Paljud mu vene tuttavad kardavad, et kui vaadata televiisorit, lugeda ajalehti, osta klantskaantega raamatuid, käia kinos, nakatud neist varem või hiljem ja hakkad arvama, et see, mis seal toimub, ongi “õige elu.” Rein Saluril oli kunagi fantastiline jutustus: kangelane astub jalutades juhuslikult kauplusesse, satub proovikabiini, seal aga paigaldatakse tal silmapilkselt ajju mingi aparaat. Paanikas jookseb kangelane tänavale ja kohe kuuleb esimest käsku, mida täita.
Puhuti tundub, et täna on iga edukas projekt kunsti vallas kompromiss kunstniku ja südametunnistuse vahel, mis lahendatakse honorari kasuks. Mitte just tingimata raha, vaid mõne selle ekvivalendi. Samas tahaks uskuda, et kusagil küpseb uus underground – esialgu mitte kellelegi vajalik ja tundmatu?
KRESTOMAATILINE KLANTS
Edukas kinokunst on kõrvuni uppunud labasusesse: ekraanil näitab ta sedasama elu, mida elavad tema loojad. Hullud on asjad siis, kui elada vaid selle nimel, mida võib osta raha eest, kuid tahta seejuures, et sinusse endasse suhtutaks kui hindamatusse väärtusesse. Juba 70. juubelisünnipäeva päevil näitas Andrei Kont?alovski teleekraanil oma rikast ja nuumatud häärberit, pidevalt korrates, et ta on kõik selle ära teeninud, oma tööga muretsenud. Kes vaidleks? Kuid on kummaline, et re?issöör demonstreeris oma portreena kalleid asju, antiikmööblit, hollivuudlikku naeratust ja noort telesaatejuhist naist. Sellist paraadportreed võib endale lubada edukas ärimees. Ning toogi on juba õppinud rääkima, kuidas annab osa oma rahast kiriku ehitamiseks kodukülla või saadab raha lastekodusse, kus möödus ta õnnetu lapsepõlv. (Kujutage ette: tuleksid uudishimulikud teleajakirjanikud ütleme Lev Tolstoi juurde (vaene inimene ta polnud) viimase sõna ja elu mõtte selgitamise pärast, aga vastuseks hakkaks ta jutustama, kui kasulikult õnnestus tal saak maha müüa ja millele majapidamises kulutatakse raha?)
Kuid milline on häärber, sellise filmi väntas ka Kont?alovski oma sünnipäevaks. Filmi “Klants” stsenaarium on kirjutatud kahasse Dunja Smirnovaga, kes juhib televisioonis saadet “Klat?i kool” koos Tatjana Tolstoiga, kes sai meedianäoks juba saatega “Kuulsuse minutid”, mis otsib talente “rahva” hulgast; peaosas on Julia Võssotskaja.
Film “Klants” on sellest, kuidas vaene tüdruk vabrikuprovintsist soovib jõukat elu ja saab oma tahtmise, abielludes oligarhiga. Purjus oligarhi mängib iludus Domogarov (pole ju ometi nii vastik minna raha järele, kui selle omanik on üks vene kino karismaatilisemaid artiste). Ning tingimused seadusliku abielu sõlmimiseks ei esita ta eriti talumatud: Julia Võssotskaja kangelanna asetub neljakäpukil põrandale, kergitab seelikusaba, Domogarovi kangelane aga püüab tabada tema tagumikku pähklitega.
VORMI TÄIELIK TRIUMF
Alles hiljuti asetati “Gruza 200” noor kangelanna Balabanova põrandale täpselt samas asendis, kuid seejuures vägistas ta pudeliga maniakk, kes sulgub koopasse ja katab end oma ohvrite laipadega. Võssotskaja kangelannal aga lõppes kõik briljantide ja pulmadega. Kuidas kellelgi re?issööriga veab.
Glamuuri ja klantsi, koorekihi elu maailm hurmab oma mõttetusega, see on vormi täielik triumf, mis kriipsutab maha sisu. See on selle simuleerimine, mida kunagi pole glamuuril – hingestatus. Kui kellelgi on õnnestunud näha klassikalist balletti jaapani tantsijate esituses, mäletab ta kohe laitmatult sooritatud elemente (paremini kui Suures Teatris) ning hinge täielikku puudumist lennus. Ja veel – glamuuri maailm ei pea kunagi silmas moraalset komponenti, milleta omakorda on võimatu kunst.
Vastumeelsuse peapõhjus, mille kutsub esile “Klants”, pole üldse selles, et seal on praktiliselt kõik varastatud palju edukamatest filmidest nagu “Popsõ” või “Saatan kannab Pradat” jpt, vaid printsipiaalses ükskõiksuses selle suhtes, mis on hea ja mis halb.
Ma saan aru, et viimased kuusteist aastat söömata olnud inimesed pole veel kõhtu täis saanud. Pole saanud veel küllalt autodest, suvilatest, villadest; isegi suitsuvorsti juustuga pole veel saanud piisavalt. Ning et tuleb oodata. Vaja on, et toimuks pööre sooltes, oksendamine, maoloputus. Vaja on, et inimene tunneks janu jagatud üksinduse järele isegi puhtast ka?miirist palitus. Vaja on, et saaks rääkida südamest südamesse, selleks aga leida hing kusagilt kõhuõõnsusest üles.
? Juubilarid, kes jõudsid kaheksandasse kümnesse, on üks teisest ilusam – Kont?alovski, Aksjonov, Jevtu?enko, – kõik päevitunud, heas vormis, villade terrassidel. Veel oleks aega ehk midagi tähelepanuväärset luua, kuid võib-olla pole see vajalik?
UUS KIRJANDUS: SURMA JA MUINASJUTU VAHEL
Kirjastus “Vagrius” andis välja kogumiku “Juhtivate kirjanduspreemiate laureaadid”. Pealkirjas on mingi rahvamajanduslik haare, midagi VDNHi paviljonidest, kuigi kaante vahel on vaid neli kirjanikku ja kui süveneda neisse, võib avastada nende loomingus rohkem kokkulangevusi kui erinevusi. Nii et polnud raske välja mõelda kogumiku jaoks “kunstilist” pealkirja.
Olga Slavnikova, Dmitri Bõkov, Aleksandr Kabakov, Mihhail ?i?kin, igaüks oma laadis, kirjutavad elu väljasuremisest. Mitte mõne oma kangelase või kujude grupi väljasuremisest, vaid elu kui niisuguse gangrenoossest, tüfoossest, katkulisest väljasuremisest.
Selleks, et et elu kuidagi reanimeerida, hoida teda kuidagi kunstlikus hingamises eksisteerimise lõpuni, kasutatakse tugevaid vahendeid – kõige enam fantastikat. Hiilgavalt on seda tehtud Kabakovi jutustuses “Kurjuse armastus”, kus “õhudessantvägede alampolkovnik tingimusteta reservis” armub konna. Ta kuuleb ta häält, ta teab, et ta on nõiutud printsess. Konn on ainus olend maailmas, kes on valmis teda mõistma ja valmis andestama sõja metsikust, millele ta andis oma jõu ja mõistuse. Muinasjutust ujub kirjanik ellu julmalt ja külmavereliselt – viies oma kangelase algul hullumajja, hiljem aga muudab pätiks. “Rohkem polnud tal siin midagi teha, inimeste ja teiste õnneks, võimetute elukate keskel”.
Erilise elegantsiga tormab muinasjutufantaasiate juurde Slavnikova, kelle jutustus “Basilevs” avab kogumiku. Tema kangelanna – võluv ja mõttetu olevus, kiirustab kogu jõust vanaduse ja surma poole. Noor naine, kes proovib saada vanaeideks. Vahel, muide, võtab ta hoopis teise kuju, näiteks ingli oma – tiivakestega. “Sel ajal juht? sõimas vanaeite häälekalt? Äkki nägi ta, kuidas eidelt langes ära tohutu tumepruun müts ja samaaegselt värelesid tema selja taga õhukesed tiivad. Noor naine tegi talle lendamisliigutusi?” ja kõik need muutused olid vajalikud üksnes selleks, et näidata, kui magus ja meeldiv on suremine – vana pulstunud kassi, tema kurvameelsete, vanade ja truude poolehoidjate, autoõnnetuse kujul.
Bõkov elustab oma jutustuste surmatingimusi, neid riimi pannes; välja kukub mingi proosa paroodia, mis ripub estraadliku improvisatsiooni õhuta ruumis. “Komorra viimane pühamees, kuuldes valgustkandvalt kullerilt neid kohtuotsuseid, vajub väheke näost ära”. Kõike seda on kirjeldanud juba Ilf ja Petrov oma “Gavriliaadis”?
?i?kin on pigem esseist, filosoof, vene keele hoidja ja kaitsja kui prosaist. Elu võib surra, kuid keelt tuleb hoida. Tema parima teose nimeks ongi “Päästetud keel”: “Vene keele kunstil on oma suletud aroom, millele on omased vaid vene kirjanduse aine koostisosad? Sõnade veri pöörab kõrvale. “Vene Ulysseus” võib olla ainult “inimliku hingega”.
No ja jumal tänatud. Tähendab, polegi nii halb, kui on säilinud suletud aroom, tähendab pudel saadetisega jätkab ujumist lugejaootuste maailmameres.
“KUI SA OSKAD FILMIDA”
Kirjanik Vennad Presnjakovid (jaotumata erinevateks nimedeks) kajastab teistest paremini ajastu peasuunitlust: hindamatu inimelu on muutunud eluks, mis ei maksa krossigi. Elu on mõttetu, valmistatud kartongist, igavusest ja sellest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, kokku kortsutada nagu paberileht, kuid enne veel kätte maksta ümbritsevale selle eest, et see elu üldse oli. Vendade Presnjakovide kõige populaarsem näidend on “Kujutades ohvrit”. 2003|. aastal esitati seda Edinburghi festivalil kahe Londoni teatri lavastuses ja Serebrjannikovi lavastuses MHATis. Sama näidendi põhjal tegi Kirill Serebrjannikov filmi “Kujutades ohvrit”, mis Kinotavril sai peapreemia, Grand Prix Esimesel Rooma filmifestivalil. Robert de Niro lülitas selle eriprogrammi enda asutatud New Yorgi kinofestivalil Tribec 2007|. aastal.
Retsensioonid, mis ilmusid vene pressis, nimetasid Serebrjannikovi lavastust ja tema filmi supermarketi produktiks vaakumpakendis, rääkisid, et näitlejatel pole midagi mängida, vaatajail aga midagi vaadata? Erinevates intervjuudes on Presnjakovid ja
Serebrjannikov palju ja õhinal rääkinud kõlblusest, ükskõiksete põlvkonnast, sellest, et aeg oleks noortel inimestel järele mõelda vastutuse üle maailmas toimuva pärast.
Kui puudub kindlus eetilistes normides, algab ka segadus esteetilistes normides, ilusa ja kaunikõlalise mõisted hakkavad häbenema puhtust ja selgust, sündsusetu ja ebapuhas ujutavad üle keele, grammatika ja süntaks allutatakse slängile, õhku jääb väheks ja kõik vajub põhja.
Näidendi, filmi ja nüüd romaani kangelane Valja kujutab ohvrit uurimiseksperimentide ajal. Ta on justkui hull: reaalsus tundub talle ebaloomulikuna, võimatuna, aga reaalsuse kujutis näib ideaalse normina.
Segi läks Valja pärast isa surma: too suri pärast külluslikku lõunasööki, võib-olla sai mingi mürgituse, ema aga abiellus kiiresti kadunud mehe vennaga. Oma pruudist Valja eemaldub, too on ta ära tüüdanud. Ühesõnaga, “Hamlet”. “Hamlet” naljakas, karikatuurses ümberjutustuses.
Kapustnikud, perfoormansid erinevad kunsti regulaarsetest vormidest sellega, et võivad toimuda vaid ainsal, pidulikul korral. Need on kui lõikelilled – vapustasid kujutlust ja juba visatakse minema, vesi aga valatakse vaasist välja. Teravmeelsus, käikude ootamatus, kartmatus ja mõtlematus vapustavad Presnjakovide esimesel lugemisel või vaatamisel, kuid katse uuesti lugeda kukub läbi: näib, et sa ei loe mitte teksti, vaid teksti ümberjutustuse ümberjutustust, teese, plaane, mida kunagi ei töödelda.
“Ljuda? suunas kaamera Valjale, eeldades, et võib tema elu viimaseid minuteid võimalikult hästi jäädvustada. Ausalt öeldes oli Ljudal väike saladus. Ta kopeeris linte uurimiseksperimentidega ja monteeris lühikesteks filmideks. Ljuda unistus oli jõuda Cannesi festivalile alajaotuses “adokumentaalne autorifilm”.
Ta kohtus ühe endise vangiga, kes enne seda, kui vanglasse sattus, töötas valgustajana kohalikus kinostuudios. Tema rääkiski Ljudale Cannes´ist ja suurtest võimalustest, “kui sa oskad filmida””.
Mulle näib, et see teade on ainult tulevaste kirjelduste skeem, mis peab avama karakteri, kuid joonis jääbki nõnda jooniseks, ta pole mõeldudki selleks, et ellu ärgata.
PEREKONDLIK LEPITUSSÖÖMAAEG
Aneemilisus, lodevus, kahvatus, närtsinus – on tegelaste kõne omadused, kui ropendamine kõnest kõrvale jätta. Lõputu monotoonsus, rataste kopsimine, tühi vagun, mis ei sõida kusagile ilma vedurita. “Sõrmedega on väga ebamugav süüa, isegi, kui oled osav, – ikkagi pole garantiid, et mingi tükk nende vahelt välja ei kuku? Mulle on nad siiralt vastikud, ja üldse, kõik, mis on seotud Jaapani, Hiinaga, kutsub minus esile umbusaldust? On ju selge, neil pole miski see? tegelikkusesse suhtumise plaanis?
Olen kuulnud, et neil on väga tugev suure kättemaksu idee, suure kättemaksu Ameerikale aatomipommi pärast neljakümne viiendal.. Nad teevad masinaid, arvuteid, -kõike, et kätte maksta? siis teevad hunniku roboteid ja saadavad need Ameerikasse ja iga robot on varustatud mini tuumarelvaga!” Nii räägib peategelane, kes on otsustanud hävitada kogu oma perekonna ja iseend; minirelva ülesannet täidab tema stsenaariumis mürgitatud kala jaapani restoranist. Kuulus perekondlik lepitussöömaaeg, pärast mida surevad krampides ema, onu, Ophelia ja Hamlet ise, kes mõistis, et “mitte olla” on palju olulisem, kui “olla”.
Enesehävituse mehhanism on vendade Presnjakovide arvates käiku lastud ning inimkonnal on jäänud aega vähe. Kas maksab askeldada, püüda, saavutada? Võib-olla on parem anda protsessi oma isiklik panus – kiirustada enesetapuga?
Presnjakovid hirmutavad, aga hirm – see on see, et hirmutamisest ei saa kunagi villand?