerima, nii on sündinud ka eurotsooniga ühinenud riikide kinnisvaraturuga. Enne raha vahetust omandatud korterid ja majad tulevad peagi eurode eest müüki, mis toob endaga kaasa kinnisvarahindade languse. Olen veendunud, et kõik see sünnib ka lähiaastatel Eestis.
MÕNED NÕUANDED RAHAREFORMIKS
Kõigest eelnevast võiks teha mõningaid järeldusi, millega rahareformile targemana ja enesekindlamana vastu minna:
Kui te olete ettevõtlik inimene, siis tehke kinnisvaraäri nii, et objektid jõuaksid turule järgmise aasta sügisel.
Kui teil on spekulatiivset kinnisvara, siis müüge see järgmise aasta jooksul maha.
Kui teil on plaanis kinnisvara soetada, siis tehke seda ruttu või oodake umbes poolteist aastat.
Kui te olete legaalset sissetulekut omav inimene, siis ärge muretsege ja ärge tormake kokku ostma viina või suhkrut.
Kui te olete kriminaal, siis teadke, et teid jälgitakse.