1939. aastal avaldas Aira Kaal (1911-1988) Reet Uielu nime all perekonnaromaani “Mamma ja mina”. See oli üks esimesi eesti oma raamatuid, mis ilmus “Looduse” Kroonise Romaani sarjas. Tänu sellele sai tulevasest Aira Kaalust kaasaegse beibenduse eelkäija, kuid mitte eeskuju, sest “Mamma ja mina” unustati tegelikult korrapealt. Sõda tuli lihtsalt peale. Kuid mingi tabamatu naiselik vaim jäi sellest aastakümneteks. Vähemalt üks põlvkond on kasvanud koos selle raamatuga.

<1>

TUTI, FIFI JNE
Aira Kaal näitas beibeliku elu väljakujunemise varajasi arenguetappe. Pisikesed armsad seljakotid ja ümmargused puudritoosid – nende analoogiad olid enesestmõistetavalt olemas ka Eesti ajal. Tulihingelised, kuid samas ka kalkuleerivad sekretärid olid samuti olemas juba tol ajal. Seelikud jäid järjest lühemaks, kõrvarõngad venisid aga paradoksaalsel kombel järjest pikemaks. Noored tüdrukud ei mahtunud enam maale ära, nende tegevusväljaks pidi paratamatult kujunema linn. Lehmadele andsid nad solvavaid hüüdnimesid, üksteist aga nimetati (ma mõtlen beibede vahel) kentsakalt: Tipsi, Mann, Juulikene, Tuulikene, Fifi, Tuti jne.

Isa ja ema nimetati papaks ja mammaks, linna aga lihtsalt “heaks eluks”. Maakohad olid nende jaoks “kemmergud”. Kõik kasvatusmeetodid olid nende jaoks “iganenud”. Tantsuõhtul oli esimeseks asjaks vaadata, kus
on mehi, kes välja teevad.

VAENE KULTUURAILM
Tol ajal olid beibed sõnades väga perekondlikud. Ka “Mamma ja mina” peategelane kinnitab, et on õnnetult armunud oma perekonda, et kohe kuidagi ei saa “siit” minema. Perekonna rüpes on beib võimuahne, nagu ka Kaalu suurbeibelikust teosest “Mamma ja mina” paistab: “Kõrgeim võim kuulus mulle”.
“Mamma ja mina” on otsekui mingi antiutoopia.

Välisele kombekusele ja mõttetule lobale orienteeritud noor daam võtab kirikuteel ette kõikvõimalikke põnevaid asju. Natuke poisse, natuke ilusaid hilpe ja muud (poisid tulevad küll alles pärastpoole):

“Mammal oli lauluraamat käes. Teise käega hoidis ta seelikusaba kõrgemal, sest kastepiisad sätendasid murul. Seljas oli mammal igipõline must seelik ja valge markisettpluus suure pitsistatud kraega, mis oli onunaise kink. Vanaaegne siidsall lehvis tal üle õla ja mina sörkisin ta kannul lühikeses kirjus sitskleidis, tenniskingis ning sokkides. Kingad olid mul pisut määrdinud, mida mamma eest varjata püüdsin tema selja taga käies. Kingadest hoolimata oli mul väga hea tunne.”

Alguses pihib noor daam emale: kogu haritud maailm on täis klubisid ja kohvikuid. Muuhulgas ka ööklubisid. Kuidas küll meie “kultuurailm” ilma nendeta hakkama saab? Kus siis meie haritud inimesed ka mokalaata peavad? Meil ju polnud neid õieti ja sellest on tütarlapsel painavalt kahju.

NAISTE TÜÜBID
Kuna “Mamma ja mina” peategelasel Simsil on päris tänapäevase beibe psüühika, siis peaksime lubama endale veidi otsesemate paralleelide tõmbamist kaasajaga. 1936. aastal ilmunud teoreetilises ja kirjeldavas teoses “Mehe ja naise psühholoogiast” toob Aira Kaal (Alma Kaalu nime all, hilisema kommunisti, psühhiaater Viktor Hioni mõningasel juhatusel) välja erinevate naiste tüübid, nii nagu need vanaaja ja renessansi kirjanduses on esinenud. Sealt on palju puudu tänapäevaseid tüüpe, kuid peab arvestama, et loetelu tugineb ühele ajakirjas “Internationale Zeitschrift für Individualpsychologie” 1925. aastal ilmunud teoreetilisele artiklile.

Siin see seltskond siis on, eks vaadake ise, mida võtta või mida jätta.

Naine, kes ei taha anduda mehele, jääb puutumatuks (integra); või kes esineb poisina (perversa). Naine, kes andub poolikult ja esineb poolneitsina (semi-integra). Või maksab mehele kätte külmaks jäämisega (frigida). Järgmine grupp naisi otsib pühendumist ühele mehele või ideele (devota). Kangelasnaine (virago) paneb ümber mehe relvad ja astub üksi mööda metsi. Teisest küljest võib ta astuda meestega võitlusse (amazone).

Mõned on uhked (fastosa), mõned vahel alati valmis armuvahekordadeks, kuid sääljuures pakub neile lõbu alistada meest (triumphatrix). On naisi, kelle unistuseks olla rohkem kui naine (plus quam femina). Truudusetud ja simuleerijad (simulatrix) püüavad meest teha armukadedaks ja neid valitseda.

NAINE PÄRAST PRANTSUSE REVOLUTSIOONI
Loosung “Vabadus! Võrdsus! Vendlus!” andis inimkonnale ka uue naisetüübi, s.o. naise, kes peab mehe ja naise vahelist võrdsust nii tavaliseks, et sünnitab mehele lapsi selle tänu ja hoolitsuse eest.

Naisetüüpide teooria autor Ada Beil (ja tema järel muidugi otsekohe ka Aira Kaal ühes psühhiaater Viktor Hioniga) nimetab seda tüüpi aequalis – võrdne. See aequalis on lihtsalt mehe kõrval, mõistab meest ja ootab ka vastumõistmist. Ta teab, kuidas eluülesanded eri sugupoolte vahel ära on jagatud.

Ka beib on tegelikult aequalis. Beib on ju siiski oma pidaja edukuse sümbol, just nagu sportautogi. Mida pikemad jalad ja heledamad juuksed, seda edukam mees. Ent kui naine meest enam ei mõista, võib too lakata olemast edukas. Stabiilsust ihkav mees teadagi ei taha, et seni pereelus kindlana tunduv ühtäkki enam kindel ei ole.

ADA BEIL
Eelpool kirjeldatud teooria autor Ada Beil oli aastatel 1925-1928 Berliini individuaalpsühholoogia koolkonna üks juhtivamaid liikmeid, samuti üks hilisemaid ravipedagoogika gurusid. Temalt on muuhulgas saanud häid mõjutusi kolmekümnendatel aastatel alustanud (kuri)kuulus saksa lastepsühhoanalüütik Melanie Klein.

Ada Beil suhtles muu hulgas ka saksa revisionistliku sotsialismi isa Karl Kautskyga, kes oli inimteadvuse küsimustes mõneti sarnastel seisukohtadel ja kelle kohta Vladimir Lenin ütles oma kuulsa lause: “Renegaat Kautsky mälub unes nuustikuid.”