“Kas kiiremini ei saa liigutada, ootan juba pool tundi?” torkab linnaliini bussijuht kanges kohalikus dialektis, kui ma Tegeli lennujaamast väljudes piisavalt kiiresti oma kompsudega ühisliikuri peale ei tõtta.
“Berliner Schnauze”, berliini koon ehk siis suuvärk – jääb üle vaid äratundmisrõõmus kuupilet komposteerida.
Selline käredus ilmestabki üle kolme miljoni elanikuga metropoli omalaadset kohavaimu ning maneeri. Berliinlane näib konfliktne ning rohmakas, erinedes niimoodi selgelt lõunaosariikide joviaalsest ja seltsivast külalislahkusest ausa sirgjoonelisuse ning heatahtliku ükskõiksusega. Linn on nii etniliselt, sotsiaalselt kui ruumiliselt mitmekihiline, kus tuleb pisikestes konfliktsetes igapäevasituatsioonides hakkama saada. Irooniliselt ja ausalt, aga agressiivsuse ning kähmluseta. Teisiti ei saakski.
KIHISTUSE KAUGED PÕHJUSED
Kihilisuse põhjuseid leiab kaugemast ajaloost. 17. sajandi lõpus kutsusid Brandenburg-Berliini valitsejad linna umbes 20 000 tagakiusatud prantsuse hugenotti 30-aastases sõjas laastatud vürstiriigi turgutamiseks. Teistsuguse protestantliku vooluga harjumine oli ususõdades kurnatud Euroopa kohta haruldane sallivuse märk. Kuid idud hakkasid võrseid ajama, kui 1871. aastal Versailles’ lossi peeglisaalis oli välja kuulutatud Saksa keisririik pealinnaga Berliinis. Algas Preisi keskuse tormiline areng. 800 000 elanikuga linn paisus industrialiseerimise tulvavees sajandivahetuseks napilt kahe miljonini.
Pealinna poliitilise südamiku ümber, mille arhitektuuriline sõnum oli keiserlik, täpne ja pretensioonikas, kerkis eluruuminappuse leevendamiseks kaootiliselt vorbitud ning ühetaoliste 5-korruseliste üürikasarmute sisehoovidesse tihe ja kirev kest. See oli väikese inimese ruum, maalt ja hobusega linna tööle. Tuldi kaugemaltki, peamiselt idast: jõudsalt kasvas juudi, poola või vene kogukond.
Berliin sirgus 1920ndateks kosmopoliitseks neljamiljoniliseks metropoliks. Hiljem, keegi Adolf H., mõnda aega diktaator, ja tema järgijad vihkasid seda “kurjuse sulatuspotti – prostitutsiooni, joomamajade, kinode, marksismi, juutide, neegertantsijate ja “moodsaks kunstiks” nimetatud tülgastavate võrsete” tõttu. Tema ihuarhitekti, Albert Speeri monstrumlikud plaanid ehitada “rahvuspuhas” pealinn Germania visandasid mahuka linnaruumi maatasategemist ning uueks sündimist. Tõhusa osa sellest tööst võtsid enda õlgadele liitlaste pommitajad.
KOHAVAIMU SÄILIMINE
Kohavaim aga säilis. See võttis vaid järjest lõhestatud linna vastandlikus ühiskonnakorralduses omanäolise varjundi. Eelkõige Lääne-Berliin säilitas ühiskondliku kirevuse, muutudes peavoolust kõrvalekalduvate subkultuuride põnevaks tiigiks. Linna jagatud eristaatus keelas kahe ideoloogilise maailmaruumi rajajoonel sõjaväekohustuse, meelitades siia arvukalt tudengeid, anarhiste, patsifiste, kunstnikke, kommuniste. 1960ndate lõpus mässas ühiskonnakriitiline nn parlamendiväline opositsioon võrdväärselt kolleegidega Pariisis. Tuliselt põlastati ühiskondlikku “1000-aastast kopitust” ning vanema põlvkonna poliitilist pimestatust nii enne kui pärast aastat 1945. Vanemate tõekspidamistest irdudes manifesteeriti see omanäolises ruumis.
Nimelt asusid need juurderännanud elama sel ajal veel perifeersesse, see tähendab müürilähedasse ning seetõttu viletsamas seisukorras majade, kehvema infrastruktuuri ja odavate elamispindadega linnaosadesse.
Kui Lääne-Berliin oli erandlik ruum Liitvabariigis, siis kujunesid “Ristimäel” hoopis teistsugused maailmad. Kuulsaim neist, paljude poolt põlatud, mõne poolt ihaldatud eriskummaline sotsiaalne ni?? postiindeksiliku nimega SO36 tekkis linnajao kõrvalisemasse ning kõige idapoolsemasse ossa. Võimud vaatasid “teistsugustele” enamasti läbi sõrmede piirkonna väheatraktiivsuse tõttu. Kuid 1970ndatel ja 1980ndatel muutus politsei ja autonoomsete nägemus tühjalt seisvate majade “omandiküsimusest” põletavamaks. Äraspidine olukord lahvatas 1. mail 1987, kui traditsioonilised vasakpoolsed, anarhilised ja patsifistlikud poliitilised demonstratsioonid suubusid enneolematusse vägivalda. Rahutustega pandi alus järgnevate aastatega üha vähem poliitiliseks ning rohkem rituaalseks muutunud traditsioonile ülemaailmsel töörahvapühal.
MAAILMAPOLIITIKA TUNGIMINE KOHAVAIMU
Aga ka Ida-Saksa õbluke teisitimõtlejate ning -olijate kiht leidis oma ruumi. Seegi linnajagu piirnes ühest küljest, kui nüüd DDRi ametlikku terminoloogiat rakendada, “antifa?istliku kaitsevalliga”. Prenzlauer Bergi klassivaenlase poole selja pööranud ning unarusse jäetud agulimajades leidsid re?iimivastased eluruumi võrdlemisi lihtsamalt, sest tööliste ja talupoegade riigi reakodanikud kolisid rutakalt sotsialistliku ehitusmudeli järgi püstilöödud paneelfassaadiga kõigi mugavustega korteritesse. Muide, “lasnamägede” elanikkond on siiamaani kommunistide järelpartei lojaalseimad valijad, ja seda kogu ida-liidumaade lõikes.
Kuidas aga suur maailmapoliitika kohavaimu tungib, näitas Berliini müüri langemine. See tegi eelkõige Kreuzbergist taasühinemisjärgse kaotaja. Ääremailt hoobilt kesklinna sattununa muutus see magusaks suutäieks tavapärastele majandusmehhanismidele. Kinnisvaraarendus tõstis hindasid ja “korrastas” omasoodu kulgenud linnaosa tavapärases võtmes. Alternatiivne skeene kolis tasapisi ümber uutele jahimaadele teispool kadunud müüri. Toonaste sihtide, halli fassaadideriviga Prenzlauer Bergi ja veidi hiljem avastatud Friedrichshain on muutunud postmodernsel ajal ligimeelitavalt lõhnava “alternatiivsus”-immitsa tõttu staatussümboliks.
Möödunud kümnendite mässajate põlvkond pole aga kuhugi kadunud. Kui alternatiiv on noorema põlvkonna hulgas ülemaailmselt tavaline, siis Berliinis kohtab toredalt kummalisi inimesi, friike, igas vanuses.
KULTUURIDE SEGAPUDER
Berliini mitmepalgelisuse üks mõõtmetest on etniline. Eestiski millegipärast negatiivse meki saanud, on peamiselt Kreuzbergi ja Neuköllni väikestes istanbulides elav suurim türgi kogukond väljaspool emamaad. Kuid pilt on tunduvalt kirjum. Kultuuride itmekihilisus on ruumiliselt segamini ning põimunud.
Kõhukinnituseks leiab Berliini alternatiivseks sümboliks muutunud dönerikioskitele (mille produkte ka parandamatu põmmpea isukalt mugib) vahelduseks liibanoni toidutare sudaani kiirsöökla kõrval. Kiire pilk tänavalehte, valida saab dominikaani kultuuri ühingu salsaõhtu, vene kirjanike diskosessiooni või poola kunstnike klubi idaeuroopa filmiöö vahel. Ja et kli?eed oleks piisavalt rehnutit saanud, siis saab võtta ka sakslastena toobi õlut. Suitsuses iiri pubis, kus kiilanev punapäine kõrtsmik on niivõrd ehe, et kui just ta guinnessi klaasi laskmisega ei tegeleks, kasvataks arvatavasti kartuleid Limericki viljakatel põldudel.
Eriti idapoolsetesse paneelrajoonidesse viivate liinide trammides võib tihti kuulda nõudlikku “davaid!”. Aga neid võib enamasti pidada etnilisteks sakslasteks, volgasakslasteks, nende venestunud järeltulijateks ning hõimlasteks, kes dedu?kale-babu?kale antud Saksa kodakondsuse kiiluvees terve hõimkonnaga germaanijas uue kodu leidnud.
KOLLEKTIIVNE OMALAADSUS, MITTE ALTERNATIIVSUS
Sellises kihilisuses avaldubki berliinlase oskus paratamatutes konfliktides valida võõrale ehmatavalt käre, kuid tegelikult kujunditerikas, irooniline ning aus keelevarjund. Supermarketis peab kiirelt reageerima, kassapidaja võib tögada kojukiirustaja tarbimisharjumusi. Muidu hiirvaikses metroos võib vanem härrasmees irooniliselt kommenteerida teie uusi trendisaapaid.
Berliin pole ilus linn, ta on kohati räpane, vali, lagunenud. Aga siinses mitmekesisuses leiab igaüks õige “kiezi”, tillukese naabruskonna, mille õhk- ja seltskonnaga inimene end tunnetuslikult seostab. Asugu see Grunewaldi ja Wilmersdorfi villade piirkonnas, Hohenschönhauseni ning Marzahn-Hellersdorfi paneelrajoonides, Weddingi ja Lichtenbergi tööliskvartalites, Kreuzbergi, Friedrichshaini ning Prenzlbergi kohvikute ja pisipoodidega tänavalõikudel, Pankow’ eeslinlikus roheluses, Charlottenburgi heakodanlikus ruumis või Köpenicki ning Spandau järvede-jõgede vahel. Paik lummab inimlikkuse ja kohavaimuga, mis ei peagi meeldima. Siin muutub teadlikult tagaaetud alternatiivsus tühisõnaks, asendudes kollektiivse omalaadsusega.