*
Hardo Pajula (HP): Sa rääkisid kunagi klubis minu suureks hämminguks, et kunstiakadeemia tahtvat joonistamise õppetooli sootuks sulgeda?
Tiit Pääsuke (TP): Aga see oli ammu. Olin just valitud EKA joonistamise õppetooli uueks juhatajaks. Kõik rääkisid, et enne joonistati ikka hästi ja nüüd ei oska keegi enam joonistada. See ei ole õige, enne joonistati lihtsalt teisiti. Viis aastat tagasi aga oli olukord küll niisugune, et uued tuuled puhusid kõik nii ägedalt ja kuna Euroopas paljudes kunstikoolides joonistamist peaaegu enam ei õpetatud, siis arvati, et võib-olla see nii peabki olema. Ja meid ähvardas ka siis see joonistamise kadu. Ja mina kartsin, et pesuveega visatakse ka laps välja. Plastiline anatoomia – joonistamise õpetamise osa – juba kadus õppeplaanist. Aga need välisüliõpilased aga, kes meile tulid, need olid ikka meeldivalt üllatunud, et meil saab joonistamist õppida ja võtsid eranditult kõik joonistamistunde. Neid üllatas meie joonistamise kõrge tase.
*
HP: Mille poolest plastiline anatoomia tavalisest anatoomiast erineb?
TP: Kuna joonistamise õpetamine põhineb suuresti inimkeha kujutamisel, siis on anatoomia tundmine vajalik. Plastiline anatoomia käsitleb ainult inimkeha seda osa, mis moodustab selle välise vormi, need on siis välised lihased. Arvati, et kuna joonistamistunde on niigi vähe, siis pole mõtet neid väheseid tunde veel eraldi plastilise anatoomia peale raisata. Me kaotasime plastilise anatoomia ära. Kõik joonistamis õpetajad üritasid seda joonistamistunni sees õpetada, aga üliõpilased muutusid rahutuks. Nad tahtsid plastilist anatoomiat õppida, see tundus neile vajalik. Nüüd taastasime selle aine. Seda õpetatakse esimesel kursusel. Tänu sellele, et joonistamine pole jäänud akadeemiliseks reliktiks, ta püsibki. Mina pean joonistamise õpetamist kunstiõpetuse moraalseks aluseks. See kunstikool, kus ei õpetata joonistamist on moraalitu kool. See rajaneb mingitel spekulatsioonidel ja trendidel, tal puudub pind. Joonistamine on meil üks kolmest kunsti üldainest.
*
HP: Millised on ülejäänud kaks ainet?
TP: Kompositsiooni alused ja värviõpetus. Ütleksin isegi, et need kolm on kunsti põhiained. Kõik muu kunstiline rasv ladestub nende peale.
*
HP: Milles seisneb üld- ja erialakompositsiooni vahe?
TP: Üldkompositsioon käsitleb üldisi teadmisi, mis käivad põhimõtteliselt kõikide kunstiliikide – veel laiemalt: isegi kirjanduse, muusika, tantsu ja draama – kohta. Seal õpetatakse, millest koosneb kunstiteos kui tervik: sissejuhatus, teema arendus, käsitletakse teose tasakaaluküsimusi, rütme ja nii edasi. See on aluseks erialade kompositsiooniõpetusele.
*
HP: Räägikski võib-olla natuke lähemalt üldkompositsioonist.
TP: Kõige laiemas tähenduses käsitletakse seal kunstiteose ülesehitust. Räägitakse sellest, millest kunstiteos koosneb. Kõige laiemas mõttes: vormist, selle arengust, püsimisest ja tasakaalust, psühholoogilisest ja füüsilisest tasakaalust. Ja näiteks liikumisest, suunast, rütmist. Ja kõige tähtsam – kunstiteose väljenduslikkusest. Rütm on väga tähtis asi elus ja kunstis. Tasakaal samuti. Vaataja ei teagi, mis see tasakaal on, aga tunneb töö vastu huvi. Ta ei oska seda analüüsida, see on mingi ärevus, mis tekib sellest tööst. Kui töö täiesti laiali laguneb, siis vaataja on lihtsalt arusaamatuses. Aga kui kompositsiooni sobival määral rikkuda, siis see vastupidi toob sellesse töösse elu, sest kunstiteos ei ole siiski matemaatika, mille võiks täpselt üles ehitada puhta, selge mõistuse ajel.
*
HP: Sa mainisid eelpool rütmi, kujutav kunst on aga ju oma olemuselt staatiline?
TP: Jah, kui asi või ese on kunstiteos staatiline. Kui kunst ta toimib ja mõjub, siis: liigub ja elab. On dünaamiline. Kunstiteose sees toimuvad vormi muutused, tiheduse muutus, vormide suuna muutus, faktuuride ja rütmide muutused. Muutuvaid elemente on hästi palju. Kõik nad on looja poolt teadlikult või alateadlikult rühmitatud, organiseeritud. Rütm tagab selle, et kunstiteost ei ole igav vaadata. Rütm põhineb tõenäoliselt elava organismi s.t. inimese enda olemusel. Meie süda lööb teatud rütmis, meie tegevus allub teatud rütmile.
*
HP: See tooks meid nagu jälle plastilise anatoomia juurde tagasi?
Meie plastiline anatoomia on siiski rohkem vormiõpetus. Kui inimeses liiguvad ka vedelikud, siis meil on niisugune kuiv anatoomia – luustik, skeletid kapis, lihaste väline vorm, kipsist tahud. Ma oletan, et plastilises anatoomias vaadatakse inimest kui mingit vaasi või maja või masinat. Disainerid joonistavadki kätt kui mingit funktsioneerivat mehaanilist masinaosa või aparaati. Enamjagu on plastiline anatoomia kuiv, aga vajalik.
*
HP: Siis nagu luukere või?
TP: Jah, aga on kuiv isegi lihaste puhul. Lihastes on tõenäoliselt päris palju vedelikku, aga meid ei huvita isegi mitte selle lihase mahlakus, vaid pigem see, et musculus sternocleidomastoideus algab kõrva tagant ja kinnitub rangluu otsa. Mis ta teeb? Pead noogutab. Aga joonis tamine (sealhulgas ka plastiline anatoomia) ja üldkompositsioon on kunstiakadeemia hierarhias kusagil allpool. Erialaõpetus on kõige tähtsam. Selles mõttes ei ole joonistamise õpetamine eriti tänuväärne. See ei paista nagu eriti välja, kui seda just eraldi ei näidata. Joonistust, kui ta on hea, ei märka keegi, kehv joonistus torkab kohe silma.
*
HP: Plastiline anatoomia peaks olema vist renessansiajastu sünnitis?
TP: Juba antiigis tunti inimkeha suurepäraselt. Jah, aga plastilise anatoomia kui teaduse või õpetuse loomisega seoses võiks mainida Vincit, Michelangelot, Dürerit. Alguses uuriti anatoomiat salaja, lahati saladuskatte all pimeduse varjus hukatud kurjategijate laipasid. Võib ainult ette kujutada, kuidas timukatele, öövalvuritele ja surnumatjatele veinilähk reid toimetati, et need kunstniku laibakuuri laseks.
Praegu õpetavad plastilist anatoomiat kunstnikud, tehes seda suuresti läbi iseenda loomingu. Suuremates kunstikoolides see distsipliin üldse puudub. Soomes ma sellest küll midagi ei kuulnud. Seda peetakse natuke liiga ajalooliseks aineks, reliktiks. See oli küll huvitav, et kui me otsustasime pealiskaudsemaks minna ja anatoomiast loobuda, siis tõstsid just üliõpilased lärmi. Nad nägid, et nende joonistused läksid kehvemaks. Inimest on ju võimatu joonistada, kui ei tunne anatoomiat.
*
HP: Sa oled ju tegelikult maalikunstnik, joonistamisõpetajaks saamine võis olla vist päris suur muutus?
TP: Jah, mulle tundub, et kui ma olin maaliõpetaja, siis ma olin inimesena palju huvitavam ja õpetajana värvikam, ma olin rohkem nagu isiksus, ma võisin olla rohkem mina ise. Nüüd aga on joonistamisõpetajaks olemine teinud minust ametniku ja asjalikuma inimese, kelles nagu puuduks seesama veri ja vesi ja värv, õli ja vein. Aeg on näidanud, et üliõpilaste hulgas on teinekord väga häid joonistajaid, kes tegelikult ei oska sellega midagi peale hakata. Neist ei saa kunstnikke, keegi neid ei tea, aga ometi on nad olnud priimad joonistajad, täielikud virtuoosid. Ja ka vastupidiseid näiteid on: on kunstnikke, keda kool pole suutnud murda, kes õieti ei oskagi joonistada. Häid kunstnikke.
*
HP: Sinuga seoses tuleb mul alati see maalt linnatuleku lugu meelde. Ma ei tea veel, kuidas ma seda meie loos kasutada saan, aga selle pildi tahaks täna õhtul küll linti saada.
TP: Mul tuleb ilma pingutuseta silmade ette see pilt, kui ma olin suve läbi maal olnud, tulnud kitsarööpmelise rongiga Sürgaverest neli tundi Tallinn-Väike jaama, kus oli rongi lõpppeatus. Eriti tundlikuks tegi mu muidugi olukorra muutus. Ma olin terve pika suve maal olnud ja tulen linna. Maaelu või loodus on mulle nii võimsalt mõjunud, et kui ma rongilt maha tulen, löövad mulle vastu lõhnad ja hääled, mis ma kahe kuu jooksul unustanud olen. Nüüd muidugi inimene enam nii tundlik ei ole, need kaks kuud ei ole enam mingi aeg, siis tundus see igavikuna. Plats oli täiesti tühi nagu mingis must-valges filmis. Me tuleme emaga rongi pealt maha – jah, sellel pildil pole värve. Vihma sadas, oli juba pime, teekattelt peegeldusid linna tuled. Väljakul seisavad üksik takso Pobeda ja voorimees. Ma arvan, et see võis olla aastal 1950 või 1951. Ema küsis minu käest, et (me elasime kesklinnas, Tatari tänaval) millega me sõidame. Ma ei mäleta, kas ma ütlesin midagi, aga ema läks sinna voorimehe ja takso juurde uurima, mina jäin kohvrite juurde seisma. Ema tuli tagasi, me võtsime kohvrid ja läksime voorimehega. See oli odavam, takso oli kallim. Me läksime kalessi peale, kalessi kumm tõsteti üles. Vihma sadas, oli hämar, voorimees ajas hobuse jooksma ja me sõitsime mööda Juurdeveo tänavat Tallinn-Väiksest välja Pärnu maanteele. Pärnu maantee oli tookord poole kitsam, me sõitsime praktiliselt trammitee peal. Mingit liiklust ei olnud, täiesti tühi tänav ja see hobuse kabjaplagin, õieti hobuseraudade kõlksumine vastu munakive (Pärnu maantee oli tollal kogu pikkuses munakividest). See hääl, vihm ja siis see hobuse kabjaplagin, raudade kõlin – see oli väga uhke sõit.
Hiljem tuli välja, et see oligi viimane hetk, rohkem keegi voorimehi ei mäleta. Viimane voorimees. Ega selles loos muud ei olegi. Lihtsalt niisugune visioon, et auto või hobune.
***
Oli aasta 60 või 61. Olin saamas 20, Tartu kunstikooli õpilane, vastavatud ülikooli klubi kunstnik. Riputasin seal öösel mingeid peo dekoratsioone seinale, kui tundsin kõhus torkivat valu. Hommikuks muutus see väljakannatamatuks. Komberdasin Raekoja platsilt, ühikast, kus elasin, üle Toomemäele kliinikusse. See osutus aga hädalisi täis olevaks, koridorides, välivooditel oigasid õnnetud. Minule tundus seal nii kole, et valugi enam hullemaks minna ei saanud. Saadetigi mind tagasi, et “tulge siis, kui halvem hakkab”. Komberdasin veel kõveramana Toomemäelt alla. Öösel aga tõusis mul nii kõrge palavik, et ma hakkasin olema mingis teises imelises maailmas. Nägin selgesti, et minu kõhukoopas pole midagi peale pimestavalt lumivalge paberilehe, mis, nagu mingi projektsioonipind, on lõiganud mind pikuti pooleks. Aga see oli hea tunne, sest see paber oli nii sile ja nii puhasvalge, et see tegi mind peaaegu õnnelikuks. See valge oli pimestav, seda ei võinud vaadata. Aga ma nägin seda mitte oma silma kolvikeste ja kepikeste abil, vaid oma kõhuga, nagu oleks seal üks suur silm asunud. See valge värv oli nii imeline, et kui ma sellest kõigest (pimesool lõhkes operatsiooni käigus ja poolteist meetrit soolestikku võeti puhastamiseks minust välja ja pandi siis tagasi) ükskord toibusin ja tagasitulnuna jälle maalikasti avasin, oli esimene asi, mis ma tegin, keerasin valge värvi tuubidel (tol ajal kasutasime veel mürgist seatinavalget, aga ka tsinkvalget) korgid lahti ning nägin, et seal sees oli mingi ilmetu hall ollus, mida ma seni valgeks värviks olin pidanud. Nüüdseks olen aru saanud, et niisugust valget nagu mina kord olin näinud, pole maailmas olemaski. Aga mine tea?