Esimees Mao ütluste kogumiku “Mao zhuxi yulu” või rahvakeeli lihtsalt väikese punase raamatu andis Hiina kommunistlik valitsus esmakordselt välja 1964. aasta aprillis. Hiljem ilmus teos arvukate kordustrükkidena veel ligikaudu kaheteistkümne aasta jooksul ja kui pärast Mao Zedongi surma 1976. aastal selle trükkimine ükskord lõpetati, võis kogumiku eriväljaannetes ilmunud eksemplaride arv ulatuda mõningatel andmetel lausa 6,5 miljardini .
Kurjategija silt kaelas
6,5 miljardit raamatut – isegi ülerahvastatud Hiina Rahvavabariigi kohta on see number hirmuäratavalt suur. Ja mitte üksnes Hiina kohta – “Esimees Mao ütlused” on ilma kahtlusteta eelmise sajandi enimtrükitud raamat – selle saaks hea tahtmise korral kõikide meie planeedi elanike vahel ära jagada, ja jääks veel ülegi.
Põhjus, miks Suure Tüürimehe kõnedest ja artiklitest võetud tsitaatide kogumikku nii meeletutes kogustes välja anti, on ilmselge – raamatu omamine oli igale Hiina Rahvavabariigi kodanikule kohustuslik. Taskuformaadis kogumik oli tähtsam kui isikutunnistus – see oli kinnitus kuuluvuse kohta, olgugi et pettekujutelmade ja hirmu pärast koos püsivasse inimkarja, aga siiski kinnitus, ja võimalik, et koguni elugarantii. Sest nii nagu igasuguse totalitaarre?iimi puhul kehtis ka Mao Zedongi Hiinas kirjutamata seadus: “Kes ei ole meiega, on meie vastu”.
Suure Kultuurirevolutsiooni ajal (1966-1976), mil kommunistlik terror võttis eriti drastilised mõõtmed – iga inimene, kes mingil põhjusel ei saanud “Esimees Mao ütlusi” ette näidata, tembeldati paremoportunistiks ja peksti punavalvurite poolt läbi või sunniti nn “kriitika koosolekutel” avalikult oma süüd tunnistama.
“Kriitika koosolek” – pidou dahui (sõnasõnalt “kriitika ja võitluse suurkogu”) – kujutas endast väga alandavat ja piinarikast toimingut: ennast süüdi tunnistanu pidi terve päeva seisma poolkummargil rahvamassi ees, tema “kuritegu” määrav silt kaelas ning iga kogukonna liige võis esineda süüdistatava ning hukka mõistva sõnavõtuga või teda koguni füüsiliselt rünnata. Mida enamasti ka tehti.
Raamat kui relv
Ent mitte üksnes enese alalhoiu pärast ei pidanud kogumik alati ja igal pool kaasas olema. “Ütluste” koostaja, Mao rindekaaslane ja asetäitja Lin Biao, rõhutas raamatu eessõnas:
“Selleks, et täiel määral omandada Mao Zedongi ideid, on tarvis uuesti ja uuesti korrata tervet rida Esimees Mao põhiteese. Mõningaid kõige tabavamaid ütlusi on parem õppida pähe, et neid pidevalt mõtestada ja ellu rakendada. On tarvis tihedas kooskõlas tegelikkusega regulaarselt avaldada ajalehtede veergudel Esimees Mao töödest võetud tsitaate, et kõik saaksid neid mõtestada ja ellu rakendada.”
Punaseid raamatukesi lehvitades tervitati poliitilistel üritustel parteijuhte, raamatus sisalduvaid tsitaate loeti üksteisele ette, tuubiti pähe ja retsiteeriti üheskoos rahvarohketel koosolekutel. “Esimees Mao ütluste” kollektiivse lugemisega alustati päeva koolides, töö- ja ametiasutustes. Raamatukatkendeid kasutati parteiloosungite koostamisel ja iga tolle aja kirjutis, olgu see teaduslik artikkel, kultuurilooline essee või koguni ilukirjanduslik teos, pidi eranditult sisaldama viiteid “Esimees Mao ütlustele”. Ka kompartei propagandaplakatitel kujutati lihtsaid Hiina inimesi – töölisi, põllumehi, sõdureid ja õpilasi – punane raamat kõrgele pea kohale tõstetud. Sotsrealistliku ikonograafia reeglite kohaselt on see enamasti oma originaalmõõdust palju suurem ja kiirgab imelist valgust, justkui kalliskivi. Ega asjata nimetatud raamatut Kultuurirevolutsiooni aegu hong baoshu, mis tähendab “punase aarde raamat”.
Veendunud parteilaste meelest oli raamat ka võimas ideeline relv võitluses imperialistliku Lääne vastu. Nagu seisab Lin Biao eessõnas:
“Täna astub meie Suur Kodumaa uude ajajärku. See on aeg, mil töölised, talupojad ja sõdurid õpivad Mao Zedongi marksistlik-leninistlikke ideid. Kui laiad massid omandavad Mao Zedongi ideid, muutuvad viimased ammendamatuks jõuks, kõikehävitavaks vaimseks tuumapommiks.”
Osa Suurest Tarkusest
Nüüdseks on väikese punase raamatu hiilgeajad möödas. Poliitilise sula ja majandusreformide ajal on üldise kommertsialiseerumise taustal saanud ka Mao tsitaadikogumikust populaarne kaubaartikkel, mida üritatakse uudishimulikele välismaa turistidele viiekordse kasumiga maha müüa.
Minu kätte jõudis üks nendest lugematutest päevinäinud ja kapsaks loetud raamatukestest Shanghai antiigiturul, kus ma selle pika ja emotsionaalse tingimise tulemusena enam-vähem omahinna eest endale soetasin. Müüja, umbes kuuekümneaastane pikka kasvu kõhn mees, ütles, et teeb hinda alandades mulle erandi, kuna usub, et erinevalt paljudest teistest välismaalastest, kes seda raamatut eksootika pärast ostavad, olen mina ehk võimeline ka suurest tarkusest osa saama. Tundus, et “Esimees Mao ütluste” peal üles kasvanud põlvkonna esindajana mõtleski ta seda tõsiselt.
Hiljem, lapates meie aja kõige suurema kogutiraa?iga raamatut, üritasin mõista, mida võivad tähendada Esimees Mao ütlused hiinlastele, kes, täitsa võimalik, et kuni tänase päevani neid peast mäletavad.
Ärkamine halvast unest
Kahjuks ei ole teada, kes oli minu valdusesse sattunud raamatu omanik ja mis temast peale Kultuurirevolutsiooni sai. Aga kes iganes ta ka ei olnud, pidi tema suhtumine Esimees Maosse ja komparteisse aja jooksul kõvasti muutuma. Miks muidu pidi ta rebima kogumikust välja Lin Biao eessõnaga leheküljed ja kriipsutama maha paatosliku ülistuse, mille oli tõenäoliselt ise kunagi varem punasega Mao portreega lehele kirjutanud?
Usutavasti on Hiinas veel palju selliseid, kes maoismi ajastu möödudes tundsid justkui halvast unenäost ärgates meeleheidet, viha ja pettumust ning mõtlesid, kuidas kõik oleks võinud minna, kui Mao Zedong ei oleks tõusnud riigijuhiks ja tema ümber ei oleks tekkinud isikukultust. Sellel teemal annab lõputult spekuleerida ja punane raamat pakub selleks palju mõtlemisainet.
Tsitaadikogumik sisaldab muu hulgas ka Esimees Mao luulet. Üllataval kombel ja vaatamata ootuspärasele pateetikale ei ole Suure Tüürimehe luuletused sugugi kehvad. Lõpetuseks tahaksingi tsiteerida hiina dissident-luuletaja Bei Dao’t, kes ütles mullu Tallinna Ülikoolis toimunud avalikus loengus: “Kui Mao Zedong oleks otsustanud hakata luuletajaks, oleks tast võinud saada hea luuletaja, ent tema paraku eelistas olla halb, väga halb poliitik.”
Mõttetegevuse virgutamiseks toon ära punase raamatu kõige mahlakamad tsitaadid – peatükkide kaupa.
***
Suure Tüürimehe märkmed
2. Sotsiaalsed klassid ja klassivõitlus
Vaenlane iseenesest ei kao kuhugi. Ei hiina reaktsioonilised jõud ega ameerika imperialistlik agressioon lahku vabatahtlikult Hiina ajalooliselt areenilt.
“Viia revolutsioon lõpule” (30. detsember 1948), Mao Zedongi valitud teosed, IV k. 1379
Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt, mis leiab aset, kui üks sotsiaalne klass tõrjub võimult teist sotsiaalset klassi.
“Ettekanne talupoegade liikumise uurimise kohta Hunani provintsis” (märts 1927), Mao Zedongi valitud teosed, I k. 18
3. Sotsialism ja kommunism
Klassivõitlus, tootmisvõitlus ja teaduslik eksperiment on kolm suurt revolutsioonilist liikumist võimsa sotsialistliku riigi rajamisel. /—/ Ilma nende liikumisteta hakkavad mõisnikud, kulakud, kontrrevolutsionärid ja muud kahjurid igast praost välja roomama, ja meie agendid vaatavad kõike seda läbi sõrmede, või veel hullem – paljud neist, kes ei suuda eristada vaenlasi omadest. /—/ Sellise asjade seisu puhul ei möödu palju aega – miinimum mõned aastad, mitte rohkem kui kümme, aga maksimum mõned aastakümned, – kui kogu riigis toimub vältimatult kontrrevolutsiooniline pööre, marksistlik-leninistlik partei muutub revisionistlikuks või fa?istlikuks parteiks ja kogu Hiina muudab värvi.
Tsiteeritud artiklist “Hru?t?ovi pseudokommunismist ja selle üldajaloolisest õppetunnist” (14. juuli 1964)
5. Sõda ja rahu
Revolutsiooniline sõda on kui vastumürk, mis mitte ainult ei tee kahjutuks vaenlase kihvti, vaid puhastab ka meid endid kogu jälkusest.
“Pikaajalisest sõjast” (mai 1938), Mao Zedongi valitud teosed, II k. 447
Iga kommunist peab endale selgeks tegema tõsiasja: “Vintpüss – see on võim”.
“Sõda ja strateegia küsimused” (6. november 1938), Mao Zedongi valitud teosed, II k. 535
6. Imperialism ja kõik reaktsionärid on paberist tiigrid
Ma olen öelnud, et nõndanimetatud võimas reaktsiooniline jõud on kõigest paberist tiiger, kuna see on rahvast lahus. Vaadake, kas Hitler ei olnud mitte paberist tiiger? Kas teda mitte ei kukutatud? Ma olen öelnud, et Vene tsaar, Hiina keiser ning Jaapani imperialism olid paberist tiigrid. Nagu näha, nad kõik kukutati. Ameerika imperialism ei ole veel kukutatud. Lisaks on neil seal tuumapomm. Kuid ma usun, et ka Ameerika imperialism kukutatakse, sest see on ka üks paberist tiiger.
Ettekanne Moskva kommunistlike ja tööparteide nõupidamisel (18. november 1957)
12. Poliitiline töö
Tuumapomm on paberist tiiger, millega Ameerika reaktsionärid hirmutavad inimesi. Esmapilgul tundub see hirmus, aga tegelikult ei ole see üldse hirmus. On iseenesest mõistetav, et tuumapomm on üks massihävitusrelv, ent sõja lõpptulemus sõltub siiski rahvast, mitte mõnest uuest relvaliigist.
“Vestlusest Ameerika ajakirjaniku Anna Louise Strongiga” (august 1946), Mao Zedongi valitud teosed, IV k. 1192.
28. Kommunist
Meie, kommunistid, oleme nagu seemned ja rahvas on nagu pinnas. Kohale saabudes peame me rahvaga kokku sulama, rahva sekka juurduma ja õitsele puhkema.
“Zhongqingi läbirääkimiste kohta” (17. oktoober 1945) Mao Zedongi valitud teosed, IV k. 1161
32. Kultuur ja kunst
Kunsti kunsti pärast nagu ka klassivälist kunsti, ehk kunsti, mis areneks väljaspool poliitikat ega puutuks sellesse, ei ole tegelikult olemas. Proletariaadi kirjandus ja kunst on osa kogu revolutsioonilisest tegevusest või Lenini sõnul “mutter ja kruvi” terves revolutsioonilises masinavärgis.
Ettekanne Yan’anis toimunud Kirjanduse- ja kunstiteemilisel nõupidamisel (mai 1942), Mao Zedongi valitud teosed, III k. 867
***
Esimees Mao, rahvusvahelise Seene laps
KLASSIJUHATAJA KOOL: Juku-Kalle Raid räägib Suurest Tüürimehest kui Lenini ja Stalini ustavast kirjandusõpilasest.
Mäletatavasti oli Sergei Kurjohhinil teooria Lenini kohta – nimelt olla proletariaadi esimene soni tegelikult seen. Võrdlust võeti kaua kui perestroikaaegset piiridekompamist ning absurdihuumorit, ometi on selles väites rohkem kurba tõde kui musta muiet.
Leninism ja selle levik oli tõesti kui 20. sajandi seeneniidistik, märkamatult maa-aluseid radu pidi liikudes vupsas kord siin, kord seal pinnale – maailma eri paikades, ent ometi samanäolisena. Ja pole ju mõtet rääkidagi, et sellest niidistikust võrsunud seentes oli peamiseks koostisosaks puhas mürk.
Mao Zedong pidas ennast Lenini vankumatuks õpilaseks, aga tema praktiline eeskuju oli vaieldamatult Suur Stalin. Lausa nii suur eeskuju, et Hru?t?ovi 1956. aasta kõne stalinlikest repressioonidest kutsus Suures Tüürimehes esile varjamatu viha ning senised suhted Nõukogude Liiduga lendasid ülepeakaela uppi.
Ent terrorismi praktiseerijana polnud Mao hea õpilane vaid tegusas mõttes – ka oma valitsemise vormi selgitamiseks valis ta leninliku tekstilise sisu. Mao tsitaatides on tunda leninlikku hasarti, küünilisust ning absoluutset ükskõiksust kõigi inimeste suhtes, oma kaasvõitlejad seal hulgas. Rääkimata sellest, et puhuti võiks teda (kirjanduslikus mõttes) pidada puhtaks plagiaatoriks. Jah, muidugi ka tegudelt.
Võrrelgem siingi artiklis toodud Mao hüüatust revolutsiooni teemadel – Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele – proleedi esisoni samateemalise kindlameelse karjatusega: “Partei pole aadlipreilide pansion. Iga lurjus on meile väärtuslik selle poolest, et ta on lurjus!”
See Lenini lause määrab tegelikult kogu kommunismi ja kompartei sügavaima olemuse.
Leninlik, stalinlik ja üldse nõukogude leksika saavutas oma hiilgevormi Teise maailmasõja ajal, selline tatti pritsiv ning meeleheitlik sajatamine muutus kohati imelikuks isegi tõsiusklikele kommunistidele endile, nagu aastakümneid hiljem avaldatud päevikutest lugeda oleme saanud.
Ja minu meelest on raske – kui mitte võimatu – leida hullemat loosunglikku purset, kui trükiti propagandabro?üüris Soome jätkusõja aegu “valgesoome madude” kohta. Toon teilegi tükikese sellest õhtuse naudingu eesmärgil:
“Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fa?ismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele.
Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest. Noh, mis siis, meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle õppetunni selgemal kujul.
Kes ta siis oli, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?
See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende agentide – kaitseliitlaste, lapualaste ja teiste soome rahva veristajate jõuk.”
Suure Tüürimehe sõnavara sellisele tasemele ei küündinud, õpilane osutus õpetajatest märksa andetumaks – tema metafoorides leidus ka leebemaid noote, nagu näiteks meelad kujutluspildid sajast õitsvast lillest jne.
Aga – ärgem unustagem, et Mao oli poeet. Tõsi küll, verine poeet, ent poeet. Muuseas, ka Stalin kirjutas nooruses arvestatavat lüürikat, oli igati lootustandev ning 20. sajandi algul trükiti tema luuletusi ajakirjades korduvalt.
Usinad õpilased aga muutsid verised teod ka sõnaks.
Ent valgesoome mao tekst on Suure Tüürimehe ja Stalini kõrval siiski nagu purjus traktoristi agressiivne ropendamine eluvõõra Majakovski punase poeesia pehmete diivanitega kabarees “Roosa latern”.