Kumus hoiatab V korruse väljapanekule “Muutuv maalikunst” sisenejat uksel teade, et näitusel esineb ebatsensuurseid kujundeid. Hea tava kohaselt peavad institutsioonid viima vaataja eesootavate vapustustega kurssi. Kuidas tehakse kompromisse sündsa ja sündsusetu vahel? Kelle arvel kokku lepitakse?
Pornograafia ühekülgsus
Kunstivabaduse re?iimil kunstnikku ei tsenseerita, isegi katse üritada lõpeks skandaaliga. Hoiatavad sildid edestavad sõnumit, et vabadus tugevdab moraalsust, et personal asub kunstniku poolel, kuid vaataja reaktsioonid, teadagi, on etteaimamatud. Küsimus on poliitiline ja pole võimalik tsenseerida kunstnikku, kes ideaalis peaks võtma endale kultuuriopositsionääri koha. Kunstniku ja pornograafia vahel eksisteerib eriti tugev seos juba seetõttu, et mõlemad ammutavad oma ainese sellest, mida tahaksime varjata. Pornograafiline ainestik muudab kunsti piirid küsitavaks ega jäta ruumi poliitilise korrektsuse suuraudadele. Iga meesmaalija, kes seksualiseerib naisakti, ja kunstnik, kes kasutab transseksuaalseid või biseksuaalseid teemasid, on teadlik teda ähvardavatest ohtudest.
Institutsioonid, kel on tegemist erootilise ainesega töötavate kunstnikega, otsivad oma kunstnikele õigustust. Kõige üldisema, maitseotsustel põhineva seisukoha järgi jaguneb pornograafia heaks ja halvaks nagu kunstki. Tegemist on ilmselge jamaga, sest pornol pole kunstilisi taotlusi ja tema eesmärgiks on otsene, vahetu seksuaalne ärritus. Pornograafilisi kuvandeid ei looda kunstiteost silmas pidades, pornokarakterid on lamedad ja stereotüüpilised, sellised, mis kõige paremini alluvad nõudmisele esitada seksuaalset sisu.
Pornograafiale tõmbabki vee peale tema ühekülgsus, see, et ta ei vahenda sotsiaalset, poliitilist, keskkondlikku või religioosset ainestikku. Pornot pole samuti võimalik hoida lahus pornotööstusest, mis on saast, sest üritab provotseerida moraalselt kaheldavaid arvamusi.
Kumus leiab kaks täiesti erinevat erootilise kunsti tõlgendust, mida püüan siinkohal lahti de?ifreerida. Pornograafiat seal leidub, kuid töö seksuaalsest sisust on võimatu naudingut leida, samal ajal ei täiustata ka vaataja siseilma.
Teoste seksuaalne sisu
Kumus esineb pornograafiliste lähtekohtadega Jaan Toomik, kelle teostel on sageli seksuaalne sisu ja erootiliste teemade fenomenaalselt laiahaardeline käsitlusviis, mis on ammuilma ületanud Eesti piirid. Carl-Dag Lige on kirjutanud Toomikust huvitava uurimuse, mis ilmus soomlaste veebiajakirjas Mustekala (“Values of Art and Pornography”, Kulttuurin pornoistuminen 3/09, Volume 34).
Autori kinnitusel ületavad Toomiku erootikakäsitlused porno?anri kitsad piirid, andes võimaluse erinevateks interpretatsioonideks. Uurimus puudutas ühte minu lemmiktööd, Toomiku videot “Armulaud”, mis pälvis Oberhauseni videofestivalil kõrgeima autasu. Toomik on aga piisavalt süsteemne kunstnik, kes transformeerib oma universaalse kujundiloogika maalikunsti.
Kumus näeb metsikut maali religiooni ajaloost võetud sü?eega, kuid Taaveti ja Koljati piibelliku algupäraga võitluslugu esitatakse nüüdisajastatud kujundikeele vahendusel. Seda tööd oleks võimatu armastada, ta on esteetiliselt külm, täidetud mitmetähenduslike mütoloogiliste allusioonide ja kunstilooliste tsitaatidega ning ?okeerib oma erootikakäsitlusega. Süvenedes leiaksime sealt Toomikule omaseid suuri narratiive, mis on surma poole kreenis rohkem kui kunagi varem. Surm pole üksnes lõpp ning temaga tühistatakse hulk negatiivse kõlaga asju nagu usu puudumine, koletu saatuse ülekohus jm süngus.
Karmim keelekasutus
Toomiku maal keerab ümber romantilise legendi suure (Koljat) allajäämisest väiksemale (Taavet) ja teeb võitjast alistatu, pakendades sündmuse pöördelise arengu koos vastuhakuga piiblitõele vägivaldsetesse stsenaariumidesse. Pöördest saab aru, kui meenutada tuntuimat Taavetile pühendatud monumenti. Missugust sidet ajalooga saab olla, kui Michelangelo tegeleb Taaveti keha idealiseerimisega antiiksete mallide järgi, Toomiku maalisü?ee liigub aga action-filmi ja fantastika trajektooril. Koljati maharaiutud pea hakkab zombie-filmi parimate traditsioonide kohaselt elama omaenese elu ja tõmbab Taaveti seksuaalvahekorda. Edumaa minetanud Taavet on tõmmatud deemonlikku afääri, millest tõenäoliselt eluga ei pääse.
Toomik on langenud negatiivsesse nihilismi, apokalüpsise ja surma kiiluvette, muutes perversse seksuaalsuhte ja keelatud naudingu teema teisejärguliseks. Maneristid said surematuks oma maailmalõpu uute visuaalidega, liites surma ja seksuaalse armastussuhte. Kui küsida, mille poolest erineb videokunstnik Toomik maalijast, siis – karmima keelekasutuse poolest. Kui Toomiku videos on palju valgust ja varju, valitsevad maalis painajalikud jutustused ja rusutud meeleolu. Maalis on Toomik üksildasem, maailmast täielikumalt eraldunud ja koletuslike mõtete küüsis, arendades keskustelusid viljatuse, egoismi ja jõhkra vägivalla teemadel. Muidugi leiaksime sealt ka pornograafiat, kuid Toomiku kujundite seksuaalsusest oleks mõttetu naudingut otsima minna.
Vajalikud küsimused
Merike Estna kasutuses on Kumus omaette ruum, mida sisustavad autori kavandite järgi valmistatud erootilise ornamendiga tapeedid, aidates kujundada valge kuubi eelse ajastu mõnusat museaalset keskkonda. Tapeedil paiknevad hiiglaslikud akadeemilise maalikonventsiooniga lõdvalt flirtivad maastiku- ja aktimaalid, mis esmapilgul mõjuvad ajaloolise kraamina, toetudes heteroseksuaalse mehe traditsioonilisele käsitlusele aktimaalist ja erootikast. Akt on koos maastiku ja natüürmordiga kunstiklassi harjutuskursuse osa, tänapäeva üliõpilased omandavad nende vorpimise kohustuslikus korras, kuid oma loomingut neile rajada, nagu seda tehti ennemuiste, pole tänapäeval enam võimalik.
Estna maalisari valmis Brüsselis ja kuulub eurokunsti kategooriasse, kus pole ruumi kodumaise romantilise maali traditsioonidele. Nad ei peakski vastu hiiglaslike formaatide nõudmistele ja peenelt kodeeritud dialoogile alateadvuse erootiliste kihtidega. Tähelepanu tuleb osutada veel osavusele, millega manipuleeritakse sentimentaalsete tunnetega, Estna töödes on palju tundelisust, ent ega seda puhaste ja süütute mõtetega käsitleta.
Aktimaali hääbumine
Estna esitab vajalikke küsimusi. Näiteks pole me kindlad, milliseid uusi lugusid Erosest saaks vanadele lisada. Kui loeme oma praeguste teadmiste põhjal 19.-20. sajandil väljakujunenud meestekesksed seisukohad naisakti erootilisest kvaliteedist kõlbmatuteks, siis mis jääb pihku kunstnikule? Leiaksime siit ka vastuse aktimaali hääbumisele nüüdiskunstis. Estna orienteerib delikaatselt farsile ja hoiab kinni feminiseerunud vaatepunktist, millele feminism võiks põlglikult selja pöörata. Feministlikust vaatepunktist võiks Estnale ette heita teema valikut ja selgeid viiteid meestekesksele kunstiajaloole. Estna vahetab feministliku kehakunsti välja kämbiliku, pideva semiootilise liikumise vastu, samastudes imetletava kergusega möödunud aegade suurte egode suurte lõuenditega, pintslist purskuvate tunnetega, puhta maaliga.
Estna maalidel ümbritseb lihalikkust heatahtlik muie. Estna lihalik kehalisuse diskursus ei saa läbi porno paroodiate, kit?i ja kämbita, mis tavaliselt annavad kohutavaid tulemusi, kui antud soorituses hoiab seda koos ehe nostalgia kehailu poeetilise imetluse järele.
* * *
Porno ja kunsti vaheline suheterägastik
VAIDLUSED PORNO ÜMBER: Ühiskondlikus mõttes täiesti kasutu pornograafia leiutati 19. sajandil. Komissarov piilub pornot lähemalt.
Asjatundjate, näiteks Michel Foucault’ arvamisel legaliseeris pornograafia leiutamine viktoriaanlikud allasurutud kinnismõtted, mis ihkasid tunnetada ja kujutada seksuaalsust, kuid välja tuli nagu ikka mingi karikatuur, algelise fotograafia poolt toodetud pornopilt.
Viktoriaanid said tuntuks kultiveerides kaksikmoraali, mis seadustas usinalt sündsustunde kaitset ja projitseeris alateadvusesse tõrjutud seksuaalsed fantaasiad moraali kli?eedele, ujutades samal ajal turu üle erootikaga.
Visuaalse moraali feti?eeritud skaalal pöörasid viktoriaanid ülikombekuse ja roppuse voodirõõmudeks, mida maalikunstnikud käsitlesid kodeeritult, maskeerides aktimaali iharaid eesmärke tõsiste, ajalooliste teemadega. 19. sajandi poolt legaliseeritud porno on tänapäeval tõeline naerukoht, ta kujutas heroilistes poosides meesakte võitlemas lõvidega Rooma-aegses amfiteatris, noored naised olid sageli aheldatud kaljude külge, kust rüütlid neid päästsid jms.
Porno ja kunsti vaheliste suhete rägastikus ei kaota tänapäeval pead üksnes advokaadid, kel tuleb lugematutes esilekerkinud vaidlustes sõna võtta.